Suri Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidiaegne välisminister ({{commentsTotal}})

Lõuna-Aafrika Vabariigi välisminister Roelof "Pik" Botha, kelle pikk karjäär ulatus nii apartheidi kui president Nelson Mandela aega, suri 86 aasta vanuselt, teatas reedel kohalik meedia.

Botha oli esmalt välisminister 17 aastat, apartheidi lõpuni 1994. aastal. Pärast esimesi rassivabu valimisi 1994. aastal ühines ta Mandela valitsusega.

"Nagu teada, algselt olime me vaenlased," ütles Botha 2013. aastal BBC-le.

"Meie seisukohast juhtis (Mandela) organisatsiooni, mida me pidasime terroriorganisatsiooniks, aga nemad nägid endas vabadusvõitlejaid."

"Muidugi pidi see muutuma," lisas ta, tunnistades, et suhtumist ja mõttelaadi ei ole alati lihtne muuta, aga nad tulid sellega toime. "Tema etendas päästja rolli," sõnas ta Mandelale viidates.

Bothat iseloomustati "hea mehena, kes töötas halva valitsuse heaks", ehkki ta kaitses aastaid apartheidisüsteemi.

Tal oli korduvalt kokkupõrkeid president P.W. Botha valitsusega. Nad ei olnud sugulased.

1985. aastal kirjutas Botha kõne, milles tegi ettepaneku Mandela vanglast vabastada. See sai teoks alles 1990. aastal.

Aasta hiljem ütles ta, et ühel heal päeval juhib riiki mustanahaline president, ja sai selle eest oma ülemuselt avalikult nahutada.

Mandela valitsuses oli Botha kaevandus- ja energiaminister. 1996. aastal läks ta erru.

Toimetaja: Laur Viirand

Allikas: BNS

nelson mandela lõuna-aafrika vabariik lav roelof botha

Kust sa tead, mida arvavad Eesti elanikud pensionäride toetamisest?

Enne valimisi lubavad poliitikud kõigi olukorda parandada, ehkki alati pole päris selge, kuidas seda tehakse. Kuidas aga näevad Eesti elanikud pensionäride, töötute ja lastega perede olukorda? ERR Novaatori ja algatuse "Kust sa tead?" animatsioon vastab sellele küsimusele teadusuuringute abiga.

Lauristin: ma ei pea ennast feministiks, aga mulle ei meeldi ka macho-kultuur

Emeriitprofessor Marju Lauristin tunnistas, et ta ei pea ennast feministiks, kuid talle ei meeldi ka macho-kultuur, mis on tugevalt kanda kinnitanud Eesti poliitikas ning mille märksõnadeks on võim ja võistluslikkus, jõu kasutamine ning edukultus. Lauristini sõnul on macho-kultuuri omaks võtnud ka paljud naised, et poliitikas edu saavutada.