Tambet Laasik: riiklikult eiratud probleem ({{commentsTotal}})

Tambet Laasik
Tambet Laasik Autor/allikas: Erakogu

Vandeadvokaat Tambet Laasik ei jaga justiitsministeeriumi arvamust, et meil on perfektsed menetlused, mille puhul ohvrit igal sammul mõistetakse ja aidatakse. Kui see nii oleks, võiks arvata, et vägivallatase on langemas, sest me suudame vägivalda märkimisväärsel määral ennetada, ära hoida ja karistada.

ERR-i portaalis ilmus 19. septembril minu arvamuslugu "Riiklikult toetatud vägivald", milles tõin esile Eesti kohtusüsteemi probleemkohad lähisuhtevägivalla juhtumite menetlemisel nii perekonnavaidlustes, lähenemiskeelu vaidlustes kui ka kriminaalasjades.

Artikkel tõi kaasa oodatud pahameele nii menetlejate kui ka vägivalla õigustajate hulgas, kuid samal ajal ka märgatava toetuse menetlustes väärkoheldud ohvritelt.

26. septembril ilmus ERR-i portaalis justiitsministeeriumi vastus (Kai Härmand: riik toetab nii lepitamist kui ka vägivallatsejate karistamist), milles selgitati, et probleemi ei ole olemas, minu etteheited on valed ja arvamused ekslikud.

Kai Härmandi sõnul "Laasik heidab kohtutele ette kolme asja: nad soodustavad vanemate kompromissi, ei karista vägivallatsejaid ega määra neile lähenemiskeeldu. Neist esimene vastab õnneks tõele, teised etteheited on valed. Vaatame neid lähemalt".

Vaatame siis pealegi.

Lepitus ei sobi vägivaldse suhte lahendamiseks

Esiteks on täiesti vale justiitsministeeriumi arusaam nagu ma heidaksin kohtutele ette vanemate kompromissi soodustamist. Vanematevaheline kompromiss on mõistlik ja kasulik kõigi osapoolte jaoks, kui tegemist on mõistlike normaalsete inimestega. Mul ei ole kohtutele mitte ühtegi etteheidet, et paljud sellised vaidlused lahendatakse kompromissidega. See on mõistlik ja nii peabki olema.

Minu etteheide seisneb selles, et lähisuhtevägivalla ohvreid ei võeta tõsiselt ning kompromisse ja lepitust surutakse valimatult peale ka neile. Härmand selles probleemi ei näe.

Väidetavalt on kohtunikel mingid konkretiseerimata "erilised tööriistad" nende vaidluste lahendamiseks. Just seetõttu, et neid olemas ei ole, surutaksegi peale lepitust ning nimetatakse ohvrit "tülipooleks". Inimene, kes saab lähisuhtes peksa, ei ole "tülipool", vaid ohver. Kahjuks on just probleemi eitamine keskne takistus, millega ohvrid menetlusest menetlusse igapäevaselt võitlevad.

Lepitus ei ole võluvits, mis lahendab kõik keerulised suhted, ometigi seda kasutatakse selliselt ning soovitakse muuta see kõigile kohustuslikuks1. Erialaspetsialistide seisukoht, mida jagavad nii õiguskirjandus2 kui ka Eesti Lepitajate Ühing3, on see, et perelepitus ei sobi perevägivallajuhtumite puhul. Selle lihtsa tõsiasja eiramine toob kaasa väga paljud nendest probleemidest, mida käsitlesin eelmises artiklis.

Teine aspekt, mida on raskem tunnistada, on see, et kohtunikud, politseinikud, prokurörid, lastekaitseametnikud, lepitajad (ning loomulikult ka advokaadid) kujutavad endast vaid üht võimalikku läbilõiget ühiskonnast.

Nagu sotsiaalmeediast leitud kommentaarid selgelt märku annavad, siis mitte kõik minu eelmise artikli lugejad ei pea lähisuhtevägivalda probleemiks, vaid paljude jaoks on probleem hoopis ohvrite käitumine.

Õigusemõistjad ei ole teistsugused kui ühiskond, milles nad õigust mõistavad. Ma ei pea tuginema selles osas enda või mulle kirjutanud ohvrite menetluskogemusele, vaid see on läbi uuritud valdkond4. Enamiku õiguskaitsjate jaoks on probleem ohver, mitte vägivallatseja. See arusaam väärastab liialt paljusid menetlusi.

Olen igati nõus, et "esmatähtis on aidata ohver tema olukorrast välja, tagada tema turvalisus ja pakkuda tuge". Probleem on selles, et selleks tehakse liialt vähe ning arvatakse, et see vähene on piisav. See, et ohver saab olla mõned päevad varjupaigas või konsulteerida ohvriabiga, ei ole piisav, ning see ei vabasta teda vägivallatseja mõju alt.

Me ei suuda kaitsta ohvrit manipuleerimise ja hirmutamise eest isegi kohtusaalis, rääkimata muudest olukordadest. Õigusemõistmine ei saa olla märkimisväärselt parem, kui on kehtiv õigus.

Siiamaani puudub säte, mis võimaldaks ohvril lähenemiskeelu vaidluses nõuda enda ärakuulamist vägivallatsejast eraldi. Ka perekonnavaidlustes peab kohus poolte ärakuulamise korraldamisel vägivalla esinemist vaid arvesse võtma ilma, et ohver saaks vaidlustada kohtuniku otsust nad ikkagi koos ära kuulata5.

Sellises kontekstis on väide laialdase tööriistakasti kohta eksitav. Või kui tahta jääda selle metafoori raamidesse, on tööriistakast segamini, roostes ja paljud vajalikud asjad on puudu.

Riik ei karista vägivalda

Väidetavalt on vale ka minu etteheide, et riik ei karista vägivallatsejaid. Härmandi sõnul ei vasta see tõele: "Näiteks lähisuhtes tõendatud kehalise väärkohtlemise juhtumitest jõudis 2018. aastal kohtusse ligi 40 protsenti ja kohtus sai karistuse ligi pooltuhat inimest".

Vaatame lähemalt.

Esmalt väärib tähelepanu, et Härmandi sõnul ei jõua kriminaalasjades üle 60 protsendi tõendatud kehalise väärkohtlemise juhtumitest kohtusse.

Võtame uuesti aluseks justiitsministeeriumi andmed6. 2018. aastal registreeriti 3607 perevägivallakuritegu. Nendest 83 protsenti ehk 2994 moodustas kehaline väärkohtlemine. Kui karistuse sai 500 inimest, siis see tähendab, et süüdi mõisteti 16,7 protsenti nendest, kelle suhtes alustati kriminaalmenetlus.

Registreeritud perevägivallasündmusi oli samal ajal 14 2777. Kui me oletame, et ka nende puhul on kehalise väärkohtlemise proportsioon 83 protsenti, siis on meil 11 850 kehalise väärkohtlemise juhtumit aastas, millest menetletakse kriminaalmenetluses 25 protsenti. 500 süüdimõistmise korral on süüdimõistmise protsent seega 4,2. See haakub eelmises artiklis käsitletud riigiprokuratuuri8 ja Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi9 hinnangutega.

Kui me eeldame, et kõigi aastas hinnanguliselt toime pandud 53 000 perevägivallateo10 hulgas on jällegi 83 protsenti ehk 43 990 kehalise väärkohtlemise juhtumit, siis on süüdimõistmise protsent 1,1.

Minu väide ei seisne selles, et me peaksime mingite kvootide saavutamiseks rohkem karistama. Ma tõin esile numbrid ning nentisin, et valdav osa lähisuhtevägivallast jääb karistamata. Numbrid ei pea meeldima. Need lihtsalt on. Ma ei arva, et need annaks alust eriliseks optimismiks ühelegi ohvrile, kes täna kodus peksa saab.

Riik ei paku lähenemiskeeldu

Ka minu etteheide, et riik ei määra ohvrite kaitseks lähenemiskeeldu, on väidetavalt vale. Seegi on kontrollitav väide.

Tsiviilkohtumenetluses kohaldatud lähenemiskeeldude arv on justiitsministeeriumile teada11. 2019. aasta esimesel poolaastal taotleti lähenemiskeeldu 31 korda ja rahuldati seitse avaldust ehk jäeti rahuldamata 77 protsenti. Raske on tõsimeeli väita, et see on efektiivne õiguskaitsevahend, mis kaitseb väga paljusid ohvreid.

Kriminaalmenetluses on olukord ehk pisut parem. Täiesti võimalik on, et "kohtud rahuldavad enamiku ajutise lähenemiskeelu taotlusi"12, kuid kui palju on sellest abi kui kolme aasta keskmine13 esitatud taotluste arv on kõigest 34 ja ohvrite arv on kümnetes tuhandetes?

Võimalik on seegi, et kohtud rahuldaksid neid taotlusi rohkem, kuid kohtunik saab lahendada vaid taotluse, mis jõuab tema lauale.

Ohver sõltub selles täielikult prokurörist. Kui prokurör ükskõik millisel põhjusel kohtule taotlust ei esita, ei võimalda kriminaalmenetluse seadustik ohvril seda ise teha. Kui kriminaalsüsteem ohvrit ei kaitse, võib ta loomulikult pöörduda tsiviilkohtusse ja arvestada eeltoodud tõenäosusega sealt kaitset saada.

Meil võib olla kriminaalmenetlustes ajutiste taotluste rahuldamisel kõrge suhtarv, kuid see tähendab vähe, sest absoluutarv on sedavõrd väike. Tsiviilkohtumenetluses on nii absoluut- kui suhtarvud ülimadalad.

Lähenemiskeeld kättesaadavamaks

Eeltoodust lähtuvalt ei jaga ma justiitsministeeriumi arvamust, et meil on perfektsed menetlused, mille puhul ohvrit igal sammul mõistetakse ja aidatakse. Kui see nii oleks, võiks arvata, et vägivallatase on langemas, sest me suudame seda märkimisväärsel määral ennetada, ära hoida ja karistada.

Puuduvad mistahes andmed selle kohta, et see nii oleks. Vastupidi, paljude lähisuhtevägivallaga kokku puutuvate spetsialistide hinnangul ühiskonna vägivaldsus hoopis kasvab14. Seetõttu peame ka ohvreid rohkem kaitsma, sest praegu teeme me seda ebapiisavalt.

Üks osa probleemist on selle eitamine. Üks osa lahendusest oleks see, et me muudame lähenemiskeelu ohvrite jaoks kättesaadavamaks.

Mul on väga hea meel, et justiitsministeerium tegeleb sellega, et kriminaalasjades saaks ajutist lähenemiskeeldu taotleda kiiremini ning et kannatanu saaks ära kuulatud ilma vägivallatseja juuresolekuta. Selline meede on vajalik, aga poolik. Ka tsiviilõiguslik lähenemiskeelu regulatsioon vajab kaasajastamist.

Alustuseks puudub meil analoogne säte Istanbuli Konventsiooni artikli 52 viimase lausega, mis kohustaks kohut seadma esikohale ohvrite ja ohustatud isikute turvalisuse.

Seetõttu on lähenemiskeelu lahendamisel tänasel hetkel prioriteet vales kohas. Selle asemel, et seada esikohale avaldaja/ohvri kaitse, on prioriteediks vältida puudutatud isiku/vägivallatseja õiguste riivet.

Samuti puudub meil kaitsesäte, mis võimaldaks ohvrit vägivallatsejast eraldi ära kuulata ning menetlustes ei toimu ohu sisulist hindamist. Menetluse vale rõhuasetus tingib neljast avaldusest kolme rahuldamata jätmise.

Lähenemiskeeld ei ole karistus, vaid tsiviilõiguslik kohustus jätta teine inimene rahule. Karistada on võimalik vaid siis, kui ohvrit ei jäeta rahule ka pärast seda, kui riik on kohtuvõimu kaudu öelnud, et seda tuleb teha.

Kuna lähenemiskeeluga ei kaasne vägivallatsejale ühtegi muud kohustust ega negatiivset tagajärge kui keeld ohvrit edasi ahistada, peaks lähenemiskeelu kohaldamisel ka eksimisruum olema suurem kui kriminaalmenetluses, mille tulemuseks on karistus.

Teisisõnu, asjaolud, mis annavad aluse lähenemiskeelu kohaldamiseks, ei pea tingimata olema samaväärsed nendega, mis annavad aluse süüdlase karistamiseks. Lähenemiskeelu kohaldamine peaks olema sellest oluliselt lihtsam.

Arusaadavalt ei tohi me kedagi karistada ilmaasjata ja igaks juhuks. Küll aga võime me ohvreid kaitsta lihtsalt selleks, et nad rohkem viga ei saaks.

Hüpoteetiline risk, et me võime kogemata kaitsta mõnda ohvrit ilma tegeliku vajaduseta, kaalub üles tänase olukorra, kus me jätame praktiliselt kõik ohvrid kaitseta. Olemasolevad kaitsesätted on demonstreerinud oma ebapiisavust. Meil on võimalik seda olukorda parandada. See eeldab vaid pisut head tahet.


2 K. Valma, L. Surva, H. Hääl, Lepitusmenetlus perevaidlustes, Juridica I/2014, lk 100 - 101
5 Demonstreerin siinkohal väikest juriidilist trikki: "Kohus, olles võtnud arvesse avaldaja väited puudutatud isiku vägivaldsuse kohta, leidis, et asi on mõistlik lahendada kuulates pooled ära samal istungil. Kohus võtab seisukoha avaldaja väidete suhtes lõpplahendis". Vägivald on arvesse võetud ja kõrvale jäetud – JOKK. Pool võib esitada kohtu tegevusele vastuväite, kuid selle lahendab sama kohtunik.
7 Tegelikult isegi rohkem, sest viidatud sotsiaalministeeriumi andmed pärinevad 15. detsembrist 2018. aastast https://www.sm.ee/et/uudised/perevagivald-eestis-politsei-saab-40-konet-paevas-kolmandikul-juhtudel-pealtnagijaks-voi
10 Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuring "Perevägivalla hind Eestis" lk 12
11 2018. a – 14, 2017. a – 18, 2016. a – 12, 2015. a – 9, 2014. a – 11, 2013. a. – 13, 2012. a – 8, 2011. a – 13, 2010. a - 14 
12 Kai Härmand räägib vaid ajutistest lähenemiskeeldudest, mis määratakse KrMS § 1411 alusel menetluse ajaks, kuid ei maini kui paljud neist jäävad püsima ka pärast menetluse lõppu.
 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: