EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioonikõnelusi on nii teatriauhindade peoõhtul kui ka dokumentaalfilmides saatnud hoiatused, et Eestit võib oodata Ungari või Poola saatus. Arusaadavalt. EKRE juhid on korduvalt avaldanud toetust Ungari ja Poola valitsusele ning öelnud, et nende poliitika on "Ungari ja Poolaga sarnasel kursil – rahvusriikide Euroopa, suveräänsete riikide liit".

Ungari valitsev partei Fidesz ja Poola Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość, PiS) on tõepoolest väga populaarsed. Fidesz võitis viimastel valimistel 44,5 protsenti häältest, PiS 37,6 protsenti ja valimissüsteemi eripärade tõttu said nad oma esinduskogudes absoluutse enamuse. Need valitsused on loonud uusi peretoetusi ja investeerinud maapiirkondadesse, Poola on langetanud pensioniiga. Kes soovib lugeda optimistlikku tõlgendust Ungari majanduspoliitikast võib lehitseda märtsikuist Akadeemia numbrit.

Samal ajal on nii Poola kui ka Ungari rünnanud pressivabadust, piiranud naiste õigusi, kiusanud eestkosteorganisatsioone ja ülikoole ning vähendanud kultuuriasutuste väljendusvabadust. Oma retoorikas on Ungari valitsus kütnud antisemiitlike, ksenofoobseid ja täiesti alusetuid konspiratsiooniteooriaid Ungari-juudi filantroobist ja finantsistist George Sorosist, "migratsiooniärist", "sooteooriast" ja ÜRO ning Euroopa Liidu eliitidest, kes kõik justkui sepitseksid vandenõud rahvusriikide suveräänsuse vastu.

Pealtnäha nõrgemaid toetava majanduspoliitika all lokkab nii Ungaris kui ka Poolas korruptsioon, mis toob üha enam majanduslikke ja poliitilisi ressursse valitseva partei kätte.

Eriti ohtlikud on olnud valimissüsteemi ja kohtute reformid ning meedia suukorvistamine. Ungari ja Poola kriitikute hoiatus ongi järgmine: pealtnäha nõrgemate toetamise sildi all ründavad Ungari ja Poola valitsus põhivabadusi ning müüvad lühiajaliste heldete toetuse ja autsaiderite demoniseerimise kattevarjus maha ka omaenda toetajate tuleviku. Kui seda lõpuks märgatakse, võib olla aga juba hilja, sest võimuinstitutsioonid on selleks hetkeks juba kaaperdatud.

Aga Eesti ei ole Poola või Ungari. Paralleelid EKRE, Fideszi ja PiSi vahel on selged ja ülalnimetatud põhjustel murettekitavad. Ent EKREl ei ole riigikogus absoluutset enamust. EKRE osaleb valitsuses koalitsioonileppe alusel ning neid kammitseb vajadus saada läbi oma tasakaalukamate partneritega.

Politoloog Tõnis Saarts on rõhutanud, et lisaks erakondlikule killustatusele ja valimissüsteemi omapäradele eristab Eestit ka julgeolekuküsimus, mis nõuab meie osalemist liberaalses, väärtuspõhises ja väiksemaid kaitsvas maailmakorras.

Poola ja Ungari asemel tundub parema näidiskaasusena Donald Trumpi valitsus Ameerika Ühendriikides. Jah, Eesti ja USA on suuruselt ja geopoliitiliselt tähtsuselt mõõtmatult erinevad. Me ei pea kartma, et KEI-koalitsioon hakkaks Põhja-Koread tuumalöögiga ähvardama või Hiinaga kaubandussõda pidama. Aga siseriiklikult on võrdlusmaterjali palju.

Nagu EKRE liidrid, on ka Trump kontrollimatu suuvärgiga, sildistav ja fakte eirav. Ka Trumpi võimu ulatus on algusest peale olnud piiratud, esiteks USA institutsioonide detsentraliseerituse tõttu, teisalt oma partei siseopositsiooni tõttu ja kolmandaks vahevalimistel esindajatekojas enamuse võitnud Demokraatliku partei vastutegevuse tõttu.

Poliitikauurijad kirjeldavad Trumpi kui paremäärmuslikku populisti, kelle retoorika on autoritaarne, eliidivastane ja marurahvuslik, ent kes on oma tegevuses pigem oportunistlik. Samamoodi võiks kirjeldada ka EKREt, mille juhid on võtnud üle suure osa Trumpi retoorikast: rünnakud müstilise "süvariigi", globaalse eliidi ja meedia vastu. Samamoodi lubatakse seista rahvuse ja "tavalise inimese" eest (ent mõlemad terminid EKRE kasutuses välistavad suure osa eestimaalasi). Nagu Mart Helme valimiste ööl ütles: "Me teeme Trumpi, te veel nutate."

Mida siis Trumpi tegemine tähendab? Kõigist kammitsaist hoolimata, on Trump suutnud teha kogu Ameerika ühiskonnale, sealhulgas omaenda valijatele, väga palju kahju. Seetõttu ei peaks asjaolu, et Eesti ei ole Ungari, meid kuidagi uinutama. Ameerika näide võiks anda meile kolm õppetundi, mida järgneval neljal aastal silmas pidada.

Esimene õppetund: sildistamise ja valedega võitlemine on vajalik, aga tuleb olla selektiivne

Esimene õppetund, millest meilgi juba veidikene räägitud on, puudutab ründamisele ja sildistamisele suunatud retoorikat. Trump on nüüdseks kaks aastat laveerinud "valitsusvastutuse võtnud" presidendile kohaselt diplomaatilise keele ning talle omase fakte eirava ja lahmiva retoorika vahel.

Sageli segunevad need stiilid ühes ja samas kõnes, kus ta võib ette lugeda talle kirjutatud tasakaalukat teksti ning seejärel improviseerida risti vastupidise tähendusega lisandusi. Ta on suutnud ühe ja sama päeva jooksul spekuleerida Ühendriikide NATOst lahkumisega ja seejärel kiitnud allianssi kui "hästi õlitatud masinat".

Washington Posti andmeil on Trump oma kahe ametis oldud aasta jooksul esitanud ca 8,500 valet või eksitavat väidet. Nende hulgas on ridamisi seksistlikke ja rassistlikke kommentaare (näiteks olevat ta öelnud, et Haitilt põgenenud inimestel "on kõigil AIDS" ning küsinud Aafrikale viidates "miks kõigi nende sitaaugu-riikide elanikud meile tulevad?"). Mart Helme kommentaar, et kui mustanahalistele tudengitele "vastu pead koputada, siis see on õõnespuit" ning Martin Helme immigratsioonipoliitiline põhimõte "kui on must, näita ust" on täpselt samast repertuaarist: värvikad, alusetud ja solvavad. Trumpi näide ei anna lootust, et nende jutt valitsuses muutuks.

Selliste väidete ümberlükkamisele on kulutatud väga palju ajakirjanike aega ja ressursse. Õigustatult. Esiteks on mitmed uuringud näidanud, et ründav poliitiline retoorika muudab inimesi, kes põhimõtteliselt on valmis vägivalda kasutama, rünnatavate gruppide suhtes veelgi jõhkramaks.

Poliitikud võivad küll öelda, et tegemist on kõigest valimiskampaaniaga ja et kõige üle ei maksa ärrituda, aga sellest on vähe kasu, kui sa ühel päeval mõne Trumpi või Helme võimendatud konspiratsiooni uskuma jäänud jõmmi rusika või noa otsa satud. Mida suurem võim, seda suurem on ka sellega käiv vastutus ja seda mõjuvamad on võimulolija sõnad. Puhtalt seepärast on sildistava retoorika vastustamine oluline.

Ja isegi kui retoorikal ja tegudel poleks mingisugust seost, ikkagi tekitab vaenulik õhkkond normaalset demokraatlikku arutelu lämmatavat stressi. Sellest võiks mõelda niimoodi: kui mu laps tuleks koolist ja kaebaks, et tema õpetaja on teda valimatult sõimanud, siis ma võtaks seda olukorda tõsiselt. Täiesti jabur tunduks last lohutada lausega "aga ta ju ei löönud sind, saa üle!" Ka ebaõiglastel sõnadel on mõju ja see mõju on võimendatud, kui neid sõnu lausutakse võimupositsioonilt.

Oluline ei ole, kas kuskil maailmas eksisteerib mõni mustanahaline tudeng, kes juhtumisi pole kõige kirkam kriit. Oluline on, et ükski mustanahaline eesti elanik ei peaks kogema, kuidas peatse võimupartei juht ründab teda asja eest, millel temaga mingit pistmist ei ole.

Samas on osad ajakirjanikud USAs just kritiseerinud väljaandeid, mis keskenduvad peamiselt Trumpi sõnavõttudele ja matslikule keelekasutusele. Taolised artiklid võivad olla küll meelelahutuslikud (Trump on väga naljakas!) ja lihtsad (loe lihtsalt tema twitterikontot ja lükka väiteid ümber), aga need on harva efektiivsed.

Nende kriitikute (näiteks Vladimir Putini režiimiga tuttav Masha Gessen) kesksed väited on järgmised. Pole erilist mõtet jahuda teemal, et Trump on vulgaarne – kõik teavad seda isegi ja see on tema edu allikas. Tema vulgaarsus on autentne ja pealegi kellelegi ei meeldi, kui talle sümpaatset inimest kutsutakse matsiks. See mõjub üleolevalt ja ülbelt. Parem autentne mats, kui rafineeritud, aga kõrk vurle.

Trumpi tviitidele liigse tähelepanu pööramine võimendab neid, annab Trumpile veelgi suurema auditooriumi ja süvendab arusaama, justkui oleks probleem peamiselt Trumpis ning kui vaid temast lahti saada, siis on võimalik naasta kuskile rahulikku kuldaega.

Eestis tundub oht olevat kahetine. Ühelt poolt võimendab meilgi meedia EKRE-t põhjendamatult sageli. Pole mõtet toota pealkirjasid, mis keskenduvad Helmete ohvripositsiooni võtvatele sõnumitele. Kui Mart Helme keeldub intervjuust sõnadega: "te hakkate mult mingit pealkirja välja kiskuma", siis – jumala eest! – jätke inimene rahule! Ei ole vaja tiražeerida igat korda, kui mõni EKRE liige süüdistab meediat hüsteeria kütmises või küsida igas maailma küsimuses Jaak Madisoni arvamust. Selles ei ole uudisväärtust. Tegelikult on EKRE-l õigus, et sama tähelepanelikult ei jälgi meedia ühtegi teist erakonda.

Teisalt on jällegi oht, et seisukohad, millele tuleks tõesti reageerida, jäetakse ümber lükkamata. Aga kui EKRE liige nõuab ajakirjanike "karistamist", esitab valeväited liberaalse demokraatia kohta, või ründab vähemusi, siis tuleb neile sõnavõttudele vastata.

Adekvaatne info peab olema inimestele kättesaadav, meediaruumis ei tohi domineerida hirmutamine ja valed. Aga ajakirjanikud peavad väga täpselt kaaluma, millal nende tegevus tugevdab tõde ja millal võimendab retoorilist segadust.

Vastuolulistele sõnavõttudele keskendumine on Trumpi ja Helme laadsetele juhtidele kasulik. Gessen on juhtinud tähelepanu, kuidas Trumpi retooriline strateegia sarnaneb Venemaa presidendi Putini omaga: ta külvab oma "sõnapudruga" lihtsalt segadust.

Poliitik räägib palju, esitab väljamõeldud numbreid, maalib täiesti suvalisi ohte, räägib iseendale vastu ja hävitab sellega pinda, mida igasugune avalik sfäär tegutsemiseks vajab: osalejate vastastikust usaldust ja head usku, et kõik püüdlevad täpsuse poole. Sel ajal, kui ajakirjanikud üritavad sellest sõnadepudrust sotti saada, võib poliitik aga oma tegevusega edasi liikuda. Keskendudes ainult sõnadele, ei jõuagi meedia kunagi poliitiku tegude vastustamiseni.

Teine õppetund: kõige suurem oht on personalipoliitikas

Trumpi valitsuse saavutused on olnud pigem tagasihoidlikud, täis raskeid poliitilisi võitlusi ja karme kaotuseid. Üldiselt on Trumpi ainuke suurem seadusandlik saavutus olnud tohutu maksukärbe rikastele, mida vabariiklased lubasid ka enne Trumpi ajastut. Ülejäänud võidud– moslemiriikidest sisserände piiramine, Pariisi kliimaleppest välja astumine, kaubanduslepete muutmine – kõik need on tehtud täidesaatva võimu instrumentidega.

Uusi seadusi nõudvate muudatuste jaoks ei ole Trumpil USA Kongressis liitlasi. Ent just siin võibki Trumpi kogemus olla õpetlik: ka puhtalt täidesaatva võimu abil võib teha palju kahju. Kui riigikogus on vaja kolme partei koostööd, siis ministeeriumides saab koalitsiooni suuruselt teine osaline EKRE tegutseda mõnevõrra vabamalt.

Trumpi kõige massiivsemad, aga samal ajal vähe kajastatud muudatused on puudutanud riigiasutuste mehitamist ja nende ülesannete muutmist. Nende abil on ta koondanud võimu oma liitlaste kätte ja tekitanud otsest kahju tavaliste inimeste tervisele, rahakotile ja ühisvarale.

Personalipoliitikas on Trumpi keskne strateegia olnud järelevalveasutuste mehitamine ärimeeste ja lobistidega – nende inimestega, kelle suhtes tuleks järelevalvet teostada. Võtkem näiteks USA tarbijakaitseameti (Consumer Finance Protection Bureau, CFPB), mis peaks kaitsma inimesi pankade omavoli eest. CFPB sundis panku lihtsustama oma laenutingimusi, lõpetama inimestele soovimatute "lisateenuste" müümise ja võttis vastutusele kiirlaenuandjaid.

CFPB paljastas näiteks suurpanga Wells Fargo kliendihaldurite "halva kombe" avada oma klientidele neilt luba küsimata uusi kontosid, mille eest siis hooldustasusid küsida. Trump aga määras CFPB juhiks selle pikaajalise vaenlase Mick Mulvaney, kes lõpetas suure osa käimasolevatest juurdlustest, keeldus uusi töötajaid palkamast ja hakkas agentuuri tegevust igal võimalusel torpedeerima. Tänu sellele on pankade järelevalve vähenenud ja paljud kliendipettused jäänud menetlemata.

Teistes valdkondades, näiteks keskkonnakaitses, on Trumpi poolt ametisse nimetatud juhid tühistanud söejaamade regulatsioone, mis võivad keskkonnaagentuuri enda hinnangul põhjustada kuni 1,400 enneaegset surma aastas. Seda kõike on tehtud "regulatsioonide vähendamise" ja "riigi tegevuse piiramise" nime all. Ainult et regulatsioonid, mis Trumpi valitsusele ei meeldi, kaitsevad justnimelt suuresti tema enda valijaid.

Personalipoliitikale ja infoliikumisele tuleb Eestis rohkemgi tähelepanu pöörata, kui USAs, kus föderaalvalitsuse haare on siiski üsna piiratud. Eestis sõltub suur osa kolmandast sektorist riigipoolsest rahastusest, ka paljud kultuuri-, hariduse- ja meediaasutused (teatrid, ERR, kultuuriajakirjandus) on avalikult rahastatud.

EKRE liikmed on ise rõhutanud, et nende huvi on kontrollida ministeeriume ja teha rahastamisotsuseid. Tõepoolest, neis küsimustes on nende mänguruum ilmselt kõige suurem. Kes saavad erinevate asutuste ja riigifirmade nõukogude liikmeteks, mis kriteeriumite põhjal langetatakse sihtotstarbelisi rahastusotsuseid – nendel protsessidel tuleks väga täpselt silma peal hoida.

Oht on Eestis seda suurem, kuivõrd kaasava valitsemise ja ausa personalipoliitikaga on probleeme olnud ka tsentristlike parteide valitsemisajal. Sageli on kaasamisele kutsutud kodanikuühenduste nime all põhiliselt tööstuste lobiorganisatsioonid (meenutagem alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist 2014. aastal), mitmesajaleheküljelise arengukava kommenteerimiseks jäetakse paar nädalat ja ka tööstuse ja riigi vahel töötav pöörduks on keskkonnapoliitikast huvitatutele tuttav nähtus. EKRE võib oma koalitsioonipartneritelt kiiresti õppida.

Viimaks on Trump süstemaatiliselt piiranud ligipääsu infole, mis võimaldaks avalikkusel mõista valitsuse ja selle erasektori sõprade tegevust. Toosama Mulvaney sulges ligipääsu oma agentuurile esitatud kaebuste registrile, väites et tema asi pole avaldada pangaarvustusi. Pole raske arvata, miks võiksid pankade ja finantsasutuste vastu esitatud kaebused olla kasulikuks infoks nii ajakirjandusele kui ka tarbijatele.

Samamoodi on Trumpi valitsuse liikmed süstemaatiliselt kustutanud infot kliimamuutuste kohta, raskendanud meedia ja eestkosteasutuste ligipääsu ametlikule teabele ja keelanud asutustel ajutiselt meediaga suhtlemise. Selleks, et valitsuse tegusid saaks vastustada, on vaja nende kohta teavet. Just selliseid vaikseid infosulge saavad "õigesti" mehitatud asutused tekitada ka siis, kui parempopulistidel täielikku võimu ei ole.

Eestis on paljud taolist järelevalvet teostavad asutused vähemalt osaliselt riigilt toetust saavad MTÜ-d. Näiteks Terve Eesti Sihtasutus, Eesti Inimõiguste Keskus, Korruptsioonivaba Eesti saavad kõik erinevaid projektirahastusi ministeeriumidelt ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt (nagu ka Helmede hambus olev Feministeerium).

Kas võib juhtuda, et kuivõrd näiteks Inimõiguste Keskus tegeleb muuhulgas näiteks puudega inimeste õiguste ja ealise diskrimineerimise kõrval ka LGBT-õiguste ja pagulaste õigusabiga, nimetab mõni EKRE minister selle "sotside hoolealuseks" ja kaotab nende võime teostada uuringuid diskrimineerimise kogemisest Eestis? Trumpi Ameerikast vaadates – see ei oleks pretsedenditu.

Väga lihtne on öelda, et "peab vähendama bürokraatiat" ja "parandama avalike teenuste kättesaadavust". Sõna "bürokraatia", nagu me USA näitel oleme näinud, võib aga tähendada inimestele hädavajalikke teenuseid, järelevalvet või avaliku ruumi hoidmiseks vajalikku vaba mõtte vahetust. Me ei tohi lasta "bürokraatia vähendamise" nime all halvata meediaruumi, suukorvistada kriitikuid või summutada võimu jaoks ebameeldivat kunsti.

Kolmas õppetund: nagu Trump, ei ole EKRE enneolematu pööre, vaid pikema trendi kulminatsioon

New Yorgi linnaülikooli politoloogiaprofessor Corey Robin on rõhutanud, et kuigi Trumpi kujutatakse kui midagi USA poliitikas enneolematut, siis on ta tegelikult lihtsalt Ühendriikides juba pikka aega kestnud suundumuste räigem ja jõulisem versioon. Probleemides, mis praegu kirjutatakse peaaegu täielikult paremradikaalide kaela, on oma osa mängida ka liberaalsel tsentril ja kogu poliitilisel eliidil laiemalt.

Täitevvõimu abil oma agenda ellu viimine ja järelevalvest mööda ujumine iseloomustas nii vabariiklase George Bushi kui ka demokraadi Barack Obama valitsemisaega. Mõelge Iraagi sõja läbiviimisele või Obama-aja droonirünnakutele. Võõraviha kütmine, hirmutamine ja faktidega mängimine pole samuti USA poliitikas midagi uut. Võtke ette mõni Barry Goldwateri, George Wallace'i või Newt Gingrichi tekst – sarnast retoorikat leiab nii 1960. aastatest kui ka 1990. aastatest.

Selline selektiivne amneesia toetab Trumpi- ja EKRE-taoliste populistide endi retoorikat. Nende põhilisi väiteid on, et nad löövad platsi puhtaks, ei silmakirjatse ja kui nad ka mängivad "hämaraid mänge", siis teevad nad seda vähemalt "oma rahva" huvides. Kui keegi kritiseerib Trumpi autokraatidega sõbrutsemise pärast, siis vastab too: aga kas USA pole alati sõbrutsenud Saudi Araabiaga? Kui süüdistada teda riigiasutuste meelevaldses ümberprofileerimises vastab ta: kas Obama ei teinud sedasama kliimamuutuste peatamise nimel? Tõepoolest.

Sama kehtib ka Eestis. Nii EKRE retoorikal kui ka lubadustel on küllaga pretsedente. Ksenofoobia ja sildistamine on meil aastaid olnud tavalised kampaaniavahendid. Eriti hästi on seda strateegiat vallanud Reformierakond, kes avastab enda südames kord nelja aasta jooksul marurahvuslase ja näeb igalpool Kremli kätt ja venemeelsust. Kristen Michali kommentaarid nõukogude pioneere kujutava etenduse asjus või enamik Jürgen Ligi repliikidest võiksid vabalt konkureerida nii mõnegi EKRE poliitiku sõnavõtuga absurdsuse ja solvangulisuse kategooriates.

Läbipaistvuse, kaasamise ja personalipoliitika probleemidest on Eestis räägitud aastaid ja igal erakonnal on siin omad plekid kanda, olgu selleks siis elamislubadega hangeldamine, tundmatu rahaga kilekotid või terve linnavalitsus.

See ei tähenda, et EKRE oleks oma eelkäijatega identne. Ainult EKRE on otseselt sihikule võtnud liberaalse demokraatia alustalad: vaba ja usaldusväärse avaliku sfääri, vähemuste õigused, kohtuvõimu sõltumatuse jmt. Aga nendes kohtades, kus EKRE toetub oma tegevustes varasematele eeskujudele, tuleb kriitika omaks võtta ja enda majas kord majja lüüa, enne kui naabri juurde näägutama minnakse.

Trump, Fidesz, PiS ja EKRE sarnanevad kõik ühes dimensioonis. Nad reklaamivad ennast kui alternatiivi oma eelkäijate rikutusele, korruptsioonile ja valelikkusele. "Süvariik", "soo kuivendamine" ja kõik see muu. Ent nende väidet ei tasu võtta tõe pähe. EKRE lubadused ja retoorika ei anna alust ennustada, et nemad aitaksid nõrgemaid, liidaksid ühiskonda või vähendaksid korruptsiooni.

Aga EKRE lahkumine valitsusest ei tähendaks, et kõik probleemid oleksid lahendatud. Korruptsioon ja valetamine olid poliitilised probleemid juba ammu enne EKRE-t. Vähemuste kiusamine ja poliitiliselt motiveeritud ksenofoobia olid probleemideks juba ammu enne EKRE-t. See võitlus on EKRE-st suurem. See ei lõpe sellel nädala, ega nelja aasta pärast. Aga sellest hoolimata tuleb seda võitlust pidada.

Trumpi eeskuju näitab, et valimatu sildistamine, faktide eiramine ja vaenlase otsimine ei aita vähendada vaesust ega lõpetada korruptsiooni. Liberaalsete aktivistide ja poliitikute ülesanne on näidata, kuidas kõigi õiguste kaitsmine ning vaba, usaldusele ja reaalsusele toetuv mõtteruum aitab lahendada ka neidsamu "süvariigi", ilmajäetuse ja poliitilise distantseerituse probleeme, mille najal EKRE praegu punkte kogub. Organiseerumise aeg on nüüd.