Urmet Kook | Klantskulutus või tegelik kasu? ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev

Tänavu juunis selgub, kas Eesti saab ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks või mitte. Ajakirjanik Urmet Kook avab Vikerraadio päevakommentaaris Eesti pürgimuse tagamaid.

Briti majandusajakiri The Economist avaldab igal aastal eelolevale aastale pühendatud erinumbri. Brexit, nafta hind, valimised Indias, tehisintellekti võidukäik olid kandvad teemad 2019. aastat käsitlevas erinumbris.

Mis meid Eestis 2019. aastal ees ootab? Demokraatia pidupäev ehk kahed valimised, laulu- ja tantsupidu, loodetavasti maailmameistritiitlitega kulmineeruvad vägiteod Ott Tänakult ja Kelly Sildarult. Kõige selle ilu kõrval – ja küll mitte laiu masse erutades – kerkib juunikuus küsimus, kas ÜRO peaassambleel valitakse Eesti ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks või mitte.

ÜRO julgeolekunõukogusse kuulub viis alalist liiget: Venemaa, Hiina, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Lisaks on seal kümme mittealalist liiget, kes vahetuvad viie kaupa kahe aasta järel regionaalse esindatuse printsiipe silmas pidades. Eesti kandideerib julgeolekunõukogusse aastateks 2020-2021. Meie konkurent on Rumeenia, kes on seal ka varem olnud. Meie saatusekaaslastest on olnud selle liige Leedu aastatel 2014-2015.

Eesti soovi saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks sõnastas juba 2005. aastal Andrus Ansipi valitsus. Selle mõtte ristiisaks peetakse endist diplomaati Jaak Jõerüüti. Ansip ütles veidi enam kui 13 aasta eest, et julgeolekunõukogusse pääsemisel oleks nii otsene kui ka kaudne kasu. Otsene oleks see, et meil oleks inimesi, kes tunnevad maailmaorganisatsiooni hingeelu ja toimimisviisi. Kaudne kasu aga Eesti riigi tuntuks tegemine, selgitas Ansip.

Tasub meenutada, et see oli ka aeg, kui Eesti oli vaid aasta varem liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ehk olime saanud pärast aastaid pingutusi kahe suure organisatsiooni liikmeks. Ühiskonnas, aga ka poliitilise eliidi seas valitses mõnetine nõutus, et mis nüüd edasi? Milline uus siht seada?

Vahepealsetel aastatel pandi ÜRO julgeoleku nõukogu liikmesuse soov riiulile ootele. See võeti uuesti teemaks 2016. aastal. See jõudis riigi eelarvestrateegiasse ehk sai rahalise toe. Juulis 2017 avas kampaania patrooniks saanud president Kersti Kaljulaid New Yorgis Eesti Majas kampaania ametlikult.

President on võtnud oma patroonikohustust tõsiselt ning sõitis mullu suurel kiirusel ja hulgakaupa mööda maailma kaugemaid ja veelgi kaugemaid piirkondi. Et osutuda valituks, on vaja enam kui 190st liikmest kahe kolmandiku toetust. Ehk kampaaniat tulebki teha ennekõike neis piirkondades, kus meist suurt ei teata: Aafrikas, Okeaanias, Lõuna- ja Ladina-Ameerikas. Kampaania pragmaatilist köögipoolt on vedanud kogenud diplomaat Margus Kolga, kel oli suuri teeneid Eesti pääsul NATOsse.

Eesti pürgimine ÜRO julgeolekunõukogusse ületas viimati uudiskünnise ränderaamistiku debati ajal, kui mõned vaatlejad leidsid, et kui Eesti peaks näitama ränderaamistikule punast tuld, kukub läbi ka meie kampaania. Miks? Hääletusel on suur kaal just neil riikidel ja piirkondadel, kust ränne on keeruliste olude tõttu lähtunud või kuhu on esmane rändevoog liikunud.

See oli ka hetk, kui taas kord kerkis küsimus, kas meil on seda kohta üldse vaja ning kuidas ja kas see üldse meie julgeolekut tugevdab? Või veelgi lihtsamalt: mis kasu Eesti sellest tegelikult saab?

Kõige suurem küsimärk on, et kui igal alalisel liikmel on vetoõigus, siis teeb see pahatihti otsuste vastuvõtmise võimatuks. Eriti kui kellegi suure isiklikud huvid mängus. Näiteks Ukraina konflikti ajal tegi Venemaa kõik, et blokeerida või boikoteerida Leedu algatusi.

Eesti pürgimist ÜRO julgeolekunõukogusse on avalikult kritiseerinud kaks meest – Toomas Hendrik Ilves ja Mart Laar. Ilves ütles juba 2012. aastal presidendi kärajatel, et ÜRO julgeolekunõukogusse pürgimine on klantskulutus, mille tõttu võib palju kasulikke asju tegemata jääda. Et me paneme oma rahalised ja inimressursid kinni tegevusele, kus meie tegelik otsuste mõjutamise võimalus on vaid näiline.

Laar on öelnud, et ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme koht meie julgeolekut kuidagi ei paranda, sest julgeolekunõukogu alaline liige on meie idanaaber, kes on meie julgeoleku peamine ohustaja ja kes omab seal vetoõigust. Seetõttu ei saa me seal reaalselt kaitsta ka oma hädades liitlasi, olgu nendeks Gruusia või Ukraina, leidis Laar.

Optimismi ja pessimismi klassikalist vastuseisu illustreeritakse sageli keerdküsimusega: "Kas klaas on pooltühi või pooltäis?". Tuues selle antud teema konteksti, siis kui Eestit peaks saatma juunikuistel valimistel ebaedu, sedastaks optimist: ärme põe, saame nüüd vabanevad ressursid suunata meie olemasolevate saatkondade tugevdamisele ja saatkondade võrgu laiendamisele. Ning võibolla oleks sellest ka rohkem käegakatsutavat kasu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: ERR



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: