Toome sõnul sai pärast seda kogu Nõukogude Liit teada, et midagi sellist on võimalik teha ning Eestisse laekus palju pärimisi selles küsimuses.

"Neid tahtmisi ja seda suhtumist NSVL-i konstitutsiooniparandustesse ei saanud mingisuguse muu ENSV seaduse muutmisega paika panna. Seda tuli teha erilise dokumendiga, milleks oligi suveräänsusdeklaratsioon," selgitas Toome.

Täiesti harukordne oli toona see, et istungit asus juhatama Vaino Väljas, kompartei kohalik juht. "Selleks, et see asi läheks kindlasti läbi, oli vaja kõik abinõud tarvitusele võtta. Mitte keegi ei sundinud Vaino Väljas püssi- või Siberi ähvardusel, et siis on eluga lõpp."

Toome nõustus väitega, et 16. november 1988 oli esimene seadusandlik vastuhakk NSV Liidus. Ta peab valeks, et tänase päevani käib võitlus Eesti vabariigi taastamise ainuõiguse nimel, unustades seejuures, et tegelikult oli selles võitluses osalejaid väga palju.

"Kõik ühiskondlikud liikumised, loomingulised liikumised, Rahvarinne, ERSP. Aga siin ma rõhutan - niikaua, kui tegeldi sel tasandil, oli üks asi. Kui tuli välja Moskva silmis legitiimne ENSV ülemnõukogu oma otsustega, tuli reageerida. Kui eelmised igasugused moodustused ütlesid midagi, siis see oli Moskvale kama. Põhimõtteliselt pandi tol päeval uus alus Eesti liikumisele, Eesti tahtmise realiseerumisele iseseisvuse suunas," selgitas Toome.

Küsimusele, miks ei jõutud suveräänsusdeklaratsioonini Lätis või Leedus, vastas Toome, et Eesti oli oma poliitilises arengus lõunanaabritest ees.

Toome sõnul ei kartnud ta, et Moskva võiks teha drastilisi personalimuudatusi ja hakata ENSV tippjuhtkonnas inimesi välja vahetama.

"Ei. Mul ei olud kordagi sellist tunnet. Mind kordagi ei ähvardatud. Mul ei olnud ka keerulistel aegadel kordagi ühtki ihukaitsjat. Mul ei olnud mingisugust hirmu, kõhklust ega kahtlust. Kõik sammud tegin tõekspidamistele ja tahtmistele vastavalt," ütles Toome.

Eesti viimase 30 aasta edenemise kohta ütles Toome, et kõik on kenasti läinud. "Meil on ikka väga hästi läinud. Ka demokraatlik olukord ja poliitikamaastik on üsnagi huvitav. Väga tahaks loota, et ka Eesti inimesed ise tunneks rohkem osalistena poliitikas. Kuidagi liiga rahulik on."