Lasteombudsmani rollis õiguskantsler juhtis Põhja-Tallinna linnaosavanema Raimond Kaljulaiu tähelepanu sellele, et viis sellest omavalitsusest pärit last on Tallinna turvakodudes elanud mitu kuud, mõni ka üle aasta. Liiga kauaks turvakodusse jäänud lapsi on aga ka teistest omavalitsustest.

2016. aastast kehtiva lastekaitseseaduse järgi ei tohiks turvakodus viibitud aeg ületada 72 tundi ning sinna peaks lapsi paigutama üksnes väga erakorralistel asjaoludel. Alla kolmeaastaseid lapsi ei peaks üldse turvakodusse paigutama.

"Ainult 72 tundi tohib laps olla perekonnast eraldatud ilma kohtumääruseta, ja siis peab kohalik omavalitsus pöörduma kohtusse, et saada kohtult kohtumäärus kasvõi lapse ajutiselt perest eraldamise kohta. Kohtumäärus omakorda annab lapsele õiguse minna asendushooldusele," selgitas sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo ERR-ile saates "Uudis+".

Asendushooldus tähendab alates sellest aastast jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse järgi tähendab alla kolmeaastase lapse puhul paigutamist hooldusperre, mis võib tähendab lastekodu kaasaegset vormi ehk perekodu, kus lastega puutub kokku maksimaalselt kolm perevanemat, et tagada lastele võimalikult perelähedane kogemus, mis aitaks luua turvalist kiindumussuhet. Kehvemaks alternatiiviks on klassikaline lastekodu tüüpi asenduskodu, kus on vahetustega töötajad.

Harvad erandid peavad olema põhjendatud

Riisalo sõnul kirjutati 72 tunni nõue seadusesse sisse just seetõttu, et lõpetada turvakodusse sattunud laste suhtes õiguslikult segane ja kurnav olukord, kuivõrd õiguskantsler oli ka varasemalt teinud mitmetele kohalikele omavalitsustele ettekirjutusi laste pikalt turvakodus hoidmise kohta.

"Ma ei oska vastata, mis on hea põhjus kohalikul omavalitsusel, kelle ülesanne on otsustada, milline hooldusvorm on parim lapsele, jätta lapsed aastaks turvakodusse. Ja ometi on meil jätkuvalt need olukorrad, kus me oleme silmitsi turvakodus elavate lastega, kes on seal kauem, kui see hädavajalik oleks," ütles Riisalo.

Ta lisas, et mööndustega võib see aeg olla ka mõni päev pikem kui seaduses sätestatud 72 tundi, ent üksnes juhul, kui see vajadus on lapsest tulenev ja akuutne.

"Me valmistame ette selle lapse minemist kuskile, mis on püsivam koht, kus on püsivam keskkond. Aasta, ilma et oleks otsitud sobivat lahendust, kindlasti ei ole see, mida oleks soovinud ja ette kujutanud neid seadusi tehes," lisas Riisalo.

Olukordade eest, kus lapsed on turvakodus pidanud elama kuude kaupa, peab ministeerium vastutavaks kohalikke omavalitsusi.

"Seadusest tulenevalt on kohalik omavalitsus kohustatud korraldama nende laste elu, ehk siis ka valima elukohta, laste eest hoolitsejaid neile, kes on kohtu poolt perest eraldatud," põhjendas Riisalo.

Eestkoste sugulaste juures on kiireim lahendus

Lisaks asendushooldusele pakuvad seadused võimalusi ka eestkosteks ja lapsendamiseks.

Olukordades, kus alanud on kohtutee vanematelt hooldusõiguse äravõtmiseks ja eestkoste määramiseks, on võimalus paigutada laps kasvõi ajutisele eestkostele või ajutiselt hooldusperre, klausliga, et see korraldus kehtib, kuniks tuleb püsivam lahendus - näiteks lõplik kohtuotsus lapse eestkostele määramisest.

"Kui lapsendamine on selline pöördumatu protsess, kus lapse ja tema seniste sugulaste sugulussidemed lõppevad, siis eestkostega lapse sidemed päritoluperega, sealhulgas laiendatud päritoluperega peaksid säilima," selgitas Riisalo nende vahet.

Lapse saatuse üle otsustamisel peaks kohalikul omavalitsusel olema seaduse järgi kohustus eelistada viise, mis säilitaksid maksimaalselt lapse identiteeti - mille hulka kuuluvad päritolu, keel, kultuur, usk, füüsiline keskkond -, mis tähendab, et lapsendamine ja sellega oma päritoluperest äralõikamine peaks olema viimane võimalus.

