Praegu on parlamendivalimistele mõeldes küll ilmne, et auhinnalistele kohtadele jõuavad Keskerakond, Reformierakond ja EKRE – seda näitavad nii Turu-uuringute AS-i kui ka Kantar-Emori küsitlused. 11 nädalat enne valimisi liigub Jüri Ratase Keskerakond kulla- ja Kaja Kallase Reformierakond hõbedakursil, EKRE jääb pronksile.

Aga sellest ei piisa, et näha järgmise valitsuse koalitsioonikaaslasi.

Keskerakond võib ka langusesse pöörduda. Suur partei, palju arvamusi, venekeelse valijaskonna lojaalsuse säilitamise olulisus, eestikeelsete valijate kõikumine – kõike võib juhtuda. Valitsus on oma sisulise töö lõpetanud, riigikogu samuti, aga koalitsiooni kolme erakonna koos püsimine võtab peaminister Ratase lühikesest une- ja pikast tööajast endiselt oma osa. Üks tema seniseid trumpe on olnud just valitsuse ja erakonna eduka üheshoidja kuvand ning seda trumpi ei taha Keskerakond kaotada.

Reformierakonnal on võimalik end tõusule keerata. Selleks peavad nad andma liberaalsetele valijatele tagasi usu, et hoiavad endale omaseid väärtusi. Valijate usk lõik kõikuma aruteludes ÜRO ränderaamistiku ümber, kui Reformierakonna fraktsioon kartis näidata sisemist lõhestumist ja jättis riigikogus ränderaamistikku toetava avalduse üle hääletamata. Lisaks oli selles otsustamatuses ka soov muuta Ratase valitsuse viimased kuud põrguteeks, selmet koondada n-ö valged erakonnad äärmuste vastu. Osale valijatest võis see tunduda liiga poliittehnoloogiline.

Ent põhiline on vast Reformierakonna suutmatus esitleda end tulevikku vaatava alternatiivina Keskerakonna juhitud valitsusele.

EKRE ei peaks rõõmustama selle üle, et viiendik valijaid neid toetab, vaid muretsema nende ligi 50 protsendi valijate pärast, kes peavad end selle partei põhimõttelisteks vastasteks. Nii on EKRE kõige ebapopulaarsem erakond Eestis. See on keeruline positsioon järgmisesse valitsusse pääsemiseks.

Rahvuskonservatiivide valimiste-eelne geriljataktika ei paranda seisu, pigem tõukab võimalikest võimupartneritest eemale. Kesk- ja Reformierakond ongi hakanud (sõnades) välistama valitsuskoostööd EKRE-ga, kuigi veel kuu aega tagasi nad hoidusid taolistest avaldustest. Lisaks on EKRE-l raskusi tuntud kandidaatidega, kelle poolt oleks valijatel 3. märtsil lihtne hääletada.

Sotsid kartsid, et ÜRO pagulasraamistiku vaidluste järel võib nende niigi kahanenud populaarsus kivina kukkuda. See jäi siiski kõigis küsitlustes kümne protsendi lähedale. Nende pühapäevane üldkogu Jõhvis ei ole aga valimisprogrammi ja -nimekirjade rõõmus ja enesekindel arutamine. Partei esimees Jevgeni Ossinovski peab erakonnakaaslaste julgustamiseks hoolikalt sõnu otsima.

Sotsid ei ole suutnud enda taha koondada EKRE-vastaseid valijaid. Juhan Kivirähk Turu-uuringute AS-ist näeb ühe põhjusena sotside õpetavat ja dotseerivat tooni, mis inimesi ärritab. Paneme juurde ka Ossinovski rapsiva käitumise valitsuskriisi ajal, õigemini selle tekitamise, kui ta nõudis peaministrilt, et too tagandaks justiitsministri kohalt Isamaa ühe võtmetegija Urmas Reinsalu.

Isamaa blokeeris häälekalt ÜRO ränderaamistiku heakskiitmise valitsuses, ent soovimata Ratase valitsusest lahkuda, ei takistanud nad sotsidel ja Keskerakonnal sellele riigikogus toetava avalduse saamist. Kui Eesti suursaadik annab järgmisel nädalal ÜRO peaassambleel ränderaamistikule Eesti riigi nimel omakorda toetuse, on Isamaa kehvas seisus: hoolimata koalitsioonierakonna staatusest ei suutnud nad takistada Eesti liitumist ÜRO ränderaamistikuga.

Seega on neil tühjad peod ja võimalus end valijatele meenutada vaid teistele valitsusparteidele vastandudes, mida tuleb teha mõõdukalt, et siiski valitsusse jääda. Seejuures on oht, et valijate tähelepanuta jäävad tegelikud teemad, näiteks täiesti arutamist väärt Isamaa idee muuta pensioni II sammas vabatahtlikuks.

Uustulnuk Eesti 200 on erakondade küsitlustabelites viiest protsendist ehk valimiskünnisest kõrgemal, kuid see pole priipilet riigikogu järgmisesse koosseisu. Nii nagu EKRE-l, on neilgi üldine kuvand tugevam kui parlamenti kandideerivate inimeste keskmine tuntus. Üldise tigeduse ja kurjuse süvenedes saab nende tugevus olla rahulik meel ja sõbralik pilk.

Artur Talviku Elurikkuse Erakond ja Züleyxa Izmailova rohelised võinuks ju valimiste eel oma tuntud inimesed panna ühte nimekirja, näiteks roheliste lipu all, aga seadus ei luba. Nimelt keelab riigikogu valimise seadus ühe erakonna liikmel kandideerida teise erakonna nimekirjas. See on valimisliitude varjatud keeld, mis rakendus 15 aastat tagasi. Elurikkuse erakond ja rohelised lähevad nüüd valimistele eraldi, kõrvuti Vabaerakonnaga. Praegu jätavad küsitlused parlamendi ukse kõigi kolme ees suletuks.

Järgmise valitsuse teeb kas Jüri Ratas (mis praegu tundub tõenäoline) või Kaja Kallas. Edasi sõltub kõik matemaatikast ehk 101 piires arvutamisest, sest riigikogus on 101 kohta ja parlamendienamus algab 51 saadikust. Reformierakonna liige Keit Pentus-Rosimannus ennustas Keskerakonna, sotside ja Eesti 200 valitsust, keskerakondlased omakorda võivad hirmutada valijaid Reformierakonna, EKRE ja Isamaa täisparempoolse valitsusega.

Tegelikult on arutelud järgmise koalitsiooni üle praegu küll huvitavad, kuid kasutud. Tasub vaid jälgida, kes kellega nii tülli läheb, et leppimine tundub valimiste järel võimatuna. Aga kes kellega käib? Seda pole mõtet mõistatada, kuna nii valimiste lähedal käivad kõik üksinda.

Laiemale pildile mõeldes tuleb aga rõhutatult jälgida erakondade valimislubadusi, millest nii mõnedki jõuavad uude koalitsioonilepingusse, kes seda ka ei sõlmiks. Ja need kujundavad Eestit, meid kõiki, vähemalt aastatel 2019-2023.