Dioksiinid on mürgised ühendid, mis püsivad keskkonnas pikka aega muutumatul kujul ning ladestuvad elusorganismide rasvkoes, mullas, veekogudes ja toidus. Eestlaste jaoks on ühed põhilised dioksiiniallikad Läänemere rasvased kalad, näiteks räimed.

"Väga oluline on siin ju ka silmas pidada seda, et soovitus muudeti ümber, Läänemere kalades ei ole avastatud mingisuguseid muudatusi, Läänemere kalade ja mere seisund on viimase 50 aastaga tegelikult pidevalt paranenud, dioksiine on meie kalades pidevalt natuke vähem," rääkis Tartu Ülikooli kalanduse vanemteadur ja Eesti Mereinstituudi direktor Markus Vetemaa.

Teadlase sõnul näitavad andmed Läänemere seisundi paranemist seetõttu, et viimase 50 aasta jooksul on Läänemere ääres tegeletud tõsiselt saastatuse piiramisega. "Lihtsalt varem ei olnud uuringuid, ei teatudki, millised mürgid me keskkonnas on. 50-60 aastat tagasi saadi aru, millised ohtlikud ained on, tehti väga palju regulatsioone, et nad satuks üha vähem ja vähem meie keskkonda ja kui neid satub vähem keskkonda, satub vähem ka kaladesse. Ja seetõttu mitte mingit terviseriski tulevikus ei ole suuremat, kui siiani, lihtsalt muudeti soovitust."

Markus Vetemaa lisas, et põhjendatud ei ole ka kalurite hirm. "See soovitatav kogus toodi alla tervelt seitse korda, 14-lt kahele ühikule, mis on väga suur muutus, aga see ei tähenda seda, mida väga paljud kalurid kardavad või on kartnud, olen kuulnud, et nad ei toonud alla ametlikke lubatavaid piirmäärasid," selgitas Vetemaa. "Kui meil on praegu siin neli ühikut, kui palju tohib Läänemere kalas olla siis nö dioksiine, siis seda numbrit ei ole keegi alla toonud. Teiste sõnadega, see on iga inimese enda asi, kui palju ta kala sööb, ta võiks jälgida, kui palju ta saab dioksiine erinevate asjadega, vaadates uuringuid, ja tegelikkuses otseselt kalandusele mingisugust otsest ohtu ega mõju ma siin praegu ei näe."

Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev märkis, et oluline on lihtsalt mitte laskuda äärmustesse ja hoida toidulauda mitmekesisena.

"Dioksiin on rasvas ladestuv saasteaine, ta on kumuleeruv ja seetõttu ei tohiks seda dioksiinitemaatikat laiendada kalale nagu üldisemalt, et me ikkagi muretseme rohkem rasvasema kala tarbimise pärast ja rasvasema kala tarbimist võiks oma menüüs natuke kontrollida, et mitte toituda ainult räimest, mitte toituda ainult kilust, mitte süüa ainult Läänemerest püütud lõhet," rääkis Minjajev.

Maaeluministeerium plaanib teemaga ka edasi tegeleda. Esimene plaan on saada täpsem pilt sellest, kui palju erinevad elanikkonna grupid erinevatest allikatest toiduga dioksiini saavad. Sellest lähtuvalt vaatab ministeerium vajadusel üle eeskätt kalatarbimissoovitused nendele inimestele ja töötab välja ka vastavad soovitused, nagu tehti rannakalurite puhul.