Lapse identiteeti säästvam lahendus on eestkoste, mida enam kui 80 protsendil juhtudest pakuvad Eestis lapse vanavanemad. Kokku on Eestis eestkostjaid üle tuhande.

Ehkki Riisalo tõdeb, et vanavanemad sobivad eestkostjaks samuti sageli mööndustega, johtuvalt nende east, tervisest või muudest asjaoludest, leiab ta siiski, et lapse jaoks on lähisugulased turvalisim lahendus, kui ta oma ema-isaga kasvada ei saa.

"Ei saa olla midagi turvalisemat lapsele, kui paigutada ta nende inimeste juurde, kes on talle tuttavad, kellega ta on harjunud koos aega veetma. Esmane, mida peaks vaatama, oleks ikkagi lapsele lähedaste inimeste ring, et leida kedagi, kes oleks valmis lapsekasvatuse vastutuse endale võtma, kui laps jääb ilma oma vanemate hoolitsusest," selgitas Riisalo võimalusi. "Loomulikult tuleb siis ka jälgida, kas lisaks valmidusele on ka sobilikkus."

Samas aga on eestkoste puhul sobilikkuse ettekirjutused üsna lühikesed. Teisisõnu, eestkostjaks sobivad pea kõik lapse lähedased, välistavaid tegureid on vähe: et inimene poleks varasemalt süüdi mõistetud tapmises, mõrvas, laste vastu suunatud seksuaalkuritegudes. Samuti ei sobi selleks pere, kes kasutab laste kasvatusvahendina füüsilist karistamist, sest see on seadusega keelatud.

"Peamine on hinnata, kas see isik on sobiv, kas ta tuleb toime," selgitas Riisalo eestkoste määramise tingimusi.

Samas ei tohiks eestkostet välistava tegurina tuua esile toimetulekutoetustest sõltumist, öeldes, et pere tuleb vaevu ots-otsaga kokku - riigi silmis on ka lastetoetused sissetulek, sealjuures püsiv, põhjendas Riisalo.

Eestkostele võetud lapse eest maksab riik peredele 240 eurot kuus.

Kui sugulased soovivad last võtta eestkostele, peab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja hindama perekonna sobivust ja koostama selle kohta dokumendi, kus kõik asjaolud on ära kirjeldatud. See dokument esitatakse kohtule koos eestkostemääruse taotlusega.

Kohus peab otsust langetades vaatama kõiki asjaolusid kogumis - nii lastekaitsetöötaja hinnangut, eestkostet sooviva pere argumente, lapse esindaja arvamust ja võimalusel ka lapse seisukohti.

"Lastekaitseseadus ütleb, et sõltumata vanusest tuleks lapse arvamus välja selgitada," ütles Riisalo, tuues näiteks, et ka nelja-aastaselt lapselt võiks kohus arvamust küsida, kelle juures ta elada tahaks. "Ka seda peab võtma arvesse."

Lisaks paneb seadus kohalikule omavalitsusele kohustuse aidata ka lapse hätta sattunud bioloogilisi vanemaid, et taastada nende võime oma last ise kasvatada. Siis langeb ära ka vajadus last eestkostel või hooldusperes hoida.

Ministeerium sekkuda ei saa

ERR kirjutas nelja-aastase poisi juhtumist, kus lapse tädi pere, kes soovis last eestkostele võtta, sai kohtus kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajate soovitusel eitava vastuse. Riisalo leiab, et see juhtum väärib uuesti üle vaatamist, et hinnata, kas pere siiski võiks olla lapse eestkostjaks sobiv. Samas möönab ta, et sotsiaalministeeriumil puuduvad hoovad juhtumi läbivaatamise mõjutamiseks.

"Eestkoste on eraõigus, reguleeritud perekonnaseadusega. Eraõiguse asjades need hoovad, nii paha kui seda praegu öelda ei ole, on kõige rohkem selle pere käes. Ma saan aru, et taolistes olukordades see pere on ise kõige rohkem frustreerunud lõpuks, aga sellele vaatamata tsiviilasjades on võimalus korduvalt kohtusse pöörduda," kommenteeris Riisalo.

Küll aga julgustas ta perekonda veelkord suhtlema lastekaitsetöötajatega, kes nende suhtes negatiivse hoiaku võtsid, kaasates arutellu ka sotsiaalkindlustusameti töötajad, kes tegelevad Eestis laste hooldusperedesse paigutamisega ja lapsendamisküsimusega.