Mis on need takistused või väljakutsed, millega sportlane peab poliitikasse minnes teistest rohkem tegelema?

Esimene takistus on see, et ta peab hääled kätte saama, et üldse sattuda poliitikasse. Valimisnimekirjas olemine ei ole veel poliitikas olemine.

Sportlane oma avaliku kuvandi järgi on justkui populaarne tegelane ja selle pealt võib eeldada, et häälte kogumisega probleeme ei teki?

Iga sportlane peab arvestama sellega, et see valdkond on natukene teistsugune kui spordi tegemine.

Spordi tegemine on ikkagi individuaalne ettevõtmine, poliitika on kollektiivne tegutsemine. Sa pead aru saama, et sinu persoon on üks osa sellest.

Meeskonnasport.

No põhimõtteliselt meeskonnasport, jah. Aga, mis on kõige keerulisem, on see, et sporti tehes sa paned endale mingi eesmärgi. Kõigepealt sul on eesmärk ja siis teed endale plaani, mida spordi mõistes nimetatakse treeningkavaks, poliitikas võiks olla see arengukava.

Poliitikas reeglina kellelgi ju mingit eesmärki ei ole. See on kõige keerulisem moment inimestel, kes on harjunud mingi eesmärgi nimel tegutsema. See asi võtab harjumist.

Millist sisendit sportlased poliitikas eelkõige anda saavad ja mille poolest nad värskust ja teistsugust vaadet toovad?

Eelkõige see, et sportlastel on reeglina iseloomujooned välja kujunenud ja nad jäävad iseendaks. Poliitikas on paljud sellised, et täna mõtlen nii, aga homme võin hoopis teistmoodi mõelda. Sportlased võiksid anda seda, et neil on oma nägemus nii täna, homme kui ka ülehomme. See võiks anda sellist tervendavat mõju.

Kevadistel riigikogu valimistel kandideerivad Kristina Šmigun-Vähi Reformierakonna nimekirjas ja Kaido Höövelson (Baruto) Keskerakonna nimekirjas. Kuidas te nende poliitikasse minemist iseloomustate?

Ühe inimese kommentaar teise inimese parteilise valiku suhtes oleks kummaline. Aga kunagi ma käisin Soome poliitikutele esinemas ja mul oli selline lause, et sportlane ja sotsiaaldemokraat ei lähe küll kuidagi kokku. Kui sportlased on harjunud sellise maailmavaatega, et inimene peab ise pingutama ja hakkama saama, siis sotsiaaldemokraatlik maailmavaade on ikkagi rohkem see, et elan teise kulul.

Kui Kristina Šmigun oleks läinud sotsiaaldemokraatidesse, siis oleks võib-olla kulma pannud kergitama. Aga igasuguseid asju võib olla. Aga reeglina inimene ise teeb ikkagi valiku, millist maailmavaadet ta esindab.

Madis Kallas Saaremaalt on ju sotsiaaldemokraat.

Madis Kallas oli ka selline poolsportlane.

Kas te iseendas poliitikas oldud aja jooksul saite te end piisavalt väljendada ja ka võib-olla midagi ära teha, mida soovisite? Ei kahetse, et poliitikas tegutsesite?

Kindlasti ei kahetse. See oli mul vaba valik ja enne riigikokku minekut ma olin mõned aastad Tallinna linnavolikogus.

See, mis mind Eesti poliitikas häirib on see, et me oleme nii väike riik ja me ei suuda ja ei taha kiirelt tegutseda. Otsustuskiirus ja muudatuste kiirus võiks olla palju kiirem.

Mis teie enda plaanid kevadiste riigikogu valimistega on?

Tänasel hetkel olen ma sellises mõnusas sügiseses uinuvas momendis ja mulle meeldib vaadata ja kõrvalt kommenteerida.

Ei kandideeri siis?

Hetkel ma olen küll väga konkreetselt seda meelt, et ei kandideeri.

Erki Nool oli Isamaa (IRL) liige aastatel 2003-2015. Ta oli XI ja XII riigikogu liige.