"See on esimest korda, kui nendest saab rääkida kui poliitilisest liikumisest ja mitte jutupaunikute kambast. Minu meelest on see väga mõistetav ja väga normaalne, et noore, väikese, alles alustava partei sõnumid on natukene äkilisemad kui kargete valitsuserakondade omad. Laskumata siis sõnumisse endasse, vaid analüüsides erakonna käitumist," ütles Kaio.

Neeme Korvi sõnul on poliitikas ka varem selliseid võtteid kasutatud ja selle pole midagi üllatavat. "Kes siis ikka skandaale teeb kui ise ei tee," lausus ta.

Korv arvas siiski, et poliitikale see hästi ei mõju. "Eesti 200 ja ka teiste uute poliitiliste liikumiste üks juhtmõte on olnud see, et tuua poliitikasse uusi inimesi, uusi nägusid ja ma arvan, et võte, mis on tegelikult vana ja tuntud - piiride peal käimine, piiride ületamine - pigem peletab inimesi eemale sellest poliitikast," lausus Korv.

"Mul on küll tunne, et antud juhul see võte läks sellisesse kategooriasse, et see viib meid tegelikult positiivses mõttes hoiakute kujundamisest natuke kaugemale," arvas Korv.

Saatejuht Mirko Ojakivi ütles, et nõustub Korvi öelduga. "Ja kui keegi ütleb, et midagi erakordselt uut on tehtud, siis ei. Samamoodi tuli Res Publica - vastanduvad, polariseerivad reklaamid. Ja tegelikult on võib-olla kõige paremini sellise kampaania korraldanud NO99 ja teleseriaal "Riigimehed"."

Ojakivi märkis, et parima plakatite analüüsi tegi kolmapäeval Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, kes ütles, et inimesed lugesid sealt välja, et eestlased ja venelased tuleb hoida eraldi ning et tähtis pole see midagi öeldakse, vaid see, mida inimesed kuulevad. "Eesti 200 kampaaniast jäi kõlama, et meil on selline sarnane apartheidiriik nagu Lõuna-Aafrikas Vabariigis," sõnas Ojakivi.

Ojakivi tõdes, et nüüd, nädala lõpul, on olukord palju rahulikum. "Aga selliste kampaaniate häda on see, et kui need käivitatakse, siis keegi ju ei tea, mis on see järgmine samm. Kas järgmine samm paneb veel värvi juurde? Kas seal tuleb teisi teemasid, teisi sõnumeid? Ühiskondlik reaktsioon oli selles mõttes ju hästi valus, et sotsiaalmeedias kohe hakati arutlema, et kas meil tõesti on selline sarnane probleem nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis," rääkis Ojakivi.

"See reklaam tahtis näidata seda, et meil Eestis on kahe kogukonna segregatsioon. Ma julgeks väita, et ma kuulen selle nädala jooksul Eesti ühiskonnas sõna segregatsioon, väga karmi hinnangut niivõrd lahtises kõnepruugis võib-olla isegi esimest korda," märkis Heidit Kaio.

Ojakivi sõnul on küsimus sõnumi kohale viimise stiilis ja ta tõi näiteks, kuidas sisuliselt samadele probleemide osutas suve lõpus tähelepanu president Kersti Kaljulaid, kes Narva kuuks ajaks tööle läks. "Tema viis sellele samale probleemile tähelepanu osutada oli selline. Teine näide lõppevast nädalast oli teistsugune. Probleem, millest räägiti oli sama, aga viis, kuidas seda tehti oli erinev," sõnas Ojakivi.

Heidit Kaio märkis samas, et ta usaldaks Kristina Kallast kui sõnumitoojat. "Küllap ta oskab selle sõnumi sügavust või vajadust hinnata," arvas Kaio.

Ojakivi ütles, et teda häiris probleemi rõhutamisel selle liialdus.

"Aga võtame statistika siis appi. Kui Kristina Kallas ütleb, et viimased 18 aastat justkui pole midagi tehtud, siis 18 aastat tagasi oli Eestis umbes 70 000 venekeelses koolis õppivat last. Praegune statistika ütleb, et neid on 20 000 kandis. Kas 50 000 last vähem venekeelses koolis on hea või halb? Ma ei tea," lausus Ojakivi.

"Ma pahandan selle tooni üle, et tulla ja maalida see probleem suuremana, rääkimata siis lahendustest. See, et ehitame ühe suure maja ja paneme nad seal koos õppima, Narvas. Kas see annab midagi juurde, kui need üheksa venekeelsest perest pärit last ja üks eestikeelsest perest laps... Jaga mis pidi tahad, ega see asi ju paremaks ei lähe," sõnas Ojakivi.

Heidit Kaio tõstatas hoopis kolmanda vaatenurga. "Mulle tundub, et Eesti ja Vene kogukonnad on Eestis ühinemas ja ühist keelt leidmas hoopis uuest nurgast ja see on see, et väljastpoolt tulevad pagulased on see hirm ja ühtekuuluvustunne, mille baasil on Eesti ja Vene kogukondadel Eesti riigis võimalus leida ühine keel. Nüüd on küsimus, kes ja kuidas seda ära kasutab," lausus ta.

Kaio sõnul on EKRE venelaste suunal hakanud tegema tugevat tööd ja mänginud just selle sisserändajate hirmu peale.

Ojakivi sõnul häirib teda ka selle asja poliittehnoloogiline hõng. "Detsembris oli riigikogus üks Reformierakonna seadusemuudatus, mis oleks liikunud ükskeelse Eesti koolihariduse suunas ja siis Eesti 200 juhatuse liige Margus Tsahkna oli kaalukeel. Kui ta oleks hääletanud poolt, oleks see aidanud Eestil asuda ühtse Eesti koolisüsteemi suunas. Nüüd selgub, et Tsahkna ei osalenud hääletusel ja mulle tundub, et selgus ka põhjus. Kui see teema oleks lahenduse suunas liikunud, siis poleks võimalik olnud sellel teemal kampaaniat teha," rääkis Ojakivi.

"Hea on see, et integratsioon tõusis nende valimiste kolme olulisema põhiteema sekka. Selle eest Eesti 200-le päriselt suur tänu. Aga halb on ikkagi see, et see viis, kus isiklik saba kergitamine oli olulisem kui rahulik, argumenteeriv, demokraatlik, viisakas, erinevaid osapooli austav stiil. See välistati juba eos. Seda isegi ei proovitud. Mulle tundub, et ühiskonnale võidi teha haiget," lausus Ojakivi.