Elurikkuse erakond | Miks meil on vaja muuta poliitika tegemise viise?
Elurikkuse Erakonda eristab ülejäänud erakondadest teadmine, et praegust meeldivalt stabiilset maailma ohustavad keskkonnaprobleemid on sotsiaalsete ning majanduslike protsesside ja suhete tagajärg. Elurikkuse nime alla koondunud inimesed soovivad seda teadmist võimalikult laialt levitada ning samas muuta Eesti ühiskonna struktuure paindlikumaks, et maailma muutumine meid võimalikult vähe kahjustaks.
ERE ei seisa vaid keskkonna eest, meie vaade on palju laiem, sest keskkonnal on vaid üks probleem: inimene. Kui me tahame elukeskkonda ning -ressursse tulevastele põlvedele säilitada, peame tegelema kõikide valdkondadega, eelkõige haridusega, kogukondade jõustamisega ja sellise riigi ülesehitamisega, mis ei võitleks metsa ega muu loodusega.
Tänaseks väljakujunenud erakonnapõhise poliitika abil on peaaegu võimatu lahendada ühiskonnas eksisteerivaid probleeme. Seega moodustame poliitilise ühistegevuse platvormi, mis võimaldab lahendusi leida otse koostöös nendega, kelle jaoks need lahendused luuakse.
Me ei tahaks olla üks erakondadest, kuid oleme sellesse formaati sunnitud. Kuna seadus nõuab, et riigikogu valimistel saavad osaleda ainult erakonnad, oleme leidnud lahenduse, kuidas moodustada erakond, mis on sisuliselt pigem valimisliit.
Eestis on viimastel aastatel arenenud arvestatav kodanikuliikumine. Paraku on kodanike koondumine toimunud kahetsusväärsetel asjaoludel. Rail Balticu nimelise raudteeühenduse rajamine, Est-Fori tselluloositehase saaga, metsade üleraiumine ja metsanduse uue arengukavakoostamine, ÜRO ränderaamistik – kõiki neid protsesse iseloomustab üks ühine joon. Üldsuse kaasamine nii mastaapsetesse, suurt hulka rahvast mõjutavatesse ning elukeskkonda muutvatesse protsessidesse on olnud puudulik või vaid näiline.
Neid kõiki iseloomustab tagatubade poliitika – erakondade juhid ja volitatud isikud teevad kokkuleppeid, millest saavad rahalist või poliitilist kasu nad ise või erakonnad. Otsused ilmuvad välja ei-tea-kust, kriitikuid hakatakse naeruvääristama ja esitatakse küsimus, kus te varem olite, nüüd on juba kõik otsustatud.
Vaadates nimekirja inimestest, kes on ühinenud avalike kirjadega raudtee või tselluloositehase ehitamise vaidlustamiseks, näeme, et neisse kuulub kõikide erakondade esindajaid. See tähendab, et erakondade liikmed pole teadlikud, mida nende parteide juhid otsustanud on. Arutelud peavad olema kaasavad, kaasamine algab kuulamisest.
Ilma aruteludeta jõuamegi olukorda, kus üldsus tajub ühiskonnas toimuvat ebaõiglusena. Uute hiigeltehaste rajamine kogukonna arvamust kuulamata (ja toimides vastupidiselt globaalsetele keskkonnatrendidele) tekitab vastasseisu, mille hind võib olla ränk. Korra petetuil tekib järgmisel korral protest kergemini, mistõttu jääb rajamata ehk mõni mõistlik ettevõtmine, mis ei pürgigi ühisvara erastades rikkust looma ainult vähestele tundmatutele investoritele, vaid tooks küllustkogu kogukonnale.
Hea investeerimiskliima ei tähenda tänapäeval seda, et raha eest on võimalik üle sõita kohalike elanike heaolust, kultuurilistest vajadustest, keskkonnast. Soov väärtusi hüljates, raha nimel, toorainemaana oma keskkonna eluvõimekust rikkuda on märk enesekoloniseerimisest. Hea investeerimiskliima tähendab tänapäeval võimaluste loomist ettevõtluseks, mis taastab ökosüsteeme, mitte ei hävita. Sest need tooted, mis Eesti tooraine eest luuakse, peab saama maailmaturul maha müüa ja seal ei osteta enam kaupu, mis on tulnud kellegi või millegi arvelt.
Kuna erakonnad on muutunud äriettevõteteks, siis on nad ise majandusprotsesside osad. Partei ülalpidamine on kallis. Ei piisa vaid riigi poolt makstavatest summadest, lisa on vaja annetajatelt. Nagu ühe partei läbikukkunud katse näitas, liikmed ei taha ei liikmemaksu maksta ega ka vabatahtlikult annetada partei võlakoormuse vähendamiseks. Kelle nimel siis partei tegutseb, kui tema liikmed ei soovi seda toetada?
Parteide üldkogude päevakordadest ei paista liikmeskonna kaasamist. Keegi partei kõrgematelt korrustelt peab ees kõne. Üldjuhul on see erakonna esimees, kes on valitud kohale ainsa kandidaadina. Pärast esimehe kõnet toimub hääletamine ja kõik on poolt. Tundub, nagu kaheksakümnendatest saati polekski mitte midagi muutunud!
Suurte arenduste niidid viivad parteide tagatubadesse. Kui meile öeldakse, et kõik on juba otsustatud, kuid üldsusega neid otsuseid läbi arutatud pole, siis järelikult on toimunud arutelud tagatubades. Kas suurte arenduste eest võitlejad, kes loodavad raudtee ehituse lähedal seistes, et neile midagi eurorahadest külge jääks, on praeguse erakonnapoliitika tegelikud kasusaajad?
Meie usume, et lihtne riik on parem ja lihtne erakond on parem. Tänapäeval oleme harjunud, et digitaalsed töövahendid on meie elu mugavamaks muutunud. Kasutame siis neid, et poliitiline ühistegevus tõsta täiesti uuele tasemele. Arutelud saavad toimuda keskkondades, millega igaüks saab liituda, tuua juurde omad mõtted ja kuulata teiste omi. Esitada argumente, viiteid teaduslikele uuringutele ja arvamusküsitlustele. Järgides kokkulepitud protseduurireegleid ja ühistegevuse praktikaid on võimalik ka keerukates küsimustes jõuda ühistele seisukohtadele. Kõik on ära kuulatud ja kõik saavad kaasa rääkida.
Sellise koostöövormi juurde ei sobi topeltstandardite alusel toimetavad juhatused ja tagatoad. Nad ei toimi enam, sest neil pole anda mingit lisaväärtust. Sellega saab läbi raiutud korruptsioonihõnguline toiduahel, mille väljundorgan on kummitemplina tegutsev ja ainult õigeid, partei tagatoas kokku lepitud otsuseid langetav riigikogu fraktsioon.
Pole kahtlust, et kõik parlamendierakonnad tulevad valimistel välja lubadustega, mida nad andsid juba eelmiste ja üleeelmiste valimiste eel. Mõned neist on konkreetselt mõõdetavad, nagu näiteks teaduse rahastamine. Kõik parlamendiparteid on andnud avalikult lubaduse tõsta teaduse rahastamine ühe protsendini SKT-st ja on selle täitmata jätnud.
Samamoodi võib kindel olla, et ka sel korral tullakse välja lubadustega keskkonda kaitsta. Siin me peame rääkima poliitilisest rohepesust – oma keskkonnavaenuliku tegevuse näitamisest keskkonnasõbralikuna. Sellest ei piisa, kui vahetad jaanituleliste toitlustamisel papptaldrikud portselani vastu, kui oled samas andnud nõusoleku metsade laiaulatuslikuks raieks. Kui mitu poest ostmata jäetud kilekotti kaalub üles hääletuse Rail Balticu poolt? Erakondadel, kes on andnud lubadusi tselluloositehase rajamise osas, pole eetiline kaasa rääkida Eesti rahvuse säilimise küsimustes, kuna nad ei hooli sellest, millises keskkonnas hakkavad elama meie lapsed.
On mõistetav, et viltu kasvanud puud on raske sirgeks ajada. Siis on vaja istutada uus puu ja tema eest hoolitseda. Parteina tegutsenud organisatsioonidest, kus sisekultuur on kujundatud praeguse erakonnaseaduse raamides ja juurdunud rahasuhetes, on keeruline luua kaasajale kohastvabade inimeste ühendust. Lihtsam on hakata otsast peale.
See, et ERE loomise üleskutse järel on koondunud niivõrd lühikese ajaga sedavõrd palju inimesi, näitab, et aeg on käes ja tuleb teha muutus poliitilises kultuuris.
Toimetaja: Rain Kooli