Mari-Liis Jakobson: kas rahvahääletus annab hääletutele hääle? ({{commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Toimiv otsedemokraatia eeldab haritud ja informeeritud kodanikke. Rahvavalgustuslikud kiirkursused stiilis "kaks jalga halb, neli jalga hea" teevad asja hoopis hullemaks, sedastab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

Lõppev poliitikanädal on paljus möödunud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonileppe analüüsimise tähe all. Üks huvitav punkt on koalitsioonilepingu n-ö otsedemokraatia pakett ehk lubadus laiendada rahvaalgatusõigust. See on edasiarendus juba 2014. aastast kehtinud kollektiivsete pöördumiste õigusest, mille järgi tuleb riigikogul arutada vähemalt 1000 allkirja kogunud rahvaalgatuslikke ettepanekuid.

Kui senini suunati kõik nõuetekohased pöördumised arutamiseks vastavasse komisjoni, siis koalitsioonilepingu ettepaneku kohaselt ei piisaks enam ainult ettepanekust, vaid allkirju tuleks koguda seaduseelnõule ning kõik vähemalt 25 000 allkirja kogunud seaduseelnõu ettepanekud pandaks ka riigikogus hääletusele. Lisaks soovitakse muuta põhiseadust selliselt, et vähemalt 50 000 allkirja kogunud eelnõu saaks panna rahvahääletusele.

Otsedemokraatia riskid

Hinnangud ettepanekule on olnud kahetised. Ühelt poolt tekitab otsedemokraatia lootus positiivseid emotsioone nendes, kes usuvad, et praegune poliitiline süsteem teenib ennekõike poliitikuid, aga mitte rahvast.

Teisalt on väljendatud hirme, et rahvahääletuste algatamise õigus avab hoopis ukse manipuleerimisele. Mart Helme ja Martin Helme suurustlemine, kuidas nad on loonud tagaukse oma poliitikate elluviimiseks, annab viimasele muidugi hoogu juurde.

Rohkem otsedemokraatiat võiks vabalt olla demokraatia küpsuse tunnus. Šveits on üks sagedasti esile tõstetud otsedemokraatia eeskuju ning osa selle kantoneid kuuluvad maailma vanimate järjepideva demokraatia näitete hulka. Šveits on ka hea eeskuju selles osas, kuidas rahvahääletuste regulaarne läbiviimine aitab hoida kodanikega pidevat sidet ning toetab tsiviliseeritud ja ühisosa otsivat poliitikat.

Samal ajal seonduvad otsedemokraatiaga ka riskid. Valitseb oht, et otsedemokraatia aitab kehtestada enamuse diktatuuri vähemuste üle. Kui hundid hääletavad selle üle, kas süüa ära lammas – kes on küll samuti hääleõiguslik –, siis on üsna ootuspärane, et õhtusöögiks on lambapraad.

Samuti valitseb referendumitel oht, et poliitika lihtsustatakse liigselt üle – hääletada saab ju vaid ühe variandi poolt või vastu, kuid ükskõik, millise meetme rakendamisel on tegelikult veel suur hulk küsimusi, mis vastust vajavad.

Viimaks ei maksa unustada sedagi, et referendumid on võrdlemisi kulukas hobi. Näiteks viidi Ungaris 2016. aastal läbi referendum selle üle, kas Ungari peaks n-ö kvoodipagulasi vastu võtma või mitte. Referendum läks riigile maksma üle 50 miljoni euro. Selle raha eest oleks saanud nii mõndagi ära teha kas oma rahva või ka pagulaste heaks.

Kodanikuhariduse olulisus

Kuna otsedemokraatia aitab aktiveerida neid, kes praegu on poliitiliselt passiivsed ning süsteemis pettunud, on põhjust rääkida ka kodanikuharidusest. Et otsedemokraatia ideaalid realiseeritud saaks, on väga oluline, et kodanikud mõistaksid, mis on üldse seaduseelnõu ja millest see koosnema peaks, mida rahvaalgatus ning rahvahääletus võimaldab ja mida mitte, milline on nende vastutus kodanikena ning millised on riigi võimu piirid.

Kui serveerida neid teadmisi üle lihtsustatult, nii nagu raamatus "Loomade farm", korrati lammastele, et neli jalga hea, kaks jalga halb, võime jõuda hoopis olukorda, et meil pole mitte küps demokraatia, vaid demokraatia on koos naha ja karvadega kärssama läinud.

Ja meil on, kuhu areneda. Šveitsi koolilapsed õpivad kodanikuhariduse raames seda, mida meie pakume ülikoolis riigiteaduste valdkonna eriharidusena. Sama sügavusega teadmisi ei jagata meil isegi mitte ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele. Rääkimata sellest, et hääletamisõiguslike hulgas laiemalt on meil enamuses inimesed, kelle demokraatlik kodanikuharidus piirdub lehelugemise ja sotsiaalmeediaga.

Loomulikult on oluline, et esindus- ja otsedemokraatiat toetaks ka osalusdemokraatia ning toimiv vabakond. Osalusdemokraatia on mõnevõrra elitaarsem, sest nende kanalite kaudu võtavad osa pigem aktiivsemad ja haritumad inimesed.

Samal ajal võimaldavad sellele omased osalusareenid arutleda lahenduste üle korraga mitmetel tasanditel. Mitte üksnes vastata küsimusele, kas seadustada meede X, vaid analüüsida mitme erineva meetme tugevusi ja nõrkusi, kooskõla juba toimivate tegevustega ning analüüsida võimalikke rahastamismudeleid.

Lisaks võimaldab aktiivne kodanikuühiskond ja osalusdemokraatia lahendada probleeme ka riigi väiksema sekkumisega. Võib-olla saab mõne akuutse ja paljusid mõjutava probleemi lahendada hoopis mõni valitsusväline organisatsioon?

Niisiis – rahvaalgatuse õiguse laiendamine ning rahvahääletused aitaksid meil kindlasti saada küpsemaks demokraatiaks, selliseks, kus rahva arvamusega on vaja enam arvestada. Ent see pole pöördvõrdelises seoses ei osalusdemokraatia ega tugeva kodanikuühiskonnaga ning vajab tõhusaks toimimiseks ka korralikku kodanikuharidust kõigile.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: