Me ei tea, kas see lõpuks laheneb. Aga midagi me ju teame?

Esiteks, Vabariigi President distantseeris end valitsuskriisist. Möödunud pühapäeval ütles ta, et kui valitsus ei jõua ÜRO ränderaamistiku toetamises kokkuleppele, siis tema detsembri alguses Marokosse selleteemalisele tippkohtumisele ei lähe. Neljapäeva õhtul, kui valitsus konsensuseta lõhki oli, teatas riigipea, et valimiskampaania pärast keerati selg Eesti välispoliitika põhijoontele, mida oleme 27 aastat üheskoos loonud ja ehitanud.

Edasi jättis ta peaminister Jüri Ratase üksi ega kutsunud valitsuserakondade esimehi Kadriorgu lepituskohtumisele, kust ei lahkuta enne kui korstnast hakkab tõusma kokkuleppele jõudmise märgiks valget suitsu.

Teiseks, kuigi tegemist on praeguse presidendi senise ametiaja kõige turbulentsema sisepoliitilise perioodiga, milles tema jätab end küll kõrvalseisjaks, siis peaminister Ratasele on see päris valitsuskriis.

Praeguse valitsuse kooshoidmine või uue koalitsiooni moodustamine on Ratase suurim väljakutse ja enda kehtestamine või põrumine valitsuse juhina. See on veel suurem väljakutse kui kohalike valimiste eel Edgar Savisaare valimisnimekirjast Yana Toomi eemale viimine ja Keskerakonnale Tallinnas napi, aga siiski suveräänse valimisvõidu võtmine. Kui nüüd läheb teisiti, võib selle hinnaks olla Keskerakonna 2. koht riigikogu valimistel. 1. koha saaks siis Reformierakond, kes tõuseks tagasi peaministriparteiks.

Kindlasti pakub Ratas Isamaale ja sotsidele kompromissi, küsib mõlemalt ühe sammu tagasi astumist. Nüüd sõltub nende kahe valimiseelse reitingu pärast muretseva erakonna juhist ja tagatubadest, kas praegune valitsus jääb kriginal kokku või läheb visinaga laiali.

Kolmandaks näitab valitsuskriis mängurluse ja ultimaatumite ohtlikkust. Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski peaminister Ratasele saadetud sõnum tagandada justiitsministri kohalt Urmas Reinsalu (Isamaa) töötaks siis, kui oleks teada ka sotside edasised kolm sammu. Neid aga ei paista olevat. Nii nagu ei ole ka näha, kuidas valitsuse lõhkuja trotslik maine aitaks kasvatada erakonna populaarsust. Pigem vastupidi. Kriisi lahendaja kuvand aitaks rohkem.

Valimiskünnise ümber vaakuva Isamaa ootamatult kerkinud vastuseis ÜRO ränderaamistikule meenutab aastat 2005. Siis nõudsid samad inimesed, et Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseadusele tuleb lisada Tartu rahu meenutav preambul, mispeale Venemaa oma allkirja tagasi võttis. Kuigi lepinguga reguleeritud piirijoon on alati parem ajutisest kontrolljoonest.

Ka praegu on nii, et tänavu 22. märtsil kiitis Ratase valitsus ükshäälselt heaks Eesti seisukohad ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta. Seda otsust, mille poolt oli kaheksa kuud tagasi ka justiitsminister Reinsalu, pole keegi tühistanud.

Täpsustuseks: 22. märtsil kiitis valitsus heaks seisukohad, mille järgi on globaalne ränderaamistik õiguslikult mittesiduv dokument, mis ei muuda kehtivat rahvusvahelist tavaõigust. Eesti peab oluliseks, et ränderaamistikus rõhutatakse riikliku suveräänsuse põhimõtet, sealhulgas piiri- ja rändepoliitika kujundamisel ja rakendamisel, riikidele peab jääma suveräänne otsustusõigus, kuidas globaalse ränderaamistiku eesmärgid riiklikul tasandil ellu viia.

Neljandaks on oluline küsimus, mida teeb Reformierakond, kelle sotsid ja Isamaa kaks aastat tagasi opositsiooni lükkasid ning Keskerakonnaga valitsuse tegid. Ratase valitsuse võimaliku lagunemise järel võiks Reformierakonnal kui opositsiooni liidril olla kiusatus kolm kuud enne parlamendivalimisi maha kukkunud võim üles korjata. Nad saaksid näidata, kuidas ebaõnnestunud valitsemise järel annavad just nemad Eestile tagasi tugeva valitsuse. Iseasi, kellega nad selle uue valitsuse teeksid.

Reformierakonna parlamendifraktsiooni esimees Jürgen Ligi ongi tunnistanud, et vastakuti ollakse parteide sees ja parteide vahel, koos polda kellegagi ega ole välistanud, et viimasteks valimiseelseteks kuudeks võime saada valitsusse ka Keskerakonna ainuvõimu. Seda juhul, kui praegune koalitsioon laguneb.

Viiendaks meenutab valitsuskriis sõnade "ränne", "pagulane", "migratsioon" laetust Eesti ühiskonnas. EKRE kogus mõne päevaga 10 000 protestiallkirja ÜRO ränderaamistiku vastu, kuigi see ei ole siseriiklikku õigusruumi muutev nagu näiteks eurodirektiiv, vaid maailmaorganisatsiooni üldsõnaline deklaratsioon. Aga teema on kuum, mida valitsus ei märganud. Alguses peeti seda ohutuks sisemiseks naginaks, kuigi justiitsminister Reinsalu näitas valitsuse aruteludel juba märtsis korraks oma ettevaatlikkust ränderaamistiku suhtes, mis võinuks meelde jääda. Ka ränderaamistiku tõlge eesti keelde, kohati küsitava sõnastusega, valmis alles sel nädalal.

Kuuendaks, valitsusel tasuks erimeelsuste korral usaldada õiguskantsleri kui sõltumatu õigusvahemehe arvamust. Professor Ülle Madise arvamus ränderaamistiku kohta on ammendav: raamistik ei ole rahvusvaheline leping, sellest ei teki riikidele õiguslikke kohustusi, riigid ei loovuta oma suveräänsust. Eesti valitsus võiks Eesti õiguskantslerit uskuda ja teda usaldada. Ning siis oma keerulistel teemadel tehtud otsuseid ja nende tagajärgi avalikkusele seletada. See oli seitsmendaks.