Siberist aastaks vabatahtlikutööle tulnud Julia Valiakhmetova sai tööpakkumise projekteerimisfirmas ning jäi siia. Eesti keelt õpib ta neljandat kuud, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Ta tunnistas, et Eestis saab ilma eesti keeleta hakkama. Projekteerimisbüroos on veel välismaalasi ning suhtlemine käib tihti inglise keeles. Enamus töötajaid on ikkagi eestlased.

"Inglise ja vene keelega on Eestis tõepoolest võimalik hakkama saada. Aga ma töötan eesti kollektiivis - meil on kolmveerand töökaaslastest eestlased. Vahel tunned end nagu skafandris. Keelt õpin selleks, et olla enesekindlam," rääkis ta.

Kiievist pärit Aleksei Lublin tuli Eestisse mõni aasta tagasi jäähokit mängima. Praegu on ta Haaberstis noorte treener. Temal on selja taga eesti keele algkursus ja eksam. Ta õpib igapäevakeelt eelkõige treeningul, palju aitab kaasa kohalike positiivne suhtumine, kui aru saadakse, et üritad eesti keelt kõnelda.

Inimesed, kellele eesti keel külge ei hakka, pole hiljuti saabunud, vaid põlised kohalikud. Nad võetakse kokku terminiga "vähelõimunud püsielanikud".

"Üldiselt tavamõistes peame nende all silmas neid, kes on nõukogude ajast Eestisse elama jäänud ja kes elavad oma kogukonnas, oma suhtlusruumis ja sealt väga välja ei tule," selgitas Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar.

Selliseid inimesi on hulganisti. Tasuta keelekursusi pakub riik ühe korra. Kui keel esimese korraga külge ei jää, tuleb edaspidi maksta õpetuse eest ise.

"Meil on ligi 80 000 inimest Eestis, kes soovivad oma eesti keele oskust täiendada," sõnas Käosaar.

Kokku on Integratsiooni Sihtasutuse käsutuses aastas umbes kaks miljonit eurot, millest pool kasutatakse keeletundidele, pool muudele ettevõtmistele nagu keelekohvikud või -klubid. Aasta alguses avatakse Narvas ja Tallinnas eesti keele maja selliste ettevõtmiste tarvis.