Juhan Kivirähk: avalikus arvamuses on tajutav ebamäärane ootus uue järele
Keskerakonna ja Reformierakonna edu konkurentide ees pisut enam kui neli kuud enne valimisi tekitab kiusatuse võidupärjad välja jagada - ometi on avalikus arvamuses tajutav ebamäärane ootus millegi uue järele, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Tänane Eesti poliitmaastik paistab hangununa. Juba pikemat aega on siin kaks teistest pikalt ees olevat liidrit: Keskerakond ja Reformierakond.
Nende järel, kuid siiski liidrite jaoks piisavalt ohutus kauguses, hoiab kolmandat kohta EKRE. Neljandal kohal, omakorda EKREst selgelt tagapool, paikneb Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ning viiendana tuleb viieprotsendise valimiskünnisega maadlev Isamaa. Olemasolevatest erakondadest üritavad parlamenti pääsu ka Vabaerakond ja Eestimaa Rohelised, kuid nemad ei ole tänavustes küsitlustes valimiskünnist ületavat tulemust saavutanud.
Valimisteni on jäänud vaid veidi üle nelja kuu ning selline stabiilsus tekitab kiusatuse riigikogu kohad juba välja jagada. Teadmata on küll veel see, kellele riputada kaela võidupärg – kas Keskerakonnale või Reformierakonnale. Kuid üldised jõuvahekorrad näivad olevat kindlalt paika loksunud.
Siiski võib avalikus arvamuses tajuda ka mingit ebamäärast ootust - ootust muutuste ja millegi uue järele. Praegune asjade seis ju väga paljusid kodanikke ei rahulda, kriitikanooli lendab nii valitsuskoalitsiooni kui ka riigikokku kuuluvate erakondade pihta tervikuna. Ja muidugi lendab neid ohtralt ka koalitsiooni- ja opositsioonipoliitikute omavahelises kempluses.
Erakondade juhtivpoliitikute kisakoosolekuid, mida annab kord kuus otse-eetrisse Eesti Televisioon Toompea lossi valgest saalist, on üha piinlikum jälgida. Sellise ebaprofessionaalsuse ja kultuurituse nägemine viib paljusid valijaid kindlale veendumusele, et niimoodi ei tohiks Eesti poliitika enam jätkuda ning oleks vaja põhjalikku uuenduskuuri.
Tunnistust millegi uue ootusest annab ka see, et iga kuuga lisandub neid kodanikke, kes küsitlusele vastates oma eelistust öelda ei oska. Oktoobris oli selliseid vastajaid juba pea 40 protsenti.
Ühiskonnas eksisteerivat ootust uue poliitilise jõu järele tajuvad ka ajakirjanikud, kes on juba kevadest alates pühendanud ebaproportsionaalselt palju tähelepanu erakonnale, mida veel loodudki ei ole. Mul pole küll käepärast konkreetseid mõõtmistulemusi, kuid aktiivse ajakirjanduse jälgijana on mulle küll jäänud mulje, et Eesti 200-st räägitakse ja kirjutatakse aeg-ajalt enamgi kui mõnest muust, juba olemasolevast poliitilisest jõust.
Võib öelda, et Eesti 200 on teinud väga tarka ja kavalat kampaaniat, lastes Eesti meediakanalitel teha kampaaniat enda eest. Saladusloor Eesti 200 ümber on hoidnud ajakirjanduse huvi kõrgel ning tänu sellele ollakse pidevalt avalikkuse tähelepanu keskpunktis. "Kas erakond luuakse?", "Millal erakond luuakse?", "Kes erakonda kuuluma hakkavad?", "Milline on programm?" – need on küsimused, millega Eesti 200 väheseid teadaolevaid liikmeid pidevalt pommitatakse ning millele nad mõnuga ebamääraseid vastuseid annavad või sootuks vastamata jätavad.
Viimase poole aastaga on sel kombel meedia abiga loodud tugev kaubamärk, mis paljude valijate teadvuses seostub just selle värskenduskuuriga, mida Eesti poliitika vältimatult vajaks.
Oktoobrikuises arvamusküsitluses tuli küsitletutel pärast tavapärast eelistuste tegemist olemasolevate erakondade hulgast vastata küsimusele, kas nad muudaksid oma eelistust juhul, kui riigikogu valimistel kandideeriksid praegu alles asutamisel olevad erakonnad Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond. Selgus, et sel juhul oleks teinud teistsuguse eelistuse üheksa protsenti kodanikest.
Nende käest küsiti omakorda, kas nad hääletaksid Eesti 200 või Elurikkuse Erakonna poolt. 68 protsenti neist, kes oma eelistust muudaksid, hääletaks Eesti 200, üheksa protsenti Elurikkuse Erakonna poolt. 23 protsenti ei osanud valikut teha.
Kui me nüüd eelistust muuta soovinud vastajatel asendasime varem antud valimiseelistused vastavalt Eesti 200 või Elurikkuse Erakonnaga, siis tekkis uus eelistuste pingerida, milles Eesti 200 kogus üheksa protsenti eelistust omavate vastajate toetust (kõigi valimisealiste kodanike seas tuli toetust kuus protsenti) ja Elurikkuse Erakond ühe protsendi (vt. tabel). Oma varasemast toetusest kaotas seeläbi kõige enam Reformierakond, kaks protsenti jäi väiksemaks ka Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide toetusprotsent, ühe protsendi pidid loovutama EKRE, Isamaa ja rohelised.
Muidugi on sellise kaudse arvutuse teel saadud toetus vaid hüpoteetiline ja, nagu eelpool öeldud, tugineb pigem meedia poolt üles töötatud kaubamärgile kui ettevõtmise sisule. Eesti 200 algatajate ülesanne ongi see uhke nimi nüüd järgmise nelja kuu vältel reaalse sisuga täita, lisades sinna programmi, valimislubadused ja väärikad esinumbrid, kes selle potentsiaalselt võimaliku toetusprotsendi teoks teeksid.
Kui mõelda, millised valikud oleksid neil valijatel, kes on praeguse valitsusega rahuolematud ning soovivad muutusi, siis võiks välja tuua kolm erinevat lähenemisteed.
Need, kes sooviksid praeguse valitsuse asemel näha ametis varasema valitsemiskogemusega poliitikuid, kes lubavad taastada normaalse maksupoliitika ning keskenduda Eesti majanduse arendamisele, annavad ilmselt hääle Reformierakonnale.
Need, kes leiavad, et Eesti liigub koos Euroopa Liiduga allakäiguteed tänu nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna juhtimisel tegutsenud valitsustele ning tegelikult tuleks kogu elukorraldus viia tagasi eelmise sajandi traditsioonilistel väärtustel põhinevaks, eelistavad arvatavasti EKRE-t.
Kolmandaks võimaluseks oleks oma hääl anda seni poliitikas mitte osalenud, kuid oma tegevusvaldkonnas (ettevõtlus, teadus ja haridus, riigihaldus) tunnustatud ekspertidele, kes lubavad hakata riiki juhtima teadmuspõhiselt, tehes valiku Eesti 200 kasuks.
Paraku paistab ka neil valimistel jääma tahaplaanile teema, mis tegelikult on Eesti tuleviku seiskohalt veelgi olulisem kui maksupoliitika, sotsiaaltoetused või pensionid. Selleks on keskkonna seisund. Alles paari nädala eest juhtis valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) raport tähelepanu sellele, et senise poliitika jätkumisel ei ole pöördumatute kliimamuutusteni enam palju aega minna. Kahjuks on meil seda teemat esiplaanile seadvad poliitilised jõud marginaalsed ja killustunud. Selle asemel, et võimestada olemasolevat erakonda Eestimaa Rohelised, üritavad Eesti tuntumad keskkonnaspetsialistid Artur Talviku eestvedamisel luua alternatiivset rohelist jõudu, mille tulemusel jäävad tõenäoliselt mõlemad riigikogus esindamata. Sellest on kahju.
Valimiseelistused oktoobris 2018. Autor: Turu-uuringute AS / ERR
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.