Koalitsioonipartnerid on kokku leppinud, et avaliku huviga kriminaalasjades tagatakse kiire ja tõhus menetlus. Kes hakkab otsustama, missuguse kriminaalasja vastu on oluline avalik huvi?

No eks ta on palju selline tunnetuse küsimus. Kas see on mõne avaliku elu tegelase suhtes alustatud kriminaalmenetlus või mahukam korruptsiooniga või ametialase kuriteoga seotud menetlus. Väga täpset definitsiooni ei ole võimalik selle kohta koostada.

Aga kes seda välja hakkab valima?

Ei olegi nii, et kui me ütleme, et on avalikkusele huvi pakkuv kriminaalmenetlus, et siis mingi eraldi kriminaalmenetluslik kord selle jaoks on. Põhimõte on selles, et igasugune kriminaalmenetlus tuleb läbi viia nii kiiresti, kui see vähegi võimalik on. Selle pärast, et psühholoogiline surve ja psüühiline surutus on nendel kriminaalmenetluse osapooltel niikuinii.

Aga meil on paraku näiteid, kus mingisugused mahukad kriminaalasjad, olgu ta näiteks seotud sadamatega, kestavad aastaid ja see on mõnes mõttes häiriv. Mõnedel juhtudel seatakse kohtu poolt ka tegevuspiirangud menetlusosalistele. Mõnel peatatakse näiteks ametialane suhe. Ja hiljem, kui osutub, et see on olnud põhjendamatu, siis see tuleb ju kõik ka korvada. See paneb riigile ka teatud rahalised kohustused.

Seni on korvatud uurimisalustele see aeg, mis nad ebaõiglaselt arestimajas kinnipidamisel veetsid. Kas tulevikus võiks see korvamine laieneda ka mittevaralisele kahjule või töökohast loobumisega tulnud kahjule?

Eks koalitsioonilepingus on ka see punkt, et ka ametniku vastutust mingil määral konkretiseerida. Ehk kui ametnik on teadvalt teinud vale otsuse või ta oleks pidanud selle otsuse mõju ette nägema, siis riigi varalist kohustust oleks võimalik laiendada ka konkreetsele ametnikule. Aga see peab olema loomulikult väga selgelt tõendatud, et see on ametniku arusaamisel või teadmisel tekkinud viga. Me ei saa ka seda eeldada, et me hakkaks kuidagi hirmuga siduma ametnikke, et nad muutuks otsustusvõimetuks.

Selline punkt saab ju koalitsioonilepingusse tulla konkreetsest vajadusest. Kas te oskate tuua varasemast mõne näite, kus seda ametniku vastutuse punkti oleks tarvis läinud?

Ega siin konkreetselt ei ole. Ma möönan, et see on väga hüpoteetiline ja see on täna ikkagi mõtte või diskussiooni staadiumis.

Prokuratuuri tööd peaks hakkama kontrollima riigikogu erikomisjon. Missugune selle komisjoni roll saab olema, ehk kas prokurörid hakkavad komisjoni ees oma menetluste kohta aru andma?

Täna on riigikogus olemas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Ja põhimõtteliselt peaks asi liikuma selles suunas, et nende funktsioone siis selles osas laiendatakse. Ehk siis ka prokuratuuri tegevuse osas nad peavad mingit ülevaadet omama. Prokuratuur käib ja räägib, mis on nende prioriteedid, kuidas nad mõne asjaga tahavad edasi liikuda ja seda süvendatumalt, kui täna tehakse. Sest ega ka täna on see erikomisjon kohtunud riigiprokuröri esindajate ja justiitsministeeriumi kriminaalvaldkonna arendajatega.

Muuhulgas peaks erikomisjon tegema riigiprokurörile ettepaneku eriprokuröri ametissenimetamise korral. Mis ametikoht see eriprokurör olema saab, mis on tema ülesanded?

Pigem on siin mõeldud seda, et kui ongi mõni riigi jaoks väga prioriteetne tegevusvaldkond, näiteks  kuritegevus alaealiste suhtes või majanduskuritegevus või näiteks korruptsioonikuriteod, et siis eriprokuröril on suhteliselt piiritletud valdkond, millega ta tegeleb. Et tal oleks rohkem ajalist ressurssi mõne konkreetse probleemi või valdkonnaga tegeleda. Ega ta rohkem midagi eriskummalist ei ole. Ja kui riigikogu komisjonis leitakse, et mingisuguses valdkonnas oleks vaja rohkem tähelepanu pöörata, siis neil on õigus peaprokurörile selline ettepanek teha. Aga selle eriprokuröri määrab ikkagi peaprokurör.

Koalitsioonilepingus lubatakse ka kohalikele omavalitsuste korrakaitseüksustele jõudu juurde anda. Senine justiitsminister Urmas Reinsalu seisis sellele väga selgelt vastu, öeldes, et jõumonopol on riigi pärusmaa. Kas teie valitsusajal siis ministeeriumi seisukoht muutub?

Ei, justiitsministeeriumi seisukoht kindlasti ei muutu. Aga näiteks Tallinnas on kainestusmaja. Kui inimene tuuakse kainenemisele, siis praegu peab politseiametnik valvama seda väljamagamist. Kas on mõistlik just riigi politseiressurssi selleks kulutada või võib seal olla ka munitsipaalkorrakaitseametnik koos sotsiaal- või meditsiinitöötajaga?

Juttu on olnud ju ka näiteks sellest, et nende pihta, kes korraldusi ei järgi, saaks MUPO kasutada jõuvahendeid näiteks teleskoopnuia või käeraudu. Kas nüüd siis justiitsministeeriumi seisukoht pehmeneb ja need õigused antakse?

Ei, minister Reinsalu seisukoht ja minu seisukoht on sama, ehk jõu kasutamine ja inimeselt vabaduse võtmine - see on riigi monopol. Aga kui me seda munitsipaalkorrakaitse ametnikkonda vaatame, siis siin pigem võib seda laiendada turvaseaduse mõistes. Ehk need samad õigused, mis on turvamehel, need samad võiksid olla ka munitsipaalkorrakaitseüksuse ametnikul, kui tal on vastav väljaõpe.

Uus koalitsioon peab oluliseks rakendada sõltlastest vägivaldsetele kurjategijatele kohustuslikke võõrutusprogramme. Kas võõrutus saab siis olema karistuse osa?

Võõrutus ei saa olla karistuse osa. Aga kui me räägime retsidiivsetest vägivaldsetest kurjategijatest, siis me peame ühiskonnas seda osakaalu ju saama vähendama. Ega siin teinekord tulebki ju riigi poolt jõumeetodeid kasutada. Ega siin ei saa ju ainult veenmisega ja läbirääkimistega. Ehk kui me räägime riigis stabiilsuse ja turvalisuse tagamisest, siis tuleb teatud juhtudel resoluutselt käituda ja jõudu rakendada.

Aga selgitage, kuidas see päriselt toimima hakkaks? Kas kuskil raviasutuses saavad olema kinnises osakonnad, kuhu kohus määrab sõltlasi?

Täna, kui te loete, siis ta on ju poliitiline deklaratsioon koalitsioonilepingus. Ja koalitsiooniläbirääkimistel ju viimse detailini ei laskutud. See on koalitsioonipartnerite ühine arusaam ja tahe ja niimoodi on ta sinna sõnastatud. Kuidas ta nüüd päriselt realiseerub, see on sisustamise küsimus. Eks sellega hakatakse tegelema siis, kui ametkondadega tööle hakatakse, eks ametkonnad hakkavad ka neid punkte sisustama.

Tervise Arengu Instituut toetub erinevatele uuringutele, mis ütlevad, et kohustuslik võõrutusravi ei toimi. Kas teie hinnangul see siis toimib?

See on küsimus, kas võõrutusravi ise-enesest toimib. Kui me ütleme, et võõrutusravi ei toimi, siis ei toimi ta ei kohustusliku ega vabatahtlikuna. Kui võõrutusravi on efektiivne, ta on korraldatud erinevaid mõjusid arvestades, siis ka sunniviisiliselt võõrutusravile suunatud isiku suhtes peab see ravi ju toimima.