"Suud puhtaks" püstitas küsimuse, et milline on 21. sajandi eestlane?

Kunstiajaloolane Mart Kalm sõnas, et stereotüübid on laialt levinud. "Näiteks 1990. aastatel räägiti, et Eesti naised on maailmas kõige ilusamaid. Ent eestlaste seas on nii küürakaid ja lombakaid ja edutuid," tähendas Kalm.

Folklorist Marju Kõivupuu ütles, et eestlaste väärtustest tuleb rääkida aja kulgemise lõikes. "Sest erinevate põlvkondade väärtused ja hoiakud on erinevad. Elame erinevates keskkondades," lausus Kõivupuu.

Kõivupuu küsis: "Kas oleme loodusrahvas ehk Euroopa viimased paganad? Laulurahvas? Kas rahvas, kes armastab teha palju tööd. Kas oleme rahvas, kes pürgib kultuuri poole? Kas olema rahvas, kes nii väikese rahvana suudab anda emakeelset kõrgharidust?"

Kõivupuu märkis, et endistel aegadel polnud Eesti maarahvas sugugi metsa suhtes ülimalt romantiline, vaid pigem pragmaatiline. "Loodushoid on seotud Nõukogude ajaga, looduskaitse seltsi tegemised, fosforiidisõda," tähendas Kõivupuu. "Külaelu oli ja on palju pragmaatilisem, kui linnakorteris tugitoolis olles vaadatuna näib."

Mart Kalm nentis, et eestlaste kultuuritarbimisega pole pilt nii ilus, kui statistika näitab. "Muuseumikülastajatest on lõviosa turistid ja Estonias kuulavad oopereid ja operette peamiselt soome memmed," väitis Kalm. "Ma ei ole üleliia optimistlik, et suur osa eestlastest vajavad väga vaimutoitu."

Kalm lausus, et väga tõsiselt ei suhtu ta ka eestlaste puu-usku olemisse ega ka müüti kasinusse ja täpsusesse. "Inimene on põhiolemuselt alati sama ja see ei muutu, kuidas me rahvuslikku olemust sinna juurde konstrueerime on libe tee."

Ajaloolane Linda Kaljundi märkis, et eestlased hakkasid armastama metsa siis, kui aastakümneid tagasi hakkasid levima eraomandis sõiduautod ning tekkis linnainimese romantika. Ta küsis samuti: "Kas on mõni rahvas, kes arvaks, et on laisk ja ei hoia keskkonda?"