Kõne algus pälvis "Vikerhommikusse" presidendi sõnavõttu kommenteerima palutud Hennostelt karmi kriitikat.

"See läks minu jaoks aia taha esiteks esimestest lausetest peale," ütles ta. Kõne algas ühe Henrik Visnapuu luuletusega, millest oli tehtud kõne põhikujund. Häda oli Hennoste sõnul aga selles, et kõnes oli luuletus seotud ära Vabadussõjaga, ent sellel luuletusel ei ole Vabadussõjaga mingit pistmist. Tegemist on 1915. aasta 15. novembril kirjutatud ja samal aastal avaldatud luuletusega. "Tegemist on maailmasõja luuletusega. See tekitas minus ausalt öeldes väga kurva ja sünge tunde, et kui presidendi kõne kirjutajad on, andke andeks, harimatud, siis on asi kuidagi väga viltu selles riigis," avaldas Hennoste pahameelt.

Teise miinusena tõi ta välja presidendi püüde mahutada oma kõnesse väga palju erinevaid teemasid, mis tähendas seda, et igaühele jõuti pühendada paar-kolm lauset. Oli natuke teadusest, natuke keelest, natuke kõigest muust.

"See ei mõjunud mulle väga hästi. Kui ma oleks ise selle kõne kirjutanud, siis ma poleks sinna lõppu üksikuid lauseid sorkinud, vaid oleks püüdnud need kuidagi ära siduda. Selles kõnes polnud piisavalt sildu, mis oleksid ühte ja teist teemat kokku sidunud," kommenteeris Hennoste.

Keeleteadlase hinnangul võiks aastapäevakõnedes keskenduda rohkem paarile teemale ega peaks hakkama igaühele pai tegema. "Kuna kõne on lühike, siis mina arvan küll, et kõige parem oleks näiteks kolm teemat. See oleks täiesti okei, need mahuksid sinna ära ja need ära arendada. See igaühele midagi ei vii kuhugi."

Enda sõnul mõtleb Hennoste alati ajakirjanduse peale, et kas kõnes on mõni lause, mida ajakirjandus saab esile tõsta tsitaadina või pealkirjana, nii-öelda suureks mängida. Seekord ta selliseid lauseid ei leidnud, aga tema hinnangul peaksid need igas taolises kõnes olema.

Positiivse poole pealt märkis Hennoste, et tänavu oli vabariigi aastapäeva etendus, riigipea kõne ja kätlemine püütud sünkrooni panna ning nende läbivaks teemaks olid hoolitsus ja hoolimine. Need teemad olid ilusasti välja mängitud, kuigi natuke süngetes toonides, mis ka saalis kõne kuulajad mornilt enda ette põrnitsema pani.

Kõnet kuulates jäi Hennoste mõtlema presidendilt ordeni saanud autolavkapidaja Õie Maistega tehtud lugudele, kust jäi märksõnana kõlama üksindus, mida ta näeb oma poeringidel külades. See tundus Hennostele oluline teema, millest võinuks ka president oma kõnes rääkida. "Aga seda näevad need inimesed, kes elavad Eestis, mitte Tallinnas"

Läbivat joont Kaljulaidi kolmes aastapäevakõnes Hennoste näinud pole, tema hinnangul on need olnud üsna erinevad. Arvestades, kui palju kõnesid on Kaljulaid eelkõige Eesti 100. sünnipäeva tõttu pidanud pidama, on ta Hennoste hinnangul leidnud just selle ajahetkega seostuvat. "Ta ei aja sellist üldist mulinat suust välja, nagu meil mõni president on ajanud."