Ratase valitsuses on kolme erakonna koostöö lõppenud ({{commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Keskerakonnal näib äärmiselt keeruline panna kokku uus töövõimeline enamuskoalitsioon, täpsemalt öeldes on see neil võimatu, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam päevakommentaaris.

Täna hommikul langes Jüri Ratase valitsus.

Nö ametlikuks põhjuseks on ÜRO ränderaamistik ja vaidlus, kas tegemist on vaid maailmaorganisatsiooni kauni deklaratsiooniga või Eesti siseriiklikku õigusruumi mõjutava dokumendiga. Justiitsministeeriumi tellitud arvamused näitasid dokumendi ohtu ning õiguskantsleri hinnang selle ohutust. Ja valitsus läks neljapäeval lõhki, kas ränderaamistikku toetada või ei.

Toetajate poolel olid sotsid ja Keskerakond, Isamaa aga üheselt vastu. Nende esimehe Helir-Valdor Seederi eitavat hoiakut esindas valitsuses reljeefselt justiitsminister Urmas Reinsalu, kes lükkas rohkem kui kolme tunni jooksul tagasi kõik partnerite kompromissikäe pakkumised. Nende seas oli ettepanek, et valitsus nõustub ÜRO ränderaamistikuga, kuid lisab enda deklaratsiooni või ettepanek, et valitsus otsesõnu otsust ei sõnasta, kuid usaldab välisministrit tema edasistes sammudes.

Peaminister Ratas võinuks öelda "Hääletame!", mis tähendanuks loobumist kirjutamata põhimõttest, et valitsus teeb otsused konsensuslikult. Hääletamine lõppenuks Isamaa üksijäämisega ja Ratas ei tahtnud seda riski võtta, sest mõne päeva pärast peab parlamendienamusest hiljuti ilma jäänud koalitsioon hääletama riigikogus järgmise aasta eelarve teisel lugemisel. Ilmselt üritas peaminister vältida ka ühe valitsuspartneri – Isamaa – sedavõrd suurt solvumist, mis nad valitsusest minema viiks.

Ossinovski pani end suluseisu

See tõi kaasa sotside solvumise ja trotsi. Mis päädiski nende esimehe Jevgeni Ossinovski avaliku ettepanekuga Ratasele vabastada Reinsalu ametist.

See oli selja keeramine praegusele valitsusele. Niisuguse ultimaatumi järel on selge, et hilissügisel 2016 ametisse astunud valitsust enam ei ole.

Ossinovski pani end suluseisu, kust pääseb välja vaid valitsuse lagunemisega. Ei saa olla nii, et valitsuserakonna esimees nõuab peaministrilt partnerpartei ministri mahavõtmist ja kui jääb tühjade pihkudega, siis kehitab õlgu ja istub koalitsioonis edasi nagu midagi poleks juhtunud.

Ühelt poolt on avalikkusele halvasti seletatud ÜRO ränderaamistiku ümber toimuv väärtuskonflikt konservatiivsus versus liberaalsus, Ungari-Tšehhi versus Prantsusmaa. Teisalt annavad kired selle dokumendi ümber lootuse kergitada valimiseelsete populaarsusküsitluste tulemusi ning kolmandaks on näha vana vimm. Ega sotsid ole unustanud, kuidas nad mõne aja eest kaitsesid valitsuse kooshoidmise nimel sedasama minister Reinsalu, kelle vastu Reformierakond algatas umbusaldusavalduse, põhjuseks justiitsministri iroonia naistevastase vägivalla teema üle. "Kanakarja kambakas", mäletate?

Ratase kehvad valikud

Pärast Ossinovski hommikust ultimaatumi on nüüdseks teada, et Urmas Reinsalu justiitsministri ametist ise ei lahku. Ent peaminister Ratas ei saa enam koalitsioonipartneritele öelda, et olgu mis on, oleme sõbrad edasi. Sõprus on otsa saanud, kolme erakonna koostöö lõppenud.

Kui peaminister Jüri Ratas viiks Vabariigi Presidendile justiitsministri tagandamise ettepaneku, tähendaks see kogu Isamaa lahkumist valitsusest. Veel täna õhtul – juhatuse ja fraktsiooni ühisel koosolekul – tuleb Keskerakonnal teha põhimõtteline otsus, kas lüüa valitsusest Isamaa või sotsiaaldemokraatlik erakond. Jah, kindlasti on seal kohal neidki, kelle arvates pingutas sotside juht Ossinovski oma ultimaatumiga üle ja lõhkus valitsuse, mis võinuks vastastikuses umbusus istuda veel parlamendivalimisteni jäänud kolm kuud.

Keskerakonnal, kellel on parlamendis 25 kohta, näib äärmiselt keeruline panna kokku uus töövõimeline enamuskoalitsioon. Täpsemalt öeldes on see neil võimatu.

Võimalus, ja küllalt tõenäoline, oleks jätkata vähemusvalitsusega. Kuid siis peab tegema kompromisse vasakule ja paremale ning riskima oma ministrite iganädalase umbusaldamisega riigikogus.

See oleks valitsus parlamendienamuse armust. Või õigemini kiusust, sest annab opositsioonile võimaluse päev päeva järel näidata, kui halvasti on Eesti valitsetud.

Siin oleks väljakutse kaks aastat tagasi opositsiooni kukkunud Reformierakonnale, kellel on parlamendis 31 saadikut. Nemad saaksid enamusvalitsuse teha näiteks koos sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonnaga. Kiusatus revanšiks oleks ju mõistetav. Aga kas nad ka tahavad kolm kuud enne parlamendivalimisi loobuda opositsiooni torkivast rollist ja kiirkorras peaministriparteiks tõusta?

Toimetaja: Aleksander Krjukov



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: