"Aktuaalne kaamera. Nädal": teisitimõtlejaid eristas teistest valmisolek riskida
30 aastat tagasi võeti lillede ja lippudega Tartu raudteejaamas vastu Venemaa vangilaagrist vabanenud viimane poliitvang Enn Tarto. Mitu tema Eesti saatusekaaslast oli varem sama aasta jooksul juba vabadusse lastud. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, mis iseloomustas toonaseid teisitimõtlejaid.
Enn Tarto mõisteti esimest korda kinni 1957. aastal koolipoisina Ungari ülestõusu toetavate lendlehtede levitamise eest. Vangilaagris oli siis 120 eestlast, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
"Meile räägiti, tehti propagandat, et noored mõtlevad juba teistmoodi, enam niimoodi ei arva kui teie. Ja me ütlesime, et ei, meie oleme seda meelt, et võidelda. Meie loosung oli Elagu Eesti!" rääkis Tarto.
Endise poliitvangi Aadu Olli uurimuse andmetel veeti sunnitöölaagritesse kaheksa miljonit vangi. Eestlasi oli 6000 kuni 8000, kellest tagasi tuli kümnendik.
1980. aastate lõpus olukord muutus. Teisitimõtlejad muutsid taktikat - üritasid tungida läbi raudsest eesriidest ja smugeldasid Läände Nõukogude korda paljastavaid avaldusi ning suhtlesid Lääne ajakirjanikega.
"See läks kohe kella külge, kui meid kinni võeti. Ega nad väga ei tahtnud palju inimesi kinni võtta," ütles endine poliitvang Lagle Parek.
Parek läks 1983. aastal, samal aastal kui Enn Tarto juba kolmandat korda arreteeriti, kinni neljaks aastaks. Tema korraldas 1988. aasta suvel piketi Enn Tarto vabastamiseks. Asjaosaline ise luges enda vabastamisest talle saadetud ajalehest.
"Õhtupoolikul tuli laagriülem. Huvitav oli see, et laagriülem ei ropendanud ega vandunud, vaid ütles, et meie seda infot kontrollime. Ma küsisin, et kui palju aega - kas homme või ülehomme? Ta ütles, et nii ruttu ei saa, aga teiesugusel ükstapuha," meenutas Tarto.
Oli ka neid, kes 1988. aastal kinni võeti, näiteks Hirvepargi koosolekute üks korraldaja, endine Vaba Euroopa toimetaja Heiki Ahonen, kes oli samal aastal just vanglast vabanenud.
Võimud üritasid aktiviste igapäevaelust eraldada kordusõppustele kutsumisega.
"No samamoodi sain mina ka selle kutse. Ma keeldusin ja seetõttu pandi uuesti vangi," selgitas Ahonen.
Ta vabastati umbes kuu aja pärast. Ahonen meenutab vagunist väljalaadimist.
"Meid toodi viimasena välja vagunist. Siis me vaatasime, et terve kolonn oli põlvili maas ja käed kukla peal ja tuleb siis üks sõdur ja me juhmide nägudega vahime seal ja ütleb, et laske põlvili, nagu iseenesestmõistetavalt. Meie ütlesime, et ei lase, me oleme poliitvangid. Siis tuli üks ohvitser, ütles, mis seal siis ikka, ärge laske põlvili. Mina küll eeldasin, et võib-olla saan automaadikabaga vastu kukalt, aga ei saanud," kirjeldas Ahonen.
1980. aastate lõpul sai Lääs just teisitimõtlejate smugeldatud paljastuste abil Gorbatšovile survet avaldada. Parek tõi näiteks Mordva vanglast president Ronald Reaganile saadetud õnnesoovi tagasivalimise puhul.
"Meil õnnestus see kiri välja saata. Alguses läks väga põnevaks, aga kartsa ei julgetud enam panna," ütles Parek.
Üks ühine joon, mis eraldas teisitimõtlejaid ülejäänutest, oli valmisolek riskida.
"Aga me olime selleks absoluutselt valmis, sest igaüks, kes dissidentidega mingil määral kokku puutus, sai kõiki neid õpetusi - tollal liikusid need õpetused, kuidas käituda ülekuulamisel," selgitas Parek.
Teine ühine joon oli valmisolek möliseda, kui ülejäänud olid vait.
"Meil oli ajalooõpetaja Saaremaalt pärit, ühe kuulsa kommunisti tütar, kes oli ise ka kommunist. Tema rääkis meile küüditamistest ja ütles, see oli vajalik sellepärast, et bandiidid mõllasid ja küüditamistega viidi Siberisse ära neid, kes bandiite abistasid - metsavendi. Ma küsisin, et mul vanaema oli muuseumi direktor, kuidas tema sai neid bandiite seal metsas abistada?" meenutas Ahonen.
Dissidentide tähtsaim omadus seisnes selles, et nad olid poliitiliselt täiesti ebakorrektsed. Nad põlgasid poliitkorrektsust kõigest hingest ja rääkisid asjadest siis, kui keegi veel ei julgenud, tekitades hirmu võimudes, kuid ka tavalistes inimestes, kelle jaoks aeg polnud veel küps.
Toimetaja: Merili Nael