Riigikontrolör Holm: parlament leidku hoovad riigieelarve kujundamiseks
Parlamendi praegune roll järgmise aasta riigieelarve arutamisel on tegeleda ainult detailidega, mitte aga põhimõtteliste valikute üle otsustamisega, tõdeb riigikontrolör Janar Holm.
Eesti on rikkam kui kunagi varem. Tänavu on Eesti elu edendamiseks Riigikogu ja valitsuse käsutuses 40 korda rohkem raha kui 25 aastat tagasi. See on olnud erakordne areng.
Riigieelarve 256 miljonist eurost aastal 1993 on saanud praeguseks 10,6 miljardit. Sellest ligi kümnendiku on meile andnud toetuseks teiste Euroopa riikide maksumaksjad. Kui uskuda Rahandusministeeriumi prognoosi, ületab Eesti riigieelarve nelja aasta pärast 12 miljardi euro piiri.
Võin kinnitada, et see raha on raamatupidamises korralikult arvel ning mullused riigi majandustehingud olid olulises osas kooskõlas riigieelarve seadusega.
Millele ja miks riik raha kulutab?
Jah, kindlasti on meie ühiste maksumiljardite kohta hea teada, et paberid on korras ja rehkendus on õige. Aga keerulisemad on lood selle mõistmisega, millele ja miks riik raha kulutab ning kuidas see Eesti arengut mõjutab.
Iga-aastane riigieelarve seadus on järjest vähem arusaadav ja informatiivne. Probleem on ammune ning Riigikontroll on juba aastaid jaganud parlamendi ja avalikkuse muret, et riigieelarve mõistmiseks peavad olema põhjalikud raamatupidamisteadmised ja palju aega, et kõrvutada erinevaid mahukaid rahanduslikke materjale.
Riigieelarve ei tohiks aga olla pelgalt raamatupidamisdokument, vaid see peaks andma aluse teha juhtimisotsuseid. Eelarve peaks olema hoob riigi strateegilise arengu suunamiseks.
Paneb tõsiselt mõtlema, kuidas saavad Riigikogu liikmed kasutada reaalsuses oma õigust teha soovi korral riigieelarve seadusse muudatusi, kui näiteks investeeringud või toetused on seaduses välja toodud iga valitsemisala eelarve ühe kulureana.
Miks anti 72 miljonit eurot just lennundusele?
Vastuseks sellele küsimusele ütlevad ilmselt paljud, et riigieelarve kulud on ju lahti kirjutatud riigieelarve seletuskirjas. Aga ka siin on vähemalt kaks probleemi.
Esiteks ei ole riigieelarve seletuskirjal seaduse jõudu.
Ja teiseks võib seletuskiri küll investeeringud, toetused ja muud kulud asutuste ja objektide kaupa välja tuua, kuid samas on valitsusel täielik õigus eraldada raha tegelikult hoopis teistele objektidele ja asutustele, kui seletuskirjas nimetatud. Seda piirini, kuni jäädakse riigieelarve seaduses sätestatud summade ja ridade piiridesse.
Olen nõus, et kindlasti on vaja eelarve kasutamisel paindlikkust, et iga väikese asja pärast ei peaks hakkama seadust muutma. Aga mõnikord võib olla tegu üsna põhimõtteliste otsustega.
Toon näite – sügisel kolm aastat tagasi otsustas valitsus Estonian Airi pankrottiminekuga paralleelselt asutada kaks uut lennundusvaldkonna ettevõtet ja eraldas selleks veidi enam kui 72 miljonit eurot. Toonastest majandus- ja taristuministri käskkirjadest on teada, et algselt oli see raha kavas anda teistele riigi äriühingutele. Riigieelarve seaduse vastu ei eksitud, sest Riigikogu oli andnud blanko-heakskiidu finantseerida riigi äriühingute tegevust teatud summa ulatuses, määratlemata täpsemalt raha saajat ning otstarvet.
Aga küsimus jääb – kas Riigikogul oleks pidanud olema seisukoht, kas rahastada just riiklikku lennuettevõtet või suunata see raha näiteks raudtee, elektrivõrkude või muu taristu parendamisse.
2019. aasta riigieelarve seletuskirjast saab näiteks teada, et Riigikogu eelarvest eraldatakse kahele inimesele parlamendiuuringute stipendiumiks 1300 eurot uurija kohta. Samas pole näiteks selgitatud, milleks vajab Eesti Energia riigieelarvest aktsiakapitali 143 miljonit eurot.
Üha arusaamatum eelarvepilt
Riigieelarve seaduse ja seletuskirja arusaadavusega seondub ka küsimus – kuidas saaks Riigikogu, mis peaks ju olema riigi strateegiliste arutelude keskpunkt, osaleda riigieelarve kui riigi aasta tähtsaima strateegilise dokumendi koostamises.
Rahandusministeerium on nii sõnades kui ka tegudes väljendanud, et eelarveotsused peaks järjest enam tehtama kevadel, kui koostatakse riigi nelja aasta eelarvestrateegiat. Sügisel menetletava riigieelarve puhul peaks vaid täpsustama detaile.
Teisalt menetleb Riigikogu just riigieelarvet, mitte riigi eelarvestrateegiat, mis on valitsuse monopol. Ehk siis eelnimetatud käsitluse järgi on Riigikogu roll tegeleda detailidega.
Veidi utreeritult – kas see tähendab, et Riigikogu arutleb dokumendi üle, mille põhimõtteline sisu on tegelikkuses ära otsustatud?
Kas Riigikogu roll eelarve asjus peakski piirduma sisuliselt nn regionaalsete investeeringutega? Valikute küsimus.
Aasta-aastalt üha arusaamatumaks ja tehnilisemaks muutunud eelarvepilt esindab aina tugevamalt mõtteviisi, mis ei ole sobiv sisuotsuste tegemiseks ega lähtu paraku tavamõistuslikust lihtsusest, selgusest ja arusaadavusest.
Miks see kõik nii on?
Aga sellepärast, et riigikogu on ise nii otsustanud.
Õppigem läinud sajandi 20ndatest aastatest
Pakun siinkohal välja mõtte, kuidas Riigikogu saaks eelarve kujundamisel ja tagasiside andmisel täita sisulisemat rolli.
Riigikogus võiks rahanduskomisjoni ja valdkondliku komisjoni avalikel ühisistungitel toimuda igal sügisel põhjalikud kuulamised, kus ministrid, ministeeriumi valdkonnajuhid, kantslerid, asekantslerid ja ametite juhid annaksid ülevaate olukorrast, plaanidest ja rahastamisvajadusest.
Selle põhjal saaks Riigikogu väljendada valitsusele oma arvamust ülejärgmiseks aastaks koostatava eelarvestrateegia ja eelarve kohta. Näiteks öelda, et üht või teist programmi ei ole vaja ja raha tuleks suunata kuhugi mujale.
Sellised kuulamised toimusid muide Eesti parlamendis eelmise sajandi 20ndatel aastatel, kui täitevvõim ei olnud veel domineerivas seisundis.
(Lühendatult riigikontrolör Janar Holmi kõnest riigikogus 14. novembril 2018 riigi vara kasutamise ja säilimisega seotud probleemidest)
Toimetaja: Aleksander Krjukov