Juhtusin olema Stockholmis, kui Eesti valitsus ütles "ei" ÜRO ränderaamistikule ja vajus sisepoliitilisse kriisi. Istusin Saksa, Põhjala ja Balti kolleegidega EL-teemalises ümarlauas, kus loomulikult oli juttu ka Euroopas kasvanud populismist ja paremäärmuslusest. Koridorivestlustes oli Eestis toimuv kergesti mõistetav just laiemas Euroopa kontekstis. Juhtus see, et paremäärmuslik populism saavutas Eesti poliitikas otsustava mõju – sealjuures ise valitsusse kuulumata.

Sarnaseid vaidlusi ÜRO rändeleppe üle on peetud ka Saksamaal, Soomes ja mujal. Nende ajend pole olnud mitte pakt ise, vaid ikka sisepoliitika. Paremäärmuslike erakondade tõus on paljudes maades kallutanud traditsioonilisi parempoolseid poliitikuid äärmusluse suunas. 

Sisepoliitikast põhjustatud kriisi mõju Eesti välispoliitikale ei saa alahinnata. Lõplikku otsust pole hetkel veel sündinud, ja enne selle tegemist on põhjust kaaluda võimalikke tagajärgi Eesti välispoliitikale.

Muidugi ei hävita üks otsus enam kui kahe aastakümne jooksul üles ehitatud, liitlassuhetele ja reeglipõhisele maailmakorrale toetuvat põhisuunda. Kahtlusi ja ebakindlust tekitab see aga küll, ja seda olukorras, kus maailmapoliitikas on ebakindlust niigi ülearu. 

Esiteks kahjustab ränderaamistikule selja keeramine Eesti suhteid liitlaste ja partneritega Lääne- ja Põhja-Euroopas. Rändega seonduvate probleemide lahendamine läbi globaalse koostöö on meie liitlastele Euroopas ülioluline. Just seda püütakse läbi ÜRO pakti teha.

Prantsusmaale, Saksamaale, Põhjamaadele ja EL-ile tervikuna on veelgi olulisem toetada laiemalt multilateraalsete institutsioonide ja koostöövormide säilimist. Ränderaamistikust välja jäädes näitab Eesti, et ta ei ole selles töös usaldusväärne partner. 

Teine kahjutegur ongi otsuse mõju multilateraalsusele. Siinkohal ei aita meid sugugi see, et ka Donald Trump ja John Bolton ei usu rahvusvahelistesse institutsioonidesse, lepetesse ega normidesse. Eesti lükkas jalaga hoogu juurde multilateraalsuse nõrgenemise protsessile, mis on väikeriikidele kindlasti kahjulik. Vähem tähtis detail on siinjuures see, et ÜRO julgeolekunõukogu ajutisest liikmesusest jääme me nüüd suure tõenäosusega ilma. See oleks võinud nii minna ka ilma praeguse kriisita. Eks me siis saame öelda, et viinamarjad on hapud, ja see polegi päris vale.

Kolmandaks saab – ja juba sai – kannatada paljuräägitud Eesti hea maine. Astusime jälle Ida-Euroopa kasti, kust me oleme püüdnud hirmsasti välja rabeleda. Parempoolne populism pole muidugi Ida-Euroopaga piirduv nähtus, kuid just ELi idaosas on selle mõju riikide poliitikale kõige tugevamaks kujunenud. Sallimatus, rassism ja populistlik hirmude üles kütmine on mitmel pool käinud kaasas õigusriigi, vaba meedia ja kodanikuühiskonna taandarenguga.

Eesti ei ole muidugi määratud liikuma samas suunas Ungariga, kuid ühe väikese sammu sinnapoole astusime nüüd küll. Ärgem imestagem, kui Põhjamaad ka edaspidi hoiavad meiega teatud distantsi (kuigi koostööd tehakse kindlasti edasi).

Võime ennast lohutada sellega, et oleme osa kogu Euroopat hõlmavatest trendidest. Tegelikult pole see aga mingi lohutus, vaid oht – need trendid ongi oht Euroopa ja lääne ühtsusele, meie liitlassuhteid koos hoidvatele väärtushinnangutele, rahvusvahelistele normidele ja institutsioonidele, ja läbi selle kõige ka Eesti julgeolekule.

Kokkuvõttes ei ole ÜRO ränderaamistik otseselt Eestile eriti tähtis, kuid sellest välja jäämine oleks palju suurema märgilise tähtsusega kui lepe ise. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.