Tallinna Kunstigümnaasium loob oma tiiva alla demokraatlikku kooli ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kopli kunstigümnaasiumi väiksem hoone
Kopli kunstigümnaasiumi väiksem hoone Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Tallinna Kunstigümnaasium soovib avada sügisest oma kooli kõrvalhoones demokraatliku kooli põhimõtteid järgiva õppeasutuse, kus lapsed saavad ise otsustada, millal, mida ja kus nad õpivad. See oleks juba kolmas demokraatlik kool, mis sellest sügisest uksi loodab avada, teised kaks kooli Võrus ja Tartus aga nimetavad end "demokraatlikeks võlukoolideks".

Koplis asuv Tallinna Kunstigümnaasium loodab sellest sügisest avada oma kooli tiiva all demokraatliku kooli, milleks on juba palgatud esimene õpetaja, kes alustab tööd augustis.

Kool hakkab füüsiliselt tegutsema kunstigümnaasiumi hoovimajas aadressil Amburi 19, kus praegu õpivad 1. klassid ja toimub osa kehalise kasvatuse tunde. Õpperuumideks ümberkohandamine eeldab hoone ümberehitust, milleks plaan on juba olemas. Kehalise kasvatuse jaoks loodab kool aga peatselt linnalt rohelise tule spordihoone rajamiseks saada.

Demokraatlikus koolis saavad õppida 1.-9. klassi lapsed, ent jaotus ei käi klasside kaupa, vaid õpilased ise valivad, millal ja mida nad õpivad ning lapsi õpetatakse õppeastmete kaupa koos ehk kokku kolmes astmes. Formaalselt on nad Tallinna Kunstigümnaasiumi õpilased, kellele määratakse sinna ka klass, kuid tegelikult nad ei õpi selle tunniplaani järgi ega kuulu konkreetsesse klassi.

Seetõttu ei pea rajatavale sõsarkoolile ka koolitusluba taotlema - see on ju Tallinna Kunstigümnaasiumil olemas ja loodavale koolile uut juriidilist keha ei looda, vaid see hakkab tegutsema olemasoleva kooli all eraldiseisva osakonnana, mis siiski saab omaette nime Suvemäe kool.

Kooli direktor Mari-Liis Sults ütleb, et kui tavakoolis läheb õpilane kooli, nii et tal on tunniplaan ees, siis demokraatlikus koolis saab ta selle luua ise.

"Demokraatlikus koolis loob laps ise oma tee, oma tunniplaani. Kui näiteks kolmanda klassi laps õpib matemaatikat ja saab sellega kiiremini hakkama, siis võib ta edasi võtta ka 4. klassi matemaatika, aga kui ei saa, võib ta õppekavas ka tagasi liikuda. Ja kui teda sügisel matemaatika ei huvita, teeb ta seda näiteks kevadel, ent sügisel tegeleb kehalise kasvatuse ja lugemisega. Ta ise disainib oma õpitee, nagu ütleb ka riiklik haridusvisioon aastani 2035, et laps õpib, kus talle kõige sobivam on, kas siis huvikoolis või tavakoolis või kodus, aga oluline, et saab teadmised kätte. Kõige keerulisem on sealjuures õpetaja roll, mis erineb drastiliselt tavakoolist, tal on coachi (juhendaja - eesti k) roll," tutvustab Sults.

Tema sõnul jõuab demokraatlikus koolis õpilane ise arusaamiseni, et tal on vaja õppida, kuid see eeldab väga tarka juhtimist.

"Laps võibki otsustada, et ta mängib 1. klassis terve septembrikuu legodega, kuid selle raames toimub väga palju õppimist, kui juhendav õpetaja on kõrval," ütleb Sults, kes on käinud analoogse meetodi rakendamist jälgimas näiteks Hollandi koolides.

Ta leiab, et mudel, kus sama vanad lapsed istuvad ühises klassiruumis kõrvuti ja õpivad korraga sama asja, on oma aja ära elanud, sest see ei tee lapsi rõõmsaks. Demokraatlikus koolis käib teadmiste omandamine projekt- ja avastusõppe formaadis.

"Koos on erinevas vanuses lapsed, kes ise loovad projekte, ise eesmärgistavad, hindavad ja reflekteerivad, kas nad jõudsid selle teadmise või oskuse omandamiseni või mitte. Õpilane peab mõistma, et ta ei pea õppima riigi jaoks ega vanemate jaoks, vaid iseenda jaoks," ütleb Sults, tõdedes, et seda tuleb veel mõelda, kuidas see päriselt toimima hakkab.

Võtmeküsimus on sobivate õpetajate leidmine. "Sellised, kes tahavad õpilastele pakkuda huvitavat õpet ja ei taha, et nad seal tunnis lihtsalt ära sureksid selle õppimise alla. Kõigile ei sobi õppida klassiruumis, nii nagu me oleme õppinud 200 aastat. Sellises koolis on nii õpilased kui ka õpetajad teistsugused. Miks neid hoida kinni tavaklassi süsteemis, kui nad lööksid palju kiiremini särama mingis muus õppevormis?" küsib Sults.

Kunstigümnaasium on projekt- ja avastusõpet katsetanud juba kolm aastat, mistõttu peab direktor kavandatavat uut kooli selle loogiliseks jätkuks.

"Nad valivad tunniplaani tunde ja projektipäevad on meil aastas. Meil juba praegu õppeaastas kuskil 20 päeval ei ole tunniplaanijärgseid tunde, vaid ongi juba planeeritud teistmoodi õpe," ütleb Sults.

Seda, et lapsed üksnes mängida tahaksid ja õppimist edasi lükkavad, ta ei pelga.

"Projektipäevade teemad tulevad õppekavast. Näiteks matemaatikaõpetaja teeb kolmepäevase projekti "Rasked protsentülesanded elust enesest". Õpilased teavad, et neil on vaja ära teha matemaatikaeksam 9. klassi lõpus, mistõttu tuleb matemaatikarogramm ka läbida. Seetõttu õpilane otsustab oma eesmärkidest lähtuvalt, kas valida projekt "Unistuste kool", projekt keemiakatsetest või matemaatika," ütleb Sults, lisades, et eesmärkidest lähtuvalt ei vali õpilased seetõttu sugugi üksnes lõbusaid projekte.

Selleks, et kavandatav õpe ka plaanikohaselt läheks, on olulised iganädalased üks ühele kohtumised õpilase ja tuutori vahel, mis aitavad jälgida lapse õpiteed ja teha kindlaks tema tugevused ja nõrkused. Et aga tavaline munitsipaalkool sellist luksust omale lubada ei saa, vajavad nad nii Tallinna linnalt kui ka haridusministeeriumilt lisaraha.

"Me lähemegi linna ja ministeeriumisse lisaraha küsima, sest munitsipaalkool peab olema tasuta, nii et õpperaha me küsida ei saa," tõdeb Sults.

Kohtumised linna, haridusameti ja ministeeriumiga seisavad ees mais-juunis. "Me tahame neile kõikidele selgitada, et see ei ole mitte mingil juhul mingisuguse "võlukooli" loomine, vaid see on teadusel tuginev õppekorraldus ja õppetöö," ütleb Sults, viitega Võrru ja Tartusse rajatavatele analoogsetele koolidele, mis end vaatamata demokraatliku kooli põhimõtete rakendamisele "võlukoolideks" nimetavad.

Enne kohtumist ei soovi haridus- ja teadusministeerium kooli plaanide suhtes seisukohta võtta, sest täpsem ülevaade kooli plaanidest puudub.

Esimesel aastal võetakse vastu maksimaalselt 80 õpilast. Selleks, et demokraatlik kool tegutsema saaks asuda, on vaja kokku saada ka kriitiline mass õpilasi. Sults peab selleks vahemikku 50-70, millest alates on mõtet hakata uue süsteemiga koolist rääkima.

Sults on kindel, et osaliselt asuvad demokraatlikus koolis õppima kunstigümnaasiumi praegused õpilased, ent kindlasti on oodatud õpilased ka mujalt üle linna. Praeguseks on end kirja pannud kuus-seitse huvilist, ent oma koolis pole direktor uue