Mõne nädala eest avaldatud laste õiguste ja vanemluse uuringust selgus, et praegustest lapsevanematest kasutab füüsilist karistamist pea iga viies ning iga kolmas ähvardab sellega. Viimase laste hälbiva käitumise uuringu kohaselt koges aasta jooksul füüsilist karistamist 15 protsenti 13-16-aastastest lastest. Samas uuringus leidis kinnitust, et füüsiline karistamine suurendab lapse õigusrikkumiste riski lausa kaks korda, samuti suurendab see koolist puudumisi ning varases eas alkoholi tarvitamist.

See tähendab, et Eestis on täna tuhandeid lapsi, kellele vanemad kodus tutistamise, laksu andmise, pigistamise, löömise või peksu näol haiget teevad. Aga see tähendab ka, et meil on kümneid tuhandeid kodusid, kus sellised kasvatusmeetodid on tabu.

Kuigi uuringud näitavad, et ühiskondlik meelsus kasvatusvägivalla osas on valdavalt hukkamõistev, pole viimasel kümnendil enam olulisi muutusi hoiakutes toimunud.

Kuni viis aastat kriminaalkorras

Kolme aasta eest kehtima hakanud uus lastekaitseseadus keelustas sõnaselgelt laste kehalise karistamise. Seejuures on ettevaatlikumalt aga räägitud sellest, et karistusseadustiku kohaselt on valu või vigastuste tekitamine juba ammu kuriteona karistatav hoolimata sellest, kas see toimub lapse või elukaaslase suhtes kodus, võõra inimese vastu baaris või tänaval, õpetaja poolt koolis või kolleegi suhtes tööl. Seda kõike ka siis, kui eesmärk on kasvatuslikuna üllas.

Olukorras, kus 67 protsenti lapsevanematest teavad, et lapse füüsiline karistamine on Eestis seadusega keelatud, on ilmselt oluliselt vähem neid, kes teavad, et selle kui kehalise väärkohtlemise kuriteoga võib kaasneda kuni viieaastane vangistus ning peresisest tegu nõrgema vastu arvestatakse kui raskendavat asjaolu.

Iseenesest on hea, et kriminaliseerimisargumenti on ühiskondliku muutuse tingimustes tagataskus hoitud ning põhitähelepanu on suunatud informeerimisele ja positiivse vanemluse toetamisele. Raske on ette kujutada viiendikku lapsevanematest karistatuna, nii suure hulga puhul tekitab ka karistusega ähvardamine mitmeid eetilisi küsimusi. Kui täna menetlevad politsei ja prokuratuur ehk sadakond sellist kriminaalasja aastas, siis karistuslikku reageerimist rõhutavas ühiskonnas võiks neid olla tuhandeid. Samas tuleb arvestada, et lapsed on n-ö ideaalsed ohvrid, reeglina nad kaitsevad ka oma vägivaldset vanemat.

Mida saab riik üldse lapsele lubada, kui selline kõne on tulnud ja menetlus alustatud? Kas riik asub rutiinselt menetlema või last kaitsma?

Sarnaselt joobes juhtimisele on ka kodune väärkohtlemine kuritegu, mille puhul on teada, et paljud teevad, aga vahele jäävad vähesed. Mõlemast teost jõuab politseini vähem kui 1 protsent juhtumitest, mis tähendab, et vahelejäämisrisk on minimaalne. Joobes juhtimine kahjulikke tagajärgi teistele valdavalt kaasa ei too – on oht, mis enamasti õnnetusena ei realiseeru. Samas kuuleme politseid joobes juhte manitsemas, et ükskord nad jäävad vahele niikuinii. Laste suhtes vägivalda kasutavad vanemad tekitavad aga iga kord reaalset valu, teinekord ka vigastusi ning paljudel juhtudel hingehaavu, mida ei paranda ka aeg.

Mis on meie hoiatussõnum neile vanematele? Justiitsministeerium ei olnud paari aasta eest kaugel sellest, et muuta karistatavaks joobes juhiga kaasasõitmine. Inimesed, kes potentsiaalsest roolijoodikust politseile teada annavad, leiavad avalikku tunnustust. Miks me ei kõneta samavõrd selgelt teist vanemat, naabrit ega õpetajat?

Positiivne aspekt kasvatusvägivalla puhul on see, et lapsed kasvavavad suureks ning vägivald hääbub. Mõnikord pöördub see kiirelt, mõnikord paari aastakümne pärast vanemavastaseks vägivallaks. Sagedamini keerleb vägivallaring aga edasi paarisuhtes või juba kasvatusvägivallana oma laste suhtes. Praxise uuringki näitas, et vanemad, kes ise olid kogenud oma lapsepõlves füüsilist karistamist, õigustasid seda kui kasvatusvahendit laste suhtes ja probleemilahendusvahendit täiskasvanute vahel selgelt enam kui lapsepõlves vägivalda mittekogenud inimesed. Põlvkond põlvkonna järel on kasvatusvägivalda õnneks aina vähem, kuid samas kasvab meie tundlikkus ja leppimatus sellega seotud tagajärgede osas, olgu selleks näiteks kergesti purunevad suhted, noortekambad, uimastite ja alkoholi probleemtarvitamine või enesetapud.

Vägivalla pealtnägemise mõjud

Laste endi nuhtlemise kõrval võib pea sama suureks probleemiks pidada paarisuhtevägivalda lapsevanemate vahel, millest enamasti lapsed kõrvale ei jää. Kui kujutame ette perevägivalda löömise, peksmine, juustest tirimise, tõukamise, karjumise, ähvardamise, sõimu ja alandamisena, siis võiksime selle pildi taustale ette kujutada ka lapsi, kes seda pealt näevad või kuulevad. Isegi kui selline asi pole igareedene rutiin, vaid juhtub näiteks korra aastas, saavad lapsed siiski mõjutatud. 

Teatud piirini on arusaadav, et agressiivne, endast välja läinud vanem ei suuda selles olukorras lastekaitseseaduse vaimus esikohale seada lapse huve. Aga lapsele võib sellise asja kogemine olla trauma, mis jätab jälje. On selgelt näidatud, et vanemate vägivalda tunnistanud tüdrukute puhul kasvatab see oluliselt ohvrikslangemise tõenäosust ning poiste puhul vägivalla kasutamise tõenäosust oma uues peres. Me ju tahamegi, et meie lapsed meilt õpiks, aga paratamatult õpivad nad ka seda, mille õpetamisest me ise teadlikud pole.

Sellest valusast teemast vaadatakse liiga palju mööda. Kahjuks me teeme seda ka õpetajatena, tervishoiu- ja lastekaitsetöötajatena, politseinikena, kohtunikena. Võib-olla kardetakse selle kohta küsides avada ebamugavate teemade laegast: "Kas sinu kodus on olnud löömist ja haiget tegemist? Kas sa tahaksid sellest rääkida? Sa pole selles süüdi, ma saan sind aidata."

Vägivalla kogemine ja pealtnägemine peaks olema üks olulisematest riskiteguritest nii lapse heaolu hindamisel, tema käitumisprobleemide analüüsil kui ka näiteks hooldusõiguse jagamisel. Me pole seni pööranud sellele piisavat tähelepanu. 

Pealtnägija kui kannatanu

Viimasel kümnendil on spetsialistide kõnepruuki kiiduväärselt ilmunud kinnitus, millega öeldakse, et vägivalda pealt näinud last käsitletakse Eestis kui ohvrit või kannatanut. On see ikka nii?

Kui me julgeks lastelt selle teema kohta küsida, siis kindlasti oleks võimalik neid ka ohvrina kohelda. See võiks tähendada näiteks tema vajaduste esile seadmist, mõistmist, austust ja hellust. Paraku on endiselt liialt palju näiteid sellest, et tegelikult kohtleme me neid lapsi kui objekte vanematevahelistes vaidlustes või kui ühtesid tunnistajaid teiste tõendite seas kriminaalmenetluses.

Lapse panemine või jätmine olukorda, kus ta on vägivalla pealtnägija, pole Eestis eraldiseisev kuritegu, mis tooks kaasa kannatanu staatuse, direktiivi jagu erilisi õigusi, sealhulgas õiguse ohvriabiteenustele. Politsei küll teavitab lastekaitset nendest juhtumitest, kus perevägivalla juhtumist sai osa ka laps, kuid valdavalt ei too see info kaasa ka selles süsteemis kiiret ja otsustavat reageerimist.

Ma ei taha öelda, et vägivalla kaudset kogemist ei tähtsustataks. Ikka ja jälle arutatakse ju seda, kas peaks keelama vägivaldseid arvutimänge, samuti rakendavad kinod vanusepiirangud vägivaldsetele filmidele. Veel viis aastat tagasi oli Eestis kuritegu see, kui keegi näitas alla 18-aastasele vägivalda propageerivat filmi, samuti oli kuritegu see, kui tapeti või põhjuseta piinati lapse ees looma. Täna on tegu väärteoga.

Seega me oleme valmis karistama inimest, kes piinab lapse ees kassi või konna, seaduse järgi me võiks karistada ka sea tapmise eest, mis toimub 17-aastase silme all. Aga kui üks vanem peksab lapse ees teist vanemat või kui tänaval tapab üks inimene lapse ees teise, siis me küll ütleme, et see laps on ka ohver, kuid kannatanu õigused talle sellega ei laiene.

Lahendus pole siin tingimata järjekordne samm kriminaliseerimise suunas. Esiteks tuleb meil tunnistada, et vanematepoolne vägivald ei kao ise ära, vaid me peame aru saama ja töös arvesse võtma selle tagajärgi lapse arengule ja käitumisele. Samuti saame me luua reaalsed võimalused ja kohustused selleks, et ka vägivalda pealt näinud lastega hakataks sellest rääkima ning neile oleks tagatud üldised kannatanu õigused ning lastele kohane erikohtlemine. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.