Katoliku kiriku pressiesindaja Marge-Marie Paas ütles "Pealtnägijale", et see, et katoliku kirik Eestis tahab endale pühakut, on erakordne.

Paas on katoliku terminoloogias postulaator ehk nagu advokaat, kes peab kandidaadi pühadust erinevates astmetes kuni Roomani kaitsma. Enamus uurimistööst on toimunud katusekambris Tallinna Peeter-Pauli katedraali kõrval. Paas on kogunud kõikvõimalikke materjale ja kamminud läbi arhiivid kuni Vatikani salahoidlateni, kus hulgaliselt dokumente, mida ükski Eesti uurija näinud pole.

Intensiivse uurimistöö objekt on Eduard Profittlich. Ta on 1890. aastal Saksamaal Birresdorfi linnas kümnelapselises talupojaperes sündinud mees, kes liitus vaevu teismelise east väljas jesuiitide orduga, omandas Poolas doktorikraadi ja keda valmistati ette misjonitööks idaaladel. 1930. aastal lähetas ordu Saksa preestri Eestisse. Paasi sõnul leidis Profittlich eest väga viletsas seisus koguduse.

Noor ja aktiivne vaimulik, kes omandas ruttu kohaliku keele, puhus katoliiklusele elu sisse ja saib ka ühiskonnas tuntuks tänu oma kirjatükkidele. Kui 1928. aastal oli Eestis kaks katoliku kogudust, siis kümme aastat hiljem juba 14. Vahepeal ka Eesti kodakondsuse võtnud Profittlich tegi kiriku sees karjääri – aasta pärast Eestisse saabumist sai temast apostellik administraator ehk kogu kirikuelu eest vastutav isik. 1936. aastal pühitseti ta esimeseks Eesti peapiiskopiks, millest on säilinud ka kroonikakaadrid.

Profittlichi tabas paljude eestlastega sama saatus

1930. aastate lõpus tõusid Euroopa kohale uue suure konflikti tumedad pilved.

"Kui viimast korda Profittlich käis Roomas enne sõja algust. /.../ Ja nad ütlesid talle, et piiskop Eduard, te peate aru saama, et varsti Eestit ei ole, seetõttu me ütleme teile, et ärge minge tagasi. See on eluohtlik. Ja tema ütles: "Ei, seal mind oodatakse ja ma lähen."," kirjeldas Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Paasi sõnul on üks emotsionaalseim leid Profittlichi viimane kiri perele, mis pärineb 8. veebruarist 1941. "Ja see on tõesti hästi emotsionaalne, sest siin ta juba ütleb, et ma olen teinud selle otsuse, Püha Isa on seda kinnitanud, et ma tõesti jään Eestisse, ma jään oma karja juurde, isegi kui vaja, ma võin surra oma koguduse eest," kirjeldas Paas.

Profittlich arreteeriti 27. juunil 1941 keset ööd korteris kiriku kõrval. Viimase asjana palus peapiiskop võimalust veel kord palvetada. Profittlich jagas tuhandete eestimaalaste saatust ja ta saadeti Kirovi vanglasse Venemaal.

Tallinna linnamuuseumi direktori Toomas Abilise sõnul süüdistati Profittlichit nõukogude vastases agitatsioonis ja laimus. 1941. aasta novembris määras tribunal Profittlichile surmanuhtluse mahalaskmise läbi, aga enne seda veel viis aastat range režiimiga sunnitöölaagris. Otsust ei jõutud täide viia.

"Teada on siis, et Eduard Profittlich suri 22. veebruar 1942. See oli hästi karm ja külm talv Venemaal. Praktiliselt pidevalt 45 ja enam kraadi külma. Surmamõistetud viidi ühest vanglast teise eemale barakki, kus tõenäoliselt inimesed püsisid elus ainult oma hingesoojusele. Sel ajal tõenäoliselt mingit sunnitööd ei tehtud, nad lihtsalt olidki ühes barakis ja järjest surid," rääkis Paas.

"Praktiliselt kõik need, kes surma mõisteti, läksid ja need külmusid lihtsalt surnuks. Ja pärast maeti ühishauda. Sellepärast ei ole ka teada Eduard Profittlichi ametlikku matmispaika," lisas ta.

Kirjanik Katrin Lauri ja Toomas Abilise sõnul liikusid aga tol ajal kuulujutud, et Profittlich oli tegelikult elus, kuigi kindlat teadmist selle kohta ei olnud. "Aga siis 1990 seoses perestroikaga ja nende suurte muudatustega tuleb ametlik teadaanne, et milline oli tema surm," ütles Abiline.

Nõukogude Liidu lagunemise järel Profittlich rehabiliteeriti koos teiste represseeritutega.

Pühakuks kuulutamine on pikk ja keeruline protsess

2000. aastate algul hakkas idanema idee tunnistada märtrisurma surnud vaimulik pühakuks. Vahepeal jäi asi soiku, kuni Eesti sai uue piiskopi Philippe Jourdani, kes paljuski on sarnane kuulsa eelkäijaga – ta on rahvuselt prantslane, aga õppis ära keele, võttis Eesti passi ja räägib Eesti ühiskonnas kaasa.

"Ma arvan, et tal olid kindlasti palju suuremad omadused või voorused kui mul. Aga see, et ta on selline väga inspireeriv eeskuju, on väga selge," ütles Jourdan.

Uurimise käigus on Marge Paas leidnud ka hulga Profittlichi asju, millest võivad saada reliikviad. Näiteks raamatud, mis ajavad bibliofiilid elevile.

"Tal on igasuguseid palvekaarte ja lillelehti vahele pandud, hästi romantiline isik tegelikult. Või riided, mida ta kandis. Need tegelikult on siis, jah, tõenäoliselt reliikviad," rääkis Paas.

Paasi sõnul on Profittlichi elu, tegevuse ja märterluse kaitsmine tribunali ees suurem kui doktoritöö kaitsmine.

Paasi koostatud dokumentatsioon on Rooma saatmiseks sisuliselt valmis, aga selgub, et 1000-aastases linnas ei käi asjad kiiresti ja pühakuks kuulutamine on mitmeastmeline.

Algul tahetakse tunnistada Profittlich õndsaks märtriks. Et päris pühakuks saada, on vaja veel tõestatud imetegu.

"Tõesti, kui nüüd sealt edasi, et ta on nüüd õnnis Eduard Profittlich ja me tahame jõuda Püha Eduard Profittlichi juurde, siis peaks olema üks imetegu. See imetegu peab olema tõenäoliselt selline nagu meditsiiniliselt tõestatav - keegi on tervenenud raskest haigusest või mingi sellise kategooria imetegu," selgitas Paas, kelle sõnul imetegu lihtsalt ei usuta, vaid see saadetakse meditsiinilisse kontrolli.

"Kui ta on andnud oma tunnistuse, et selline asi on juhtunud - tunnistus antakse üldjuhul piiskopile, need on salajased, mitte avalikult -, siis peab piiskop kutsuma kokku tribunali, kus on ka arstliku komisjoni liikmed, kus hakatakse siis seda haiguslugu analüüsima ja selgitama, kas tõesti see oli nii ja kas see on imetegu," rääkis Paas.

Katrin Laur on Profittlichist teinud filmistsenaariumi ja kirjutab tema elu põhjal pooldokumentaalset romaani. Ehkki pühakuks kandideerib viimastel andmetel lausa 1500 isikut, usuvad Eesti entusiastid, et õndsa märtri staatuse saab Isa Eduard juba paari aasta sees.