Mihkel Solvak, Tartu ülikool

Debatt oli rahulik ja üksteise seisukohti ei rünnatud. Arutelu muutus elavamaks kõrghariduse keele küsimuse juurde jõudes. Kõik olid ühel meelel, et kõrgharidusse on raha juurde vaja, kuid väga erineval arusaamal, kas ja kui palju on vaja ingliskeelset õpet. Kui see keele teema välja arvata, oldi kõrghariduse ja teaduse teemadel üsna ühesugustel seisukohtadel.

Mitmekordne haridusminister Mailis Reps omab kindlasti suurt eelist, olles aastaid valdkonda juhtinud. Faktide osas ei olnud talle vastast. Saate kolmes suures plokis – põhi- ja keskharidus, kõrgharidus ning teadus – selgelt kõige konkreetsem.

Reformierakonna Maris Lauri on samuti haridusministri ametit pidanud, kuigi vähe aega. Tundis ennast tugevamalt kõrghariduse ja teaduse teemadel, aga jättis kasutamata mitmed võimalused selles arutelus ideedega prioriteete seada.

Marju Lauristin oli pisut passiivsem põhi- ja keskhariduse üle debateerimisel, kuid selgelt sõiduvees kõrghariduse ja teaduse osas. Tõi välja mitmed laiemad probleemid selles teemavaldkonnas, kuid pakkus samas vähe väga konkreetseid lahendusi lisaks rahastuse suurendamisele.

Tõnis Lukase poolt, kel on ka pikaajaline kogemuse haridusministrina, jäi domineerima mure eesti keele rolli üle haridussüsteemis. Arusaadav, kuid ingliskeelsus pole ju eesmärk omaette, vaid vahend millegi saavutamiseks. Lukasel jäi vastamata küsimus, kuidas teha rahvusvaheliselt kõrgel tasemel teadust inglise keele domineerimata.

Tiiu Kuurme Vabaerakonnast on pikaajaline kasvatusteaduste dotsent, kuid vaatas vähe laiemat pilti ja tõi sisuliselt kõik oma näited Soome kohta. Soome hariduse ja teaduse kvaliteedis pole kahtlust, aga kuidas see täpsemalt saavutatud on, näidetest ei selgunud.

Valge eristus teiste seisukohtadest ilmselt kõige rohkem, vajanuks ilmselgelt aga rohkem aega nende täpsemaks selgitamiseks, kiire debati formaadiga ta harjunud polnud. EKRE valimisprogrammiga võrreldes tundusid Valge seisukohad mõõdukamad ja vähem kategoorilised.

Eesti 200 Lauri Hussar on ilmselgelt kõige väiksema kogemusega hariduse vallas, samas oli ta hästi ette valmistatud ja konkreetne. Ei jäänud pikka aega haridussüsteemis toimetanud debateerijatele teema valdamises kuidagi alla.

Roheliste esindaja Jüri Ginter tõi välja mitu ideed põhi- ja keskhariduse teemal, kuid oli pigem tagasihoidlik teaduse teemal. Tema ja Vabaerakonna esindaja puhul on ilmselt kõige raskem hinnata, kas nende erakondade ideed antud valimisdebati teemades omavad ka mingid spetsiifilist maailmavaatelist nüanssi või on pigem sarnased ülejäänute "teadusesse rohkem raha" ideedega.

Tõnis Saarts, Tallinna ülikool

Mailis Reps ilmselgelt valdab teemat kõigist osalistest kõige paremini. Esineb tasakaalukalt ja argumenteeritult.

Maris Lauri ründas demagoogiliselt Mailis Repsi eestikeeelse Kohta-Järve gümnaasiumi sulgemise osas, taustadetaile suuresti eirates. See jäi ka paraku kõige eredamaks momendiks Lauri esinemises. Reformierakond andis sellel debatil avalikkusele selge sõnumi: haridus ja teadus pole erakonna jaoks prioriteet ja seetõttu ei saadagi nad sel teemal esinema jõulisemaid ja teemateadlikumaid poliitikuid, kes suudavad valimisprogrammi ettevuristamisest kaugemale minna.  

Marju Lauristin on kahtlemata kompetentne ja teemateadlik, kuid kohati jättis liiga üleoleva mulje. Kippus vaikselt ja omaette teistele vahele pobisema, mis hakkas lõpuks tõsiselt häirima. Saate viimases kolmandikus (teaduse temaatika) oli esinejatest vast kõige teemateadlikum ja argumenteerituim.

Tõnis Lukasest jäid meelde ennekõike radikaalsed hüüdlaused, mille põhjendamisega ta hätta jäi. "Riik peab end kehtestama hariduse vallas!" kõlas väga totalitaarsete režiimidele iseloomuliku retoorikana. "Riigigümnaasiumid olgu ainult eestikeelsed!" – samas ei suutnud Lukas kuidagi vastata küsimustele, et kuidas see rakenduks näiteks Narvas. "Magistritasandi haridust peaks andma Eestis vaid üks ülikool!" tundub väga toores ja läbikaalumata idee.

Radikaalseid loosungeid loopides suutis Lukas Isamaa veel ekrelikumaks maalida kui EKRE seda ise oli. Lukas tunnistas muu hulgas, et IRL-i 2013. aasta kõrgharidusreform, kus ülikoolid eestikeelse õppe osas erarahast ära lõigati, oli suuresti läbi kukkunud ega ole täitnud oma eesmärke. Väga sümpaatne, kui poliitikas oma vigu tunnistatakse. Hoolimata oma kogemusest jäi sisulisemas debatis üsnagi varju.

Tiiu Kuurme oli ainuke, kes soovis tuua esile kõrghariduse sisulise kvaliteedi ja vohava teadusbürokraatia teema, kuid need teemapüstitused ei saanud kahjuks tuult tiibadesse. Kohati rääkis liialt oma isiklikust kogemusest, ja seda liialt kurtvas noodis, Vabaerakonna ideed jäid aga seejuures avamata.

Jaak Valge oli saates üks kõige vastuolulisemate seisukohtadega esineja. Valge väitis, et kui EKRE oleks 10 aasta võimul olnud, oleks üleminek eesti keelele ammu juba toimunud. Samas aga kõlas jutt, et tuleb ette valmistada õpetajaid, Ida-Virumaale ei saagi üleminek nii kiiresti toimuda jne. Valge jutus oli ilmselge vastuolu: 10 aastaga peab eestikeelsele haridusele üleminek toimuma, aga tegelikud ettevalmistused ja erandite tegemised venitaksid perioodi palju pikemaks.

Valge suust kuulsime esmakordselt, et EKRE soovib vene lastele eestikeelset, kuid vene kultuuri ja keele süvaõppega kooli. Kas tõesti Eesti maksumaksja rahast? Ei kõla just kuigi EKRE stiilis rahvuslikult ega haaku ka programmiliste lubadustega.

Ta tõi debati kestel väga kitsalt erialaseid näiteid teaduse ja ülikoolide maailmast, mis tihti ei sedasta laiemaid probleeme. Kokkuvõtlikult – Valge ei suuda EKRE radikaalseid sõnumeid tavavaatajale lahti seletada ega neid kaitsta: jääb mulje, et on mõõdukas ja järeleandlik Valge EKRE ja siis päris EKRE, mis on kordades radikaalsem ja järsema ütlemisega.

Lauri Hussar oli debatil osalejatest ks argumenteeritumaid – kaardistas hästi praegust olukorda ja rääkis probleemipõhiselt, mitte loosungites. Sõnavõtud kippusid pikaks venima, kuid kuna olid reeglina sisukad, siis see väga see ei häirinud.

Jüri Ginterist ei meenu ühtegi huvitavat või originaalset mõtet, mida ta oleks sedastanud ja suutnud sel moel vaatajat veenda, et roheliste jaoks on hariduse teema oluline ning neil on selles osas ka uudseid ideid.

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Mõned esinejad olid selged teadlikumad kui teised. Arutleti olulisemate teemade üle ja debatt oli valdavalt väga asjalik. Lõppude lõpuks jäi aga arusaamatuks, et miks venekeelne haridus peab tingimata kaduma ja miks inglise keeles kõrghariduse andmine on ka suur probleem. 

Mailis Reps  tundis selgelt teemat ja kaitses tehtud otsuseid. Tunda andis kerge üleolek.

Lauri Hussar oli teinud tugeva kodutöö, numbrid olid kaasas. Aga sisuline panus jäi nõrgaks.

Jaak Valge esindas partei programmi väga hästi. EKRE-l on oma arusaam haridusest ja muud asjad neid ei huvita. Ja ega doktorikraadiga inimesi peagi palkama.

Maris Lauri on näide sellest, et Reformierakonnal ei ole hariduspoliitika eksperti ja saadeti tegelikult teise valdkonna inimene. Teemasse sekkus ta eelkõige isiklikul plaanil või läbi majanduse. Üldintelligentsi põhjal tegelikult väga palju kaasa ei räägi.

Marju Lauristin tunneb valdkonda ja rääkis väga asjalikult kaasa. Oleks võinud ehk vähem valjult reageerida teiste külaliste väljaütlemiste peale.

Tiiu Kuurme tõi näite, et Soomes õpivad kõik sisserändajad soome keeles ja soome keelt. Aga rootsikeelsed lapsed õpivad Soomes rootsikeelses koolis, seega jäi arusaamatuks, miks tuntud haridusteadlane seda näidet kasutas, et toestada Eestis venekeelsete koolide kaotamist. Oleks oodanud rohkem teadmistepõhist lähenemist ja seisukohti.

Tõnis Lukase huvitav moment oli öelda, et Isamaa toetab tasulise õppe avamist kõrghariduses. See oli Isamaa, kes selle süsteemi ju kunagi kaotas! Üldiselt jäi mulje, et ta saates väga ei viitsinud olla.

Jüri Ginter oli ka kohal. Teemast mööda ei rääkinud, aga väga palju ei panustanud ka.