Tarmo Jüristo: finantskriisi kõige tõsisem mõju tabas peavooluparteisid ({{commentsTotal}})

10 aastat tagasi vallandunud üleilmse finantskriisiga toimetulek pani proovile suurte peavooluparteide ja nendega seotud institutsioonide ideoloogilised lähtekohad, võime veenda valijaid ning saada hakkama ühise hüve destileerimisega vastandlike huvide ja vajaduste pidevast konfliktist, leiab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Homme, 15. septembril möödub kümme aastat mälestusväärsest päevast, mil globaalne investeerimispank Lehman Brothers kuulutas välja pankroti.

See sündmus lükkas veerema lumepalli, mis muutis Ameerika finantsturge tollal juba mõnda aega vaevanud rämpsvõlakirjade probleemi loetud päevadega globaalseks finantskriisiks, mille tegelikku mõju ja mastaape me alles täna hoomama hakkame. 

Kriisi lühiajalised mõjud olid hirmuäratavad: börsid langesid, kinnisvarahinnad kukkusid kivina, loetud kuudega kadusid miljonid töökohad, ettevõtete laenuvõimalused haihtusid. Hävingu peatamiseks tulid valitsused ja keskpangad nii Ameerikas kui Euroopas välja pretsendenditute päästepakettidega, mille käigus osteti raskustesse sattunud pankadelt probleemseid varasid sadade miljardite dollarite, eurode ja naelte väärtuses. Tagantjärele hinnates tuleb tunnistada, et halvim õnnestus tõepoolest ära hoida ning finantssüsteem suudeti vastupidiselt paljude kartustele stabiliseerida. 

Selle stabiliseerimise hind osutus aga väga, väga kõrgeks. Samal ajal kui pankade päästmiseks pumbati finantsüsteemi sadade miljardite väärtuses avalikku raha, kärpisid valitsused kõikjal Euroopas avalikke teenuseid. See lähenemine sai tuntuks kasinuspoliitika nime all ning selle sisu oli kriisi mõjude solidaarne kandmine kõigi kodanike poolt.

Kriisi kõrgpunktis, aastatel 2009-2010, tabas majanduslangus ja tööpuudus valusalt miljoneid inimesi nii Ameerikas kui Euroopas. Ka meil Eestis langes sisemajanduse koguprodukt ühe aasta jooksul pea 20 protsenti. Mitmes Euroopa riigis oli kriisi kõrgaegadel tööta enam kui veerand tööealisest elanikkonnast. Meid päästis samast saatusest võimalus oma ehitussektor kriisiaastateks Soome parkida, kuid ka sellel on olnud oma hind, mida on aastate jooksul maksnud ennekõike "kalevipoegade" perekonnad ja lapsed.

Praeguseks on kriisi pilved ametliku ja üldise statistika kohaselt haihtunud. Majandus kasvab, tööhõive lööb börsiindeksitega võisteldes kõikjal rekordeid. Kui keegi oleks 2006. aastal unne suikunud, siis täna ärgates poleks tal ilmselt võimalik kuidagi aimata neid kataklüsme, millest finantsturud viimase kümnendi jooksul läbi on tulnud.

Tõsi, lähemalt uurides võib siiski leida märke, et midagi on juhtunud: näiteks on noorte tööpuudus Kreekas, Hispaanias ja Itaalias endiselt üle 30 protsendi. Samuti torkab silma, et viimase kümnendi jooksul on globaalne riigivõlg enam kui kahekordistunud: kui 2007. aastal olid maailma riikide võlad kokku ligikaudu 28,5 triljonit dollarit, siis eelmise aasta lõpuks oli see kerkinud juba 61 triljoni dollarini.

Peamised erinevused tollase ja tänase maailma vahel ei ole aga majanduse, vaid poliitika vallast ning just siit võib leida 2008. aasta kriisi kõige tõsisemaid ning potentsiaalselt kõige kaugemaleulatuvaid tagajärgi.

Viimane kümnend on tõsiselt murendanud kapitalistliku, vabadel turgudel põhineva majandusüsteemi ning demokraatliku ühiskonnakorralduse habrast tasakaalu. Kõige tõsisemalt on siin seejuures pihta saanud seda tasakaalu alates eelmise sajandi keskpaigast vahendanud institutsioonid – suured peavooluparteid ning nendega seotud poliitilised institutsioonid. Kriisiga toimetulek pani proovile nende ideoloogilised lähtekohad, võime veenda valijaid ning saada hakkama ühise hüve destileerimisega vastandlike huvide ja vajaduste pidevast konfliktist.

Kuigi tehniliselt saadi kriisist üle ning suudeti – seninägemata tasemel rahvusvahelise koostöö ja ühise pingutuse läbi – halvim ära hoida, kulus selle peale poliitilist kapitali vast rohkemgi kui finantsilist. Erinevalt dollaritest või eurodest ei ole seda esimest aga võimalik niisama lihtsalt juurde trükkida.

Sellisel asjade seisul on oma murelikuks tegev külg. Tänane pilvitu taevas ja pärituul ei kesta igavesti ning varem või hiljem seisame me vastamisi uue kriisiga. Sellega ühiskondadena hakkama saamine nõuab tahet leida ühisosa ning võimet teha keerulisi kompromisse – asju, mida tänases poliitilises maailmas tundub aina vähemaks jäävat. Hetk, mil neid taas kord vaja läheb, tuleb aga iga päevaga lähemale. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: