Kui võimul olles oli nende sõnum tavaliselt selge ja mõttedistsipliin raudne, siis nüüd käib vingerdamine ja sõnumist pole enam juttugi, kirjutab Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora Reformierakonnast.

Ta küsib ÜRO ränderaamistiku parlamendihääletusele osundades: "Olid nad poolt? Olid nad vastu? Oli neil midagi öelda? Kas nad kogu selles kisas seisid üldse millegi eest? Mis väärtust nad kaitsesid saalist välja põgenedes?"

Vastukaaluks sellisele lähenemisele saab öelda – ilma irooniata –, et opositsioon teeb opositsiooni tööd. Tema ei pea valitsust aitama, kui valitsus on lõhki ega suuda otsustada, kas toetada ÜRO ränderaamistikku või mitte, sest Isamaa on vastu. Ja ei pea riigikogu vastasrind võimuliidu püsimist toetama, kui otsustusvõimetu valitsus lükkab ränderaamistiku parlamendi otsustada, et ise sellest raskest tööst vabaks saada.

Ent hoolimata kaheaastasest opositsioonis olemisest mõjutab ootust Reformierakonna suhtes nende 17 aastat valitsuses, sellest suurem osa peaministriparteina. Niisugune jutumärkideta vastutusrikas minevik eeldaks ütlemist: jah, me seisame Eesti järjepideva välispoliitika eest ning kuigi meile ei meeldi Jüri Ratas peaministrina ja üldse praeguse koalitsiooni poliitika, ei too me Eesti rahvuslikke huve sisepoliitika altarile.

Mis sest, et opositsioonil sellist kohustust nagu ei oleks.

Reformierakonna esimehel Kaja Kallasel on muidugi õigus, et kui tema partei parlamendifraktsioon hääletanuks riigikogus ränderaamistiku vastu, siis oleks selle ÜRO dokumendi vastased ülekaalu saanud. Kas oleks "Eesti senine välispoliitiline kurss, kus hoitakse kokku meiega samade väärtustega liitlastega, pöördumatult muutunud" – see on iseküsimus. Ühe hääletuse põhjal oleks nii radikaalne järeldus ehk ennatlik.

Aga vastu ei saanud Reformierakond ränderaamistikule riigikogus hääletada. Seda poleks vähemalt pooled nende valijad mõistnud ja Orbáni Reformierakonna poolt jätnuks nad 3. märtsi parlamendivalimistel hääle andmata.

Kolm kuud enne valimisi soovivad kõik erakonnad, et võimalikult paljud valijad neist aru saaksid.

"Kui me oleks avalduse poolt hääletanud, oleks Jüri Ratasel olnud imelihtne mängida suurt riigimeest ja rääkida, kuidas ta kõik probleemid lahendas," põhjendas ränderaamistikku poolteist nädalat tagasi ühemõtteliselt heaks kiitnud Kaja Kallas, miks reformierakondlased nüüd ei hääletanud seda toetava riigikogu avalduse poolt.

Aga Ratas saab seda usutavalt teha ka ilma Reformierakonna toetushäälteta.

Reformierakonna parlamendifraktsiooni otsus jääda kõrvale riigikogu hääletusest ÜRO ränderaamistiku üle oli nende kõige halvem võimalik valik. Edaspidi on neil keeruline Ratase valitsusele heita ette otsustamatust. "Ühtse Venemaaga" koostööprotokolli sahtlis hoidev Keskerakond hääletas ränderaamistiku poolt, aga Reformierakond kui Eesti liitlassuhetele toetuva välispoliitika pikaajaline kujundaja ei suutnud otsustada, kas olla poolt või vastu.

See valimiste-eelne poliit-tehnoloogiline käik sõitis üle ka Reformierakonna parlamendisaadikute isiklikest arvamustest. Kui neist igaüks võinuks hääletada oma südametunnistuse järgi, olnuks tulemuseks poliitiline valgusfoor. Ränderaamistiku vastased saanuksid siis reformierakondlastelt juurde napp kümmekond häält, toetajad üle kümne hääle ja veel kümme jätnukski hääletamata.

See tähendab, et kui praegu toetas riigikogus ÜRO ränderaamistikku 41 saadikut, siis Reformierakonna nn vaba hääletuse korral olnuks neid üle 51, ehk parlamendi enamus. Tundub, et seda tulemust püütigi mittehääletamisega vältida.

Eksivad need, kes arvavad, et Keskerakonna, sotside ja Isamaa valitsus väljus sellest kriisist oluliselt nõrgestatuna. Vastupidi. Ratas – Reformierakonna suurim probleem parlamendivalimiste võitmiseks – näitas end peaministrina, kes suudab valitsust koos hoida. Sotsid said justiitsminister Reinsalu lahkumist nõudes juurde küll rapsimise mainet, aga Indrek Tarandi jalgadega klohmimine EKRE meeleavaldusel viis tähelepanu ebaõnnestunud ultimaatumilt mujale. Isamaa kinnistas valitsuses konservatiivse rändepoliitika jutlustajana oma valijaid.

Reformierakond on selles kõiges kaotanud selguse.

Siiski, ühes oma mõttes oli Kaja Kallas väga sõnaselge, kui ta ütles kirjas erakonnakaaslastele: "Täna mõistsid aga kõik erakonnad, et reaalse valitsuspartnerina pole EKRE tõsiseltvõetav."

Nädal varem ütles Keskerakonna esimees Jüri Ratas, et temal on võimatu teha koostööd EKRE-ga.

Korraks lahvatanud valitsuskriis andis seega kahe suure erakonna lubaduse EKRE ka pärast parlamendivalimisi opositsiooni jätta. Peame seda meeles. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.