Jaak Valge: Eesti otsedemokraatia ajaloo järeleaitamistund ({{commentsTotal}})

Jaak Valge
Jaak Valge Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Arukate künniste korral ei vastandu otsedemokraatia esindusdemokraatiale, vaid toetab seda, ning selline muudatus ei lammuta Eesti riigikorraldust, vaid täiustab seda, leiab ajaloolane ja poliitik Jaak Valge oma kommentaaris.

Uue võimuleppe üheks olulisemaks sätteks peetakse rahvaalgatuse kehtestamist siduvate rahvahääletuste läbiviimiseks. See nõuab ka põhiseaduse muutmist. Kui peame end demokraatlikuks ühiskonnaks ning käsitleme demokraatiat klassikaliselt - ühiskonnakorraldusena, mille keskmes on rahva enamuse valik -, siis on see muudatus igati asjakohane.

Kõnealuse muutuse sisseviimist toetabki ca 4/5 Eesti kodanikest. Arukate künniste korral ei vastandu otsedemokraatia esindusdemokraatiale, vaid toetab seda, ning selline muudatus ei lammuta, vaid täiustab Eesti riigikorraldust.

Rahvaalgatus ei ole imevahend

Ilmselt tuleb rahvaalgatusest lähiajal veel palju juttu. Siinkohal keskendun ainult ühele küsimusele - meie ajaloolise kogemuse tõlgendamisele. Nimelt märkis endine õiguskantsler Allar Jõks, et rahvaalgatuse idee meenutab talle seda, kuidas oli rahvaalgatus lahendatud Eesti esimeses põhiseaduses. See on osalt tõsi, kuid toonases lahenduses sisaldus ka puudusi, mida kaasajal vältida tuleks. See on aga teine teema.

Kahjuks pole mina ega mu ajaloolastest kolleegid suutnud hoopis elementaarsemaidki küsimusi laiemale avalikkusele selgeks teha.

Jõks jätkas: "Kui see rahvaalgatus, mis 1920. aasta põhiseaduses oli, oli nii suurepärane kuldvõtmeke, mis suurendas demokraatiat, lõi paremaid tingimusi Eesti elu korraldamiseks, siis miks 1934. aastal olime me jõudnud olukorda, kus sellise tugeva käe ihalus ühiskonnas oli muutunud nii suureks, et rahvahääletusel oli heaks kiidetud põhiseadus, mis oli küllaltki ebademokraatlik." Ka mitmed teised poliitikud ja analüütikud on rääkinud ja kirjutanud meie väidetavalt negatiivsest kogemusest rahvaalgatusega. Seega vajab see teema taas väikest järeleaitamistundi.

Rahvaalgatus ei ole siiski mingi imevahend, mis teised ebasoodsad tingimused ära nullib. Nii ei saanud ka Eesti 1920. aasta põhiseaduses sätestatud rahvaalgatus kuidagi ära hoida suurt majanduskriisi. Nimelt suur majanduskriis vormis majandusliku ja sotsiaalse keskkonna, ehk Jõksi sõnu kasutades selle olukorra, kuhu me 1934. aastaks välja jõudnud olime.

Tegemist oli 20. sajandi majandusajaloo kõige dramaatilisema sündmusega, mille kõrval näiteks meie viimane majanduskriis kahvatub väikeseks, eelkõige rahandussfääri keskendunud värinaks.

Toona ulatus töötus paljudes riikides, sh USAs ja Saksamaal, üle 25 protsendi. See tähendas vaesuse järsku süvenemist, töötute näljamarsse, rahulolematuse tohutut kasvu ning ka ohtu demokraatlikule süsteemile.

Kriis muutis radikaalselt mitte ainult kogu majanduskeskkonda, vaid samuti rahvusvahelisi suhteid ja siseriiklikke vahekordi. Eric Hobsbawm kirjutab oma monumentaalses raamatus "Äärmuste ajastu", et sõdadevahelise majanduse kokkuvarisemiseta poleks sündinud mingit Hitlerit ning peaaegu kindlasti poleks olnud Roosevelti. Poliitikateadlased on üsna ühel meelel, et just majandushäired on üheks olulisemaks poliitilise ebastabiilsuse tekitajaks, sh demokraatia kokkuvarisemise põhjuseks.

Majanduskriisi väljund

Eestis leidis majanduskriis väljundi poliitiliste konfliktide teravnemises ja täitevvõimu kiires vaheldumises.

Eesti iseenesest väga demokraatlikus 1920. aasta põhiseaduses olid mõned defektid. Üks neist oli võimujaotus, mis tegi täitevvõimu ebastabiilseks. Seda juba enne kriisi. 1920. aastatel oli Eesti võimul 14 valitsust, st valitsuste keskmine eluiga oli vähem kui üks aasta. Seda oli muidugi vähe ning Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi juhitud erakonnad püüdsidki põhiseadust muuta. Mitmetel põhjustel see ei õnnestunud.

Olukord aga iseenesest ei paranenud - vastupidi - teravnes majanduskriisi oludes. Kriisi kõige raskematel aastatel 1932-1933 vahetus koguni viis valitsust. On loomulik, et see oli ühiskonnale väljakannatamatu ning paljud, väga paljud kodanikud otsisid nüüd kirglikult lahendusi. Neis oludes ükskõikseks jäämine oleks ju tähendanud, et oma riigist üldse ei hoolita.

Loomulik on ka see, et ühiskonnas oli arvamuste pendel kaldunud nüüd teisele poolele - täitevvõimu liigse tugevdamise suunas. Riigikogu esitatud põhiseaduse eelnõud ei saanud rahvahääletusel enamust, küll aga sai 1933. aasta oktoobris poolehoiu vabadussõjalaste koostatud ja rahvaalgatuse korras esitatud põhiseaduse eelnõu. Ent see ei muutnud Eestit ebademokraatlikuks riigiks, kuna säilitatud olid kõik varasemad isiku- ning kodanikuõigused ning ka võimalus põhiseadust uuesti rahvaalgatuse korras muuta.

Küll tähendas see senise äärmusliku leppedemokraatia asemel enamusdemokraatia suunale üleminekut. Viimase kaheks oluliseks tunnuseks on täidesaatva võimu ülekaal seadusandliku võimu suhtes ning majoritaarne ja ebaproportsionaalne valimissüsteem. Enamusdemokraatiat peetakse tänapäeval leppedemokraatiast vähem kvaliteetseks. Kuid siiski demokraatiaks.

Mõnikord ajalookaugete poliitikute poolt esitatud väide, et 1934. aasta riigipööre sai teoks tänu 1933. aasta oktoobris vastuvõetud uue põhiseaduse sätetele tuginedes, ei pea samuti paika. Riigipöörajad tuginesid õigusnormidele, mis sisaldusid juba 1920. aasta põhiseaduses või olid uue põhiseaduse kehtestamisega teinud läbi vaid vormilisi muutusi. Riigipöörajad tõlgendasid neid sätteid vabalt ja valikuliselt, aga kohati ka rikkusid neid otseselt.

Niisiis ei olnud 1920. aasta põhiseaduse rahvaalgatuse institutsioonil tähendust Eesti demokraatia suunale või kaotusele. Neid mõjutasid teised asjaolud. Küll aga võime püüda ette kujutada olukorda, kui 1920. aasta põhiseaduses rahvaalgatuse institutsiooni ei oleks olnud. Sel juhul ei oleks kodanike kriisiaegne rahulolematus saanud leida väljundit legaalses kanalis - allkirjade kogumises põhiseaduse muutmiseks ja rahvahääletustes

Me ei tea, kuhu see aktiivsus oleks sel juhul suundunud, aga pole raske arvata, et legaalse kanali puudumise korral oleks konflikt eliidi ja ühiskonna enamuse vahel võinud olla hoopis teravam. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: