Enamikule lastekodulastele uut perekonda ei otsita

Sellest aastast kehtima hakanud sotsiaalhoolekandeseadus näeb ette, et vanemliku hoolitsuseta lapsi võib anda üksnes nendesse hooldusperedesse, kes on kantud vastavasse registrisse. Esimese viie kuuga jõudis uuest aastast loodud registrisse 30 perekonda, registri abil on peredesse paigutatud üheksa last. Kõigile lastekodulastele aga uut perekonda ei otsitagi.
Uuest aastast kehtima hakanud seadus nägi ette, et vanemliku hoolitsuseta lapsi võib paigutada vaid neisse peredesse, kes on kantud hooldusperede registrisse.
Registrisse saamiseks ei piisa lihtsalt sooviavaldusest, vaid selleks peab pere vastama reale tingimustele, muuhulgas olema läbinud lapsi peredesse paigutava sotsiaalkindlustusameti hindamise ja uuendatud PRIDE-koolituse, millega valmistatakse pere elumuutuseks ette.
30 perekonda registris
Lapsendada või hooldusele võtta soovivaid peresid nõustava ja koolitava MTÜ Igale Lapsele Pere juhataja Jane Snaith väidab, et register ei olnud uuest aastast, mil seadus jõustus, veel valmis, ning paljud pered, kes varem on hoolduspereks sobinud, enam ei sobi, sest nende koolitus on läbitud enne uue koolituse juurutamist.
"Hooldusperede register eksisteerib ainult paberil," väidab Snaith. "Näiteks Ida-Virumaalt on selles registris ainult kaks peret."
Tema hinnangul kannatavad registri vaevalise alguse ja lisandunud bürokraatia tõttu eeskätt lapsed, eriti alla kolmeaastased, kes näiteks Tallinnas peavad seetõttu ootama oma saatust turvakodus või väikelastekodus.
"See on viimaseid kolhoositüüpi anonüümseid kasvatusasutusi, kus ei ole pereemasid, vaid kasvatajad käivad vahetustega tööl," selgitab Snaith.
Sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo ütleb, et register on siiski toimima saadud - see algas küll paberilt, ent on nüüdseks ka elektrooniline ning sellesse kanti aasta esimese viie kuuga 30 perekonda.
Igale lapsele peret ei otsita
2016. aasta lõpu seisuga kasvas hooldusperedes 191 last.
Tänavu on sotsiaalkindlustusameti poole pöördunud hoolduspereks saamise huviga esmaseks nõustamiseks 58 peret, kellega amet on nüüdseks ka kohtunud.
Neist 30 on esitanud avalduse sooviga saada hoolduspereks. Neist omakorda pooled ehk 15 on praeguseks hinnatud sobivaks hoolduspereks, kuhu võib lapsi paigutada. Ülejäänud pered on PRIDE-koolituse ootel või on koolitusprotsess veel pooleli.
Hoolduspere on leidnud endale tänavu üheksa last. Viis last on ootel, et neile leitaks sobiv pere. Ehkki need arvud on väga väikesed, ütleb Riisalo, et rohkem lapsi hooldusperet ei vajagi - seda otsitakse uutele, nö süsteemi lisanduvatele lastele, mitte seal juba asendushooldusel ehk nn lastekodusse paigutatud ja seal oma koha leidnud lastele.
Kokku on Eestis üle 1100 asendushooldusel viibiva nn lastekodulapse.
"Me ei taha muuta neid paigutusi, mis tähaseks on tehtud. Me ei soovi, et me need sidemed, mis neil lastel on, lõhuksime. Eesmärk on kindlasti see, et lapsed peaksid saama üles kasvada, täisealiseks saada seal, kus nad on täna harjunud olema. Ka see ei ole laste jaoks hea, kui me solgutame neid nüüd ainult idee ja seaduse pärast sealt, kus nad on harjunud olema, kus need sidemed on tekkinud, nii teiste lastega õe-vennasuhted - kuigi mitte bioloogilised -, kasvatajatega kiindumussuhted, kuigi mitte bioloogilised, neid sidemeid ei tohi lõhkuda kindlasti," põhjendab Riisalo.
Ta lisab, et keerukam on leida peret erivajadustega lastele, teismelistele ja venekeelsetele lastele. "Aasta lõpus on planeeritud kampaania, mille eesmärk on ühelt poolt võõra lapse kasvatamise normaliseerimine, aga teiselt poolt on eesmärk leida uusi hooldusperesid."
Kõik pered ei sobinudki
Kõik varem hoolduspere teenust pakkunud pered vastloodud registrisse ei saagi.
"Meil oli varasemalt tingimuseks, et perekond peab olema registreeritud PRIDE-koolitusele. Nüüd aga peab perekond olema registrisse kandmise ajaks läbinud selle koolituse," kommenteeris sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo.
Ent muutunud on ka koolitus ise. "Praegused koolitused on kaasaegsemad ja eestindatud, nüüd on ka kohalikud õppefilmid, mida varem ei olnud," selgitas Riisalo vahet.
Pered peavad olema pikaajalise koolituse igal juhul läbi teinud.
"Mingis ulatuses aktsepteerime ka varem läbitud koolitusi, aga peab olema koolituse läbimise tunnistus. Selleks on oma põhjus: kui varem valmistasid peresid ette kohalikud omavalitsused, siis oli perede suhtes palju kaebusi - kõik pered polnud kõige sobivamad," tunnistas Riisalo. "Aga me ei võta ära ka neilt neid lapsi, kes peres juba kasvavad. Lapsed saavad seal ikkagi üles kasvada, et mitte tekkinud kiindumussuhet lõhkuda."
Muuhulgas ei kvalifitseeruks hoolduspereks enam ka Jane Snaith ise, kes on üles kasvatanud kaks perre võetud last. Tema on läbinud varasema PRIDE-koolituse, mistõttu peaks ta nüüd uuesti koolitusel käima, et registrisse kvalifitseeruda. Seda ei luba aga aastaid vanemiliku hoolitsuseta laste ja lapsendada soovivate peredega tegelnud Snaithi uhkus.
"Nõmmel on sündimas laps, kes kohe eraldatakse emast. Mis saab sellest lapsest, kuhu ta pannakse?" toob Snaith näite reaalsest elust. "Tal oleks ajutise hoolduspere vajadus, kuniks leitakse püsiv lahendus. Mina ei ole hooldusperede registris, seetõttu ei saa teda minu peresse paigutada. Uhkus ei luba mul aga koolitust teist korda läbida."
Snaithi hinnangul sobivad pikaajalise hoolduspere kogemusega inimesed laste eest hoolt kandma sageli paremini kui värskelt koolituse läbinud, sest tahtmisest üksi ei piisa - kogemused maksavad.
Üleminekuaega ei kehtestatud
Snaithi hinnangul olnuks vajalik kehtestada uuest aastast kehtima hakanud seadusele mingi üleminekuaeg, et hooldusperede register valmis ja toimima saada.
"Seadus jõustus koheselt, 1. jaanuarist ilma igasuguseülemineku perioodita, arvestamata, et näiteks viiekuust last, kes vajab 2. jaanuarist perekonda, ei võigi perre paigutada, sest registrit pole," toob ta näiteks. "Üleminekuperioodi puudumine on suur viga. Kui see sel aastal saadajse mingil moel toimima, siis aasta pärast on kahju juba tehtud, kui alla kolmeaastasel ei teki esimesel eluaastal hädavajalikku kiindumuskontakti."
Snaith toob näiteks äsja aastaseks saanud lapse, kes paigutati turvakodusse ühekuuselt ja on seal nüüdseks veetnud juba 11 kuud, ehkki vajanuks paigutamist koheselt hooldusperre.
"Kui aju kriitilise arengu perioodil on jäänud kiiindumussuhe puudu, siis ei tule temast täisväärtuslikku inimest," põhjendab ta, viitega lastepsühholoogide seisukohtadele. Tema sõnul sobiks alla kolmeaastastele ka ajutised lahendused, aga peaasi, et on pere ja võimalus luua turvaline kiindumussuhe. Hiljem võib selle objekt ka vahetuda.
Uue seaduse järgi paigutab lapsi peredesse sotsiaalkindlustusamet, kes üle-eestilist hooldusperede registrit peab. Seni aga oli see kohalike omavalitsuste vastutus ja mure.
Snaithi hinnangul sattus just seetõttu palju lapsi asenduskodudesse (vanas mõistes lastekodudesse), et omavalitsustele oli lihtsam lapsed sinna paigutada, kui neile perekonda otsida. Nii ongi juhtunud, et lapsed on jäänud kuudeks ja mõnel juhul ka üle aasta turvakodusse - kohalikele omavalitsustele on see nõue ülejõu käinud, seda enam, et perekonda, kes vaid paariks kuuks oleks nõus mõnd väikelast hooldusele võtma, on raske leida.
"Inimesed tahavad lapsi pikaajalisele hooldusele või lapsendamiseks, mitte mõneks kuuks hooldada. Lastekaitseametnikud aga ootavad, kuni laps on täiesti vaba lapsendamiseks või hooldamiseks, ei hakkagi ajutist perekonda talle otsima. Ametnike inimestega tegelemise oskus on väga madal, nad ei ole psühholoogikoolitusega," selgitab Snaith.
Raha peaks motiveerima
Signe Riisalo ütleb, et rahaga motiveeritakse kohalikke omavalitsusi lastele just hooldusperesid otsima.
Riik eraldab omavalitsustele raha laste arvu ja teenuse liigi järgi. Näiteks iga hooldusperes viibiva lapse pealt makstakse 982 eurot kuus, asenduskodu lapse pealt 1129 eurot kuus ja järelhooldusel viibiva lapse pealt 491 eurot kuus.
"Rahastuse puhul on oluline mõista, et hooldusperes, asenduskodus, perekodus ja järelhooldusel on tegelikud kulud teenuse osutamisele erinevad (sõltuvad peamiselt kasvatusala töötajate arvust, aga mitte ainult), nimetatud arvestuslikud summad on planeeritud viisil, mis muudab kohalikele omavalitsustele lapse hooldusperre paigutamise soodsamaks ka rahaliselt, lisaks on see lapsele parim lahendus," ütleb Riisalo.
Toimetaja: Merilin Pärli