"Pealtnägija" helistas koos maksejõuetuse teenistuse keskuse juhiga firmamatjale ja lasi rääkida, kuidas võlausaldajaid ning riiki petta.

Ühel pool toru on maksejõuetuse teenistuse juht Signe Viimsalu. Teisel pool firmamatja Kalev Kosk. Kui esimene on viimased kolm aastat püüdnud luua Eestis ausamat ja läbipaistvamat ärikeskkonda, siis teine on juba aastaid tegelenud ettevõtjate võlgadest vabastamise ja jälgede kujundlikult sogasesse vette uputamisega. Kose ja teiste niinimetatud firmamamatjate mõju on muljetavaldav.

"Meie vaatame seda, mis tõesti meie laua pealt läbi käib, mida me ise menetleme. Aga ütleme nii, et kolme ja poole aasta jooksul oleme me näinud, et kokkuvõttes on maha jäetud umbes 233 miljonit eurot. Seda siis umbes 600-650 ettevõtte poolt," ütles Viimsalu.

Administratiivselt konkurentsiameti koosseisu kuuluv maksejõuetuse teenistus loodi 2022. aastal. Nelja ametnikuga sõltumatu üksuse põhiülesanne on teha järelvalvet pankrotimenetluste üle, tuvastada seadusvastaselt tekitatud maksuraskusi ja pakkuda lahendusi, kuidas varasid kantinud või kuritegusid toime pannud ärijuhid ei pääseks nii kergelt vastutusest. Ühelt poolt paistab Eesti maailmas silma, kui lihtne on siin ettevõtteid luua ning juhtida, teisalt kasutatakse liberaalset süsteemi ka kurjalt ära kui äri ebaõnnestub, kinnitavad kogenud pankrotihaldurid vandeadvokaat Viljar Kähari ja Toomas Saarma.

"Tekib ju olukord, et kui on läinud halvasti, siis otsustatakse ettevõtte maha müüa, ennast ära peita ja arvestatakse, et sellega on probleem lahendatud. Lõppude lõpuks, kui see jõuab ka sinna pankroti tasandile, siis juhtubki see olukord, et tegelikult jäävad need ju mingil määral ühiskonna kanda. Töötajatele makstakse saamata jäänud palk töötukassast. See on ju tegelikult ühiskonnale jääv kulu," sõnas Saarma.

"Päeva lõpuks, kui keegi jääb mulle võlgu, pean mina oma arved ära maksma, aga ma pole kunagi oma klientidele soovitanud, et jah, müüge oma firma ära, siis on elu ilus ja rohkem te ei pea selle võlaga tegelema. Ei! Kui sa oled nagu sattunud olukorda, kus see ettevõte ei ole oma majandustegevusega toime tulnud, siis tuleb teha nii, nagu seadus ette näeb - kas likvideerida või maksejõuetuse korral pankrotiavaldus esitada," lausus Kähari.

"Pealtnägija" on aastate jooksul korduvalt kajastanud, kuidas niinimetatud firmamatjad aitavad juriidiliselt piiripealseid skeeme kasutades raskustes ettevõtjatel võlgadest vabaneda tegelikku vastutust kandmata. Teenust pakutakse tänaseni täiesti avalikult, kuigi eesmärk on paljude meelest pahauskne. Üks katse nähtust pärssida oligi maksejõuetuse teenistuse asutamine, mille ülesanne on olukorda analüüsida. 

"Me uurime seda, et millest see maksejõuetus siis tegelikult tingitud on. Uurime tema käitumist nii palju kui võimalik," sõnas Viimsalu.

Viimsalu sõnul on üldpilt murettekitav, alustades sellest, et äriregistris on üle 300 000 osaühingu, millest 20 protsenti on ühel või teisel moel problemaatilised.

"Meil on ka Eestis 20 000 juriidilist isikut, millel ei ole hetkel juhatuse liiget. Ei ole esindus- ja juhtimise organit, et kuidas üldse võimalik on? Aga on võimalik selle paindlikkuse tõttu, et me saame põhikirjas määrata, et juhatuse liige on näiteks kaks päeva juhatuse liige ja edasi ei ole. See tähendab seda, et ei teie, ei meie, mitte keegi ei saa selle ühinguga ühendust võtta, sest juhatust ju ei ole, järelevalvet ka teha ei saa, sest juhatust ei ole. Ei ole kedagi, kes nendest ühingutest esitaks pankrotiavalduse või mingi muu avalduse. Ühing lihtsalt hõljub," ütles Viimsalu.

"See on üsna ilmselgelt ju nähtav, et kui ettevõttel on juba tekkinud maksuvõlad, on mingid täitemenetluse teated, on majandusaasta aruanded esitamata ja siis äkki juhatus muutub, aadress muutub, omanik muutub, tegelikuks kasusaajaks saab keegi hiinlane. Juhatusse määratakse teiste riikide isikuid, kelle kohta on võimatu kuskilt avalikult informatsiooni saada. Kahjuks jah, see olukord siin viimasel ajal isegi paistab, et on jälle suurenemas," lausus vandeadvokaat Kähari.

Üks selline näide, kus võlga peab ajama taga piiri tagant, on sushirestoran Põhja-Tallinnas, mis jäi võlgu Kähari klientidele. Brezza Sushi asutati 2024. aastal, aga kaks aastat hiljem oli maksuvõlg ja võlgnevus tarnijate ees nii suured, et tänavu augustis kirjutati juriidiline keha tuntud firmamatja nimele: uueks aadressiks märgiti Rävala pst 8, juhatuse ainsaks liikmeks märgiti loetud nädalateks korduvalt kriminaalkorras karistatud Rando Saarepere ja ettevõtte tegelikuks kasusaajaks Türgi kodanik Sevim Zonguldak, kelle nimele on Eestis oli juba kirjutatud 670 000 eurot maksuvõlga. Samal ajal kui Kähari esindatavad võlausaldajad ajasid raha kohtu kaudu taga kelleltki Türgi võlglaselt, lõi endine omanik Maksim Eriksson uue ärikeha, võttis äripartneriks vägistamises süüdi mõistetud DJ Meelis Eskola ja tegutseb jaapani toiduga edasi.

"Nii tavapärane hagimenetlus kui pankrotimenetlus võib sellele võlausaldajale minna maksma tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid eurosid, et saada siis mingisugunegi lahend, millega oleks võimalik järgmine samm astuda - kas siis täituri poole pöörduda või pankrotihaldur hakkab seal midagi tagasi nõudma või müüma. Ehk kui võlg on näiteks kümme tuhat, aga sa näed potentsiaalis, et sa pead kulutama seal võib-olla 2000-7000 eurot, et saada üldse dokumente, millega edasi minna ja see ei too ju raha tagasi, siis kaob paljudel see motivatsioon," ütles Kähari.

Vähetuntud jaapani söögikoha juhtum on mitmes mõttes ilmekas juhtum, alustades aadressist Rävala 8. Kuna hoonega on aastate jooksul olnud seotud isegi mitu firmade matjat, on see sisuliselt ettevõtete surnuaed, kuhu on registreeritud hetkeseisuga 1261 ettevõtet koos tasumata võlgadega.

"Statistiliselt, et on üks teatud aadress Tallinnas, kus on 1261 ettevõtet kustutatud ja puhas maksuvõlg, mis me suutsime kokku arvutada seal - need on avalike andmete pinnalt, seal võib olla eksimusi sees - aga saime kolmteist miljonit," sõnas Viimsalu.

"Kõik nad on probleemsed ja maksejõetud. Ilmselgelt nad koondatakse sinna kokku, muudetakse nime, juhatust, omanikku ja lastakse lihtsalt ajal kulgeda," ütles Kähari.

Tallinnas on veel mitu sarnasele mustrile vastavat aadressi. Näiteks Sepapaja 6, mis asub otse maksuameti naabruses ja kuhu on registreeritud üle 5000 ettevõtte. Ühes Sakala tänava kolmetoalises korteris tegutseb paberite järgi 1185 firmat.

Teine tüüpjoon on jälgede juhtimine välismaale - märgitakse juhtorganitesse või kasusaajateks välismaalased, tihti kolmandatest riikidest, või müüakse ettevõte justkui täienisti välismaale.

Viimsalu sõnul torkab viimasel ajal silma, kuidas üks firmamatja reklaamib jõuliselt varianti kirjutada raskustes firma Bulgaariasse. Näib, et seda võimalust on kasutanud mitu pealtnäha soliidset isikut. Näiteks kümne aasta eest isegi politseilt kiita saanud jalgrattakindlustus Bike-ID ametlik aadress on see Plovdivi linna hrušovka. Eesti riigile on Bulgaarias maandunud firma võlgu ligi 100 000 eurot.

"Avaliku info põhjal tundub, et see maksejõuetus tegelikult tekkis juba aastatel 2023 ja 2024. Pankrotiavaldust ei ole esitatud õigeaegselt, likvideerimismenetluse teateid ma ka ei leidnud ametlikest teadaannetest, kus nad tavaliselt peaksid olema. Ühesõnaga ma arvan, et kui see asi oleks juhtunud samadel asjaoludel praegu näiteks Iirimaal, siis endised juhatuse liikmed oleksid võib-olla saanud viie-aastase ärikeelu. Eestis sellist regulatsiooni ei ole ehk alusta homme uuesti," lausus Viimsalu.

Bulgaaria väljapääsu näib olevat kasutanud ka endine TalTechi õppejõud ja sotsiaalmeedias ennast AI-asjatundjana tutvustav Teet Torim. Talle kuulunud kaks OÜ-d, mille arvelt ta veel kevadel riigiasutustele koolitusarveid välja kirjutas, on nüüd koos maksuvõlaga kirjutatud samasse Plovdivi äärelinna majja.

"Tekib küsimus, et ju siis oli midagi varjata," ütles Viimsalu.

Kolmas näide on Vihterpalu mõisa omanik, kinnisvaraärimees Gert Klaaser, kellele kuulus tööjõurendi ettevõtte Laki Haldus OÜ, millel oli puudu renditööjõuga tegelemiseks vajalik luba ning lisaks tekkis 50 000-eurone maksuvõlg, mis tänaseks on leidnud juriidilise kodu Bulgaarias. 

Kõigi kolme juhtumi puhul on firma tänaseks ainus juhatuse liige juba eelnevalt mainitud Rando Saarepere. Äriregistri andmetel on sarnastel asjaoludel tema käest läbi käinud üle 700 ettevõtte, millega seotud maksuvõlg üle kuue miljoni euro. 

"Ilmselgelt on siin tegemist, kui mitte öelda skeemiga, siis mitte heatahtliku tegevusega, kus päriselt neid ettevõtteid juhitakse," ütles Kähari.

"Põhimõtteliselt kõik on ju lubatud, mitte midagi ei ole keelatud. Küsimus on võib-olla motiivis. Küsimus on selles, et mis eesmärgil juhatuse liige ja omanik seda teevad. Miks nad lähevad otsima kedagi diskreetselt?" lausus Viimsalu, lisades, et ju siis on neil inimestel midagi võlausaldajate eest varjata.

"Pealtnägija" küsis kommentaari Rando Saarepere käest, kes sellele ei vastanud. Tehinguid vahendanud notar Märt Paberit kommenteeris, et tema pole Saareperega eales kohtunud, kuid seaduses pole otsest põhjust, mis takistaks ka võlgades ettevõtete võõrandamist.

Maksejõuetusteenistuse juhi ja Toomas Saarma hinnangul on firmade matmine ebaotstarbekas, sest vastutusest see ei päästa ja tegelikult on ka riigilõiv pankrotiavalduseks lihtsalt odavam. 

"Kui sa oled ettevõtja, oled sellises olukorras, et sa tegelikult oled ise vaene ja ka firma on vaene, siis ma ütleksin, et esita pankrotiavaldus ja saad vaevast lahti," lausus Viimsalu.

"Üldiselt mõne üks ebaõnnestunud tehingu puhul olen pärast hiljem juhatuse liikmelt küsinud ka, miks ta seda teinud on? Tema arusaam on olnud või nende arusaam on olnud see, et see probleem nende jaoks laheneb. Neile on jäetud selgitamata või neil endal pole seda selgust tekkinud, et tegelikult samamoodi küsib haldur, kohus ja nii edasi," sõnas Saarma.

Et paremini aru saada, kuidas ikkagi firma Bulgaariasse kirjutada, tegi "Pealtnägija" eksperimendi. Signe Viimsalu helistas firmale, kes teenust pakub. Väljamõeldud legendi kohaselt esindab ta türgi klienti, kelle ettevõtted on hädas. Vaata pikemalt videost.