Ministeeriumi esindajad kohtusid reedel erialaliitude ja ehitussektori esindajatega, kes nentisid, et valmiva määruse nõuded pole enam nii karmid.

Ettevõtlusminister Rene Tammist ütles, et hoonete energiatõhususe miinimumnõuded kehtestatakse lähtudes sellest, mis on hoone omaniku jaoks kõige mõistlikum ehk selle järgi, milline on vähim alginvesteeringu ja püsikulude summa hoone kasutusaja jooksul.

Võrreldes varasemaga ei ole liginullenergiahoone nõue enam totaalne, vaid seda toetavad majanduslikust põhjendatusest ja tehnilisest teostatavusest lähtuvad erandid.

Tammist selgitas, et liginullenergiahoone tase on määratud eeldusega, et toimub lokaalne taastuvelektri tootmine.

"Juhul kui lokaalne elektri tootmine ei ole majanduslikult tasuv või tehniliselt võimalik, ei pea hoone vastama liginullenergiahoone tasemele," täpsustas Tammist.

Majanduslikku põhjendatust hindab kutsepädevusega kvalifitseeritud projekteerija.

Erisuse saavad ka alla 220-ruutmeetrised väikeelamud, mille puhul lükatakse liginullenergiahoone nõude rakendumine edasi viis aastat, kuni uute kulutõhusate nõuete välja töötamiseni.

Lisaks sellele täpsustakse väikeelamute käsitlust. Nõuded kehtestatakse kolmes kategoorias, lähtudes hoone köetavast pinnast. Väiksemate majade nõuded on võrreldes suuremate majadega leebemad. Palkmajadele sätestatakse nõudeid pehmendavad koefitsiendid.

Liginullenergiahoonete eelnõu ettevalmistamisel on tehtud koostööd kõigi olulisemate ehitussektori liitudega. Nii ehitusettevõtjad, projekteerijad, arhitektid tehnosüsteemide insenerid kui ka kaugkütte ettevõtete esindajad on osalenud muudatuste sõnastamisel.

Hoonete energiatõhususe miinimumnõuded jõustusid Eestis esimest korda 2008. aastal. Iga viie aasta järel määratakse uus kuluoptimaalne energiatõhususe tase ning sätestatakse see miinimumnõudena.