Kuidas Postimehe toimetus teie valimise peatoimetajaks vastu võttis?

Seda tuleb küsida mu kolleegidelt Postimehest. Ma ise ütlen küll seda, et ma olin juba natukene siin enne töötanud ja paljude oma kolleegide rohkem või vähem tuttavaks saanud. Ma tahaks väga uskuda, et nad said aru, et karta pole midagi ja eks me teeme seda tööd edasi, mida ennegi tegime. See oli mulle küll selge juba ammu enne, kui üldse tuli jutuks minu saamine Postimehe peatoimetajaks, et sellist suurt lehte saab ainult üheskoos teha ja siin tegutsemine, olgu see siis arvamustoimetuse juhataja rollis või peatoimetaja rollis, on ikkagi üks suur kompromisside kunst.

Mis on tänase Postimehe juures head ja mis halba?

Ma niimoodi ei jagaks. Aga meie spetsiifika on kindlasti see, et Postimees on jätkuvalt väga tugevalt seotud paberväljaandega. Ja see on loomulikult hea, sellepärast, et meil on väga palju lugejaid, kellel on sellised ootused, aga kindlasti on tänapäeva maailmas vajalik ka see, et me tihedamalt seoksime seda, kuidas me paistame välja arvutiekraanil, nutitelefonis ja paberväljaandes - need kolm asja peavad rohkem käsikäes käima.

Meis on ikka veel natukene sees seda, et mingeid asju teeme justkui paberile ja mingeid asju teeme justkui veebi, samal ajal, kui tegelikult me peaksime vahendama uudiseid, analüüsima maailma ja Eesti elu, jutustama lugusid ja tegema seda sõltumata sellest, millises meediumis see lõpuks ilmub. Nii et see ongi selline koht, kus ma ei julgeks rääkida ei tugevusest ega ka nõrkusest kui vastandites, vaid see on lihtsalt üks selline olukord, mille me peame senisest paremini enda kasuks tööle panema.

Te kirjutasite oma arvamusloos, et reklaamiraha on ajalehele küll oluline, aga see ei tohi lämmatada sisu. Ning lubasite selles osas lähiajal konkreetseid samme. Mis sammud need on?

Oodake ära homne (kolmapäevane - toim.) Postimees. Homsest lehest võib juba näha ühte olulist muudatust.

Kui me räägime reklaamist, siis ma absoluutselt ei alahinda seda, et erakapitalil põhinev väljaanne on loomulikult seotud reklaamiga, olgu selleks meie külgedel olevad reklaampinnad, erinevad koostööprojektid, aga samal ajal on tänapäeval ka võimalused mitmekülgsemad. Me saame olla rohkem valivamad sellest osas, et kus, millises mahus ja millisel moel ning millist reklaami me esitame. See on miski, mis puudutab tegelikult kogu Postimees Gruppi ja selles osas me praegu otsime paremaid, innovaatilisemaid, mitmekülgsemaid lahendusi, et tuua meie sisu paremini edasi.

Ma ei eksi, kui ma ütlen, et te olete ise maailmavaatelt konservatiiv?

Ei, te ei eksi.

Kuivõrd teie isiklik maailmavaade sai otsustavaks teie valikul Postimehe peatoimetajaks?

Ma ei oska seda öelda, aga Postimehes töötab väga erineva maailmavaatega inimesi. Sõltumata sellest, mis on ühe või teise töötaja maailmavaade, sellest olulisem on see, et me suudaksime sellise ühise pinna leida.

Loomulikult on igal väljaandel oma nägu või suundumus, aga samal ajal on igal väljaandel ka kõigi seal töötavate inimeste nägu. Ja neid inimesi on meil siin palju ja ma ei ületähtsustaks iseenda või mõne oma kolleegi maailmavaadet. Sellisest lihtsast ühesõnalisest sõnastusest, et keegi on konservatiiv või keegi on liberaal või keegi on sotsiaaldemokraat, olulisem on see, kas me suudame leida innustust ja inspiratsiooni Postimehest kui vanast, väärikast Eesti kultuurile väga olulisest väljaandest, mis ju ei ela ainult sellest, milliste maailmavaateliste siltidega teda ehtida, vaid see kõik on palju paksem, palju laiem kihistus. See on minu meelest palju olulisem kui see, et me hakkame teda mingisusse parteipoliitilisse, maailmavaatelisse voolu kätkema või aheldama.

Millist rolli mängib lehe igapäevasisu juures selle omanik Margus Linnamäe?

Mitte mingisugust.

Mingeid soovitusi temalt sisu osas ei tule?

Ma arvan, et Margus Linnamäe ei oleks oma ettevõtmistes nii edukas, kui ta tegeleks iga päev Postimehe sisu kujundamisega.

Ei, temalt ei tule mingisuguseid soovitusi, mis puudutab seda, mida me oma külgedele paneme või mida me ei pane.

Kas Linnamäe teised ärid on Postimehe toimetuse jaoks kriitikavabad?

Ma soovitan vaadata seda, kuidas me oleme neid teemasid seni Postimehes lahendanud. Ma julgen väita, et nende teemade suhtes ei ole mingisuguseid lähenemis- või analüüsimishirme olnud ja see jääb nii ka edaspidi.

Kas te ise olete Margus Linnamäega suhelnud? Milline on tema maailmavaade?

Loomulikult enne, kui minust sai lehe peatoimetaja, ma kohtusin temaga, et temaga juttu ajada. See oleks vist olnud üsna veider, kui ei oleks.

Aga mis puudutab tema maailmavaadet, siis ma soovitan küsida seda temalt endalt. Mul on väga naljakas hakata spekuleerima midagi kellegi teise kohta.

Te ise olete aru saanud, milline maailmavaade tal on?

Minu meelest ei ole see üldse nii tohutult oluline. Vähemalt minu töö jaoks ei ole see tohutult oluline.

Minu töö jaoks on olulisem see, et ma leian siin toimetuses ühise keele enda kolleegidega. See on ka miski, millest ma näen, et saab ka lehe omanik aru. Seega need maailmavaatelised küsimused ei ole lihtsalt niivõrd olulised. Ma ei kuluta oma aega nende peale mõtlemisele.

Kas Postimehesse on plaanis tuua ka uusi ajakirjanikke?

Postimehes olid mõned muutused alanud juba ammu enne minu aega ja need muutused jätkuvad. Selge on see, et Postimees muutub. See muutus ei ole revolutsiooniline, vaid on evolutsiooniline. Ja loomulikult toovad muutused ühel hetkel endaga kaasa ka selle, et siia tuleb uusi nägusid. Aga see ei ole midagi sellist, et mul oleks siin kindel plaan homsest midagi totaalselt muuta.

Sel esmaspäeval juhtus Postimehe juhtkirjaga kummaline lugu: te muutsite veebis paberlehes ilmunud juhtkirja sõnastust sisuliselt. Kes algse juhtkirja kirjutas ning kelle otsusel ja miks muudeti hiljem veebis selle sõnastust?

Juhtkiri on alati kollektiivne looming ja oli ka sel korral. Lihtsalt mõnikord on nii, et kollektiiv, kes selle sisu otsustab, arutab selle üle pikalt-laialt. Ja võib-olla siis see ajakirjanik, kes peab seda täpsemat sõnastust aitama teha, saab sellest sisust ühtmoodi aru ja mõni teine inimene teistmoodi. Aga me ikkagi püüdleme alati selle poole, et juhtkiri oleks konsensusel põhinev.

Seekord juhtus lihtsalt nii, et me küll jõudsime konsensuseni, aga seda paraku alles esmaspäeval. Ja see oli minu otsus need muutused vähemalt veebis sisse viia, sest oli selge, et see vastab toimetuses valitsevatele meeleoludele täpsemalt.

Postimehes ilmuvad leheküljed "Meie Eesti", mis on üsnagi selge ideoloogilise agenda ja hoiakuga. Miks neid lehekülgi vaja on ja miks ei võiks toimetuse enda inimesed neil teemadel kirjutada?

Kaks faktilist märkust. Need ei ole selge ideoloogilise hoiakuga ja "Meie Eesti" tegijad on Postimehe toimetuse liikmed.

Kõigepealt tuleb sellest lähtuda, enne kui hakata siin midagi muud arutama. "Meie Eesti" külgi teevad väga erinevad inimesed ja nüüd hakata neid kuidagi ühe sildi külge lööma on äärmine lihtsustus. Nähtus nagu ekspertajakirjandus on kõikjal maailmas üha levinum. Eestis ei ole väga julgetud sellega seni eksperimenteerida, aga Postimees otsustas seda teha. See juhtus enne minu aega siin, nii et seda, kuidas selleni jõuti, ma ei tea.

See on selline nähtus, kus ühe eriala asjatundja kirjeldab eriala oma kogemusest, oma arusaamadest ja muidugi ka oma maailmavaatest lähtuvalt. Selle tugevus seisnebki selles, et inimene teab väga täpselt valdkonna muresid, kitsaskohti. Tal on ka kindlad arusaamad, kuidas seda muuta. Teistpidi tulevad siit ka poleemilisemad kohad, et inimesed toovad väga tugevalt oma arusaamad sisse. Ja peale selle on need inimesed teinud karjääri vastavalt selles valdkonnas, mida nad kajastavad ja mitte ajakirjandusest. Mistõttu ajakirjanikena ei ole nad võib-olla nii vilunud, aga see on miski, kus nad õpivad ja siin on loomulikult toimetus neile ka igati toeks.

Teie onu on Mart Helme ja onupoeg Martin Helme. Kas ja kui palju te omavahel kohtute ja poliitikast räägite?

Me ei kohtu ja ei räägi. Eelmisel nädalal ma Martiniga rääkisin. Ma rääkisin temaga tõesti tööasjadest. See oli üle pika aja, kui me juttu ajasime.

Kas Martin Helme käitus õigesti, kui nõudis tema arvates liiga kriitiliste ERR-i ajakirjanike karistamist?

Ta ei nõudnud seda ju sellises sõnastuses. Õigus esitada küsimus on ju igal Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmel. Aga ma ei ole temaga nõus. Kuigi kõike võib küsida ja ma ei arva, et mingeid selliseid pühasid lehmi on olemas, siis siiski on olemas võimu piirid ja teatud stiiliküsimused, kuidas mõnda küsimust esitada. Ma leian, et kui ta ka peab selliseid probleeme oluliseks, siis neid saab kindlasti lahendada teistmoodi.

Ka Postimees ei ole tema kriitikast pääsenud. Viimastel päevadel on Martin Helme öelnud, et ei anna enam Postimehele intervjuusid. Kui raske on sellises poliitilises õhustikus töötada?

Õhustikul ei ole häda midagi. Meie teeme oma tööd edasi. Ja loomulikult töötame me selle nimel, et saada kätte see info, mida meil tarvis on.

Väga oluline ongi mitte liigselt erutuda ja mitte mingi hüsteeriaga kaasa minna ja tõlgendada kõiki selliseid avaldusi konkreetses ajahetkes. Mitte miski ei ole igavene ja kindlasti on sündmuseid, mis muudavad ka seda, kuidas mõned isegi veel mitte ministrid enda suhtlemist ajakirjandusega ette kujutavad.

Ma ei näe siin nii suuri probleeme. Hetke emotsioonide tulvas ei maksa seda üle tähtsustada.

Kas Eesti ajakirjandus on kallutatud EKRE vastu, nagu nad ise väidavad?

Ajakirjanikele meeldib kangesti rääkida enda sõltumatusest ja tunda hirmu kallutatuse ees, unustades seejuures ära, et me kõik oleme inimesed. Meil on oma eelistused, meil on oma unistused, oma hirmud. Juba kasvõi see otsus, millest me otsustame teha uudise ja millest me ei kirjuta, on ju tegelikult ka mingisugustel emotsioonidel põhinev. Muidugi põhineb see ka faktidel, aga ka fakt ei ole kunagi emotsioonist päris vaba.

See on natuke pseudoteema. Loomulikult oleme me enda tunnetega siin kaasas, lihtsalt oluline on sellest endale aru anda. See kehtib ka poliitikute kohta.

Mina mingisuguseid erilisi probleeme tänapäeva Eestis nüüd küll ei näe.

Jah, ajakirjanikel on oma eelistused, oma hirmud, oma soovid. Aga samamoodi on need ka poliitikutel ja eks me elame edasi. Oluline on lihtsalt see, et poliitikud ei kohtleks ajakirjanikke oma poliitiliste vastastena. Ajakirjanikud ei ole osaliselt poliitikas. Ja teistpidi on see kindlasti ka oluline ajakirjanikele mõista, et me ei ole osalised poliitikas. Jah, meil on oma relvad, millega me kindlasti saame poliitikat suunata, ainult, et nendeks relvadeks peavad siiski olema analüüs, vahendamine, selgitamine, mitte aga ise poliitikasse hüppamine.

Ja vastupidi ka. Ka poliitikud peavad aru saama, et ei ole nende asi võtta tööle või vallandada ajakirjanikke või hakata üleüldse lahendama mingisuguseid ajakirjanduse siseseid küsimusi.

Andrus Ansip ütles praegust ühiskondlikku õhkkonda ja ajakirjanikke rolli selles kommenteerides, et on kaks ohtu ajakirjanduse jaoks: alalhoidlikud ajakirjanikud hakkavad kasutama enesetsensuuri ja teised, vastupidi, muutuvad liiga ballistiliseks. Kuidas on teie arvates ajakirjandus laiemalt ja konkreetselt Postimees kajastanud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni temaatikat?

Kõigepealt on muidugi sellesama minu eelmise vastuse kontekstis, et Andrus Ansipist on saanud suur ajakirjanike hingeelu ekspert. See on nüüd naljaga pooleks. Ma hindan tegelikult Andrus Ansipit kõrgelt ja tal ongi olnud viimastel aastatel huvitav ja hea positsioon Eesti elu hindamiseks. Eks selles kõiges ole loomulikult terake tõtt ka. Aga ma ei näe küll erilisi probleeme.

Minu meelest on Eesti ajakirjandus suutnud olla üsna heas olukorras. Me oleme olnud kriitilised, kus vaja ja läinud asjadega lõpuni välja.

Loomulikult sellises emotsionaalsemalt keskmisest laetumas kliimas on ka mõned ajakirjanikud lasknud ennast tunnetel kaasa viia, aga ka see ei ole üldse halb. Tulebki olla emotsionaalne ja kirglik. Ega me siis mingid kuivikud ei ole.

Ma arvan, et lugejal on ka palju põnevam kui ajakirjanik on elusa inimesena selles kõiges. Mina küll siin mingeid probleeme ei näe. Mina küll ei usu, et siin mingeid ohte oleks.

Kui ma vaatan kui suure kaasaelamise ja huviga praegu ajakirjanduse tarbijad kogu meie poliitikaelu jälgivad, siis ma ütleks, et see on ajakirjanikele innustav. Ja see kui poliitikud natuke närvis on, siis see pigem näitab ju seda, et me teeme kõike õigesti.

Nii et kõik läheb mingil hetkel tavapärasesse rööpasse tagasi, ka EKRE juhtpoliitikud taltuvad?

Seda ma ei tea. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kui me hakkame kõike nägema must-valgetes värvides või arvama, et kohe homme ootab maailmalõpp ees. Tõsi on ka see, et ma ei tea ju, kuidas üks või teine poliitiline jõud käituma hakkab, kuidas nende juhid käituma hakkavad. Võib-olla need hirmud on õigustatud jah, aga mul ei ole lihtsalt kombeks olla selline inimene, kes näeb kõike nii mustades värvides.

Ma arvan, et meie peame ajakirjanikena rahulikult ja kõigutamata edasi tegema. Loomulikult peame me jälgima hoolega kõikvõimalikke ohumärke ja neist ka teadlikud olema, aga samal ajal ei tohi me siiski paanikasse sattuda ega paanikat levitama, olukorras, kus meil ei ole tegelikult mingeid käegakatsutavaid märke sellest.

See ongi selles mõttes enneolematu olukord. Eestis ei ole 1980-ndate lõpust ja 1990-ndate algusest alates nii üles erutatud poliitilist kliimat valitsenud. Ja loomulikult mõjutab see kõiki. See mõjutab poliitikuid, see mõjutab ajakirjanikke ja kõikide elualade inimesi, aga sellest tuleb endale aru anda, tuleb olla teadlik, mis need mõju tegurid meie ümber ja meie sees on ja ilmselt aitab see siis ka seda maailma natuke rahulikumalt võtta.

Aga, mida tulevik toob? Oleks ma selgeltnägija, siis oleks kõik hoopis teisiti, nii et seda ma ei tea. Ma ei taha ka kindlasti öelda, et ma tean, et kõik läheb täpselt nii edasi nagu siin varem on olnud. Ma arvan just, et ei lähe.

Kui me vaatame, kuidas on Lääne-Euroopa poliitiline areng ja Eesti on selle sabas sörkinud, siis ma arvan, et meie poliitilise parteimaastiku muutused ei ole veel läbi, vaid näiteks nelja aasta pärast, kui tulevad uued riigikogu valimised, võib see parteide nimekiri olla juba teistsugune, kui see on praegu. Sellist hetke, et nüüd on kõik korras, jälle oleme rahulikud, miski pole muutunud, seda niikuinii ei ole. Maailma olemus on muutumises.