2017. aastal võtsid Eesti ministrid Euroopa Liidu koosolekutel käimist äärmise tõsidusega. Läbivalt pea 100-protsendilist ministrite kohalolu varjutab vaid näiteks Mailis Repsi mõni üksik puudumine. Selgitust pole vaja kaugelt otsida - juulist detsembri lõpuni, kui Eesti oli eesistuja, oli just meie ministrite ülesanne juhatada koosolekuid nii Tallinnas kui ka Brüsselis ja Luksemburgis, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Kui mõni minister jätkas eesistumisaja lõppedes Brüsselis käimisega väga kohusetundlikult, siis paljudel nõukogu istungitel hakkasid ministri asemel käima suursaadikud või asekantslerid. Mõni meie minister ei ole tänavu jõudnud mitte ühelegi ametlikule kohtumisele.

Kõige suurem Brüsseli töökoormus on välisminister Sven Mikseril. Välisasjade nõukogu on tänavu toimunud 12 korral ja Mikser on osalenud neist kaheksal. Väliskaubanduses ja kaitseküsimustes on Eestit paaril korral esindanud asekantslerid.

Kadri Simson esindab Eesti valitsust kahes nõukogus, mis tegelevad transpordi, tööstuse, energeetika ja konkurentsivõimega. Ta on tänavu jõudnud pooltele kohtumistele.

Siseminister Andres Anvelt ei ole tänavu osalenud mitte ainsalgi ametlikul ministrite kohtumisel. Siseministrid on Brüsselis tänavu koos käinud kolmel korral, Anvelti saldo on null. Tõsi, kahel mitteametlikul kohtumisel ta osales.

Ka mai alguses tervise- ja tööministriametist lahkunud Jevgeni Ossinovski ei osalenud tänavu ühelgi ametlikul kohtumisel. Tema ametiaja sisse jäi üksainus kohtumine, kuid seal mitteosalemist põhjendataksegi ministriametist tagasiastumisega. Küll aga on tema ameti üle võtnud Riina Sikkut osalenud kõigil ametlikel kohtumistel.

Anvelti sõnul on mõnele kohtumisele mõttetu kohale sõita

"Aktuaalne kaamera" küsis Anveltilt, kuidas ta põhjendab puudumist kõigilt tänavustelt ametlikelt kohtumistelt.

"Kui on näha, et tegelikult seal ei tule tõsisemat poliitilist arutelu, vaid seisukohtade ettekandmine, siis ma arvan, et ministril on mõttetu sinna kohapeale sõita ja raisata ka oma aega. Päevad on niigi pingelised. Hoian silma peal sellel. EL-i eesistumise kogemus on niivõrd suur ja kui näen, et järgmisel korral võib minna poliitiliseks diskussiooniks, tuleb ka sinna sõita," põhjendas minister.

Kümme aastat Euroopa Komisjoni asepresidendina Brüsseli masinavärgis kaasa löönud Siim Kallas leiab, et meie ministrid ei peaks ametlikelt kohtumistelt viilima.

"Mina ei poolda seda. Kohal peab igal juhul olema. Kui ei otsustata, siis sellel on ka mingi põhjus. Kui otsuseni täna ei jõuta, siis homme võib-olla jõutakse. Siis sa oled selles asjas sees. Kui sa ei ole seal sees, siis otsustatakse ilma sinuta," rääkis Kallas.

Ta möönis, et kõigil meie ministritel ei olegi Brüsselis palju teha. Välis-, sise-, majandus- ja rahandusministril seevastu on - nende portfellide kandjad peaksid Brüsselis tegema rohkem kui kolleegidega sobival hetkel kätt suruma.

"Mitte niivõrd pole see nõukogu koosolek, üldse käia komisjonis palju rohkem. On nähtud, kuidas teised riigid käivad, suhtlevad ja kohtuvad. Sama asja tuleks kindlasti oma valitsusele ka soovitada," sõnas Kallas.

Kolumnist Ahto Lobjakas ütles, et Brüsselis käimine on meie ministrite palganumbrisse sisse kirjutatud.

"Loomulikult, kui oleks tegemist suhtlemisvõimelise, karismaatilise, hästi enda valdkonda tundva ministriga, siis tema sõnal võiks olla kaalu. Jällegi, sellest ma eeldaksin, et ministrid võiksid püüda vähemalt. Samas kui minister ei ole suhtlemisvõimeline või on võimeline kehvalt EL-i keskmisega võrreldes, siis loomulikult oleks ilmselt ka mõistlikum saata üks meie suursaadikutest meie asja arutama," selgitas ta.

Anvelt kinnitas, et võtmeinimesed, kellega Euroopas asju aetakse, on tal telefonikõne kaugusel.

"Kindlasti ma arvan, et koolipoisilikult iga laua taga istumine lihtsalt istumise pärast Eesti riigile midagi juurde ei anna," ütles ta.

Ministrite käimist Brüsselis uurinud ERR-i ajakirjanik Johannes Tralla tõdes, et alati ei langetatagi ministrite kohtumistel suuri otsuseid, kuid tema hinnangul ei tasuks neid kohtumisi ka alatähtsustada.

"Brüsselis on väga palju kohtumisi, kus suuri, konkreetseid otsuseid ei langetata. Selles mõttes Andres Anveltil on õigus, et sel aastal me ei ole kuulnud, et riigid oleksid jaganud omavahel põgenikekvoote või midagi muud seesugust. Küll aga mina ikkagi ei alatähtsustaks seda poliitiliselt kõige kõrgemal tasemel suhtlemist, sest ei ole ikkagi midagi parata - kui laua taga istub näiteks 20 ministrit ja seitse diplomaati, siis ministrid ajavad mingit oma asja, neil on see poliitiline tase ja suursaadikud küll võivad riigi seisukohti peegeldada, aga tegelikult nad kaasa rääkida nii tugevalt ei saa," rääkis ta.

"Seda enam, et meie eesistumisest on tegelikult Eesti valitsusel väga tugev toonus üleval, väga hea maine olla Euroopa Liidu asja konstruktiivne ajaja. Ja nüüd on mul natuke kahju, kui ma näen, et ministritel on nagu eesistumise pohmelus ja enam nendest koosolekutest nii aktiivselt osa ei võeta," lisas ta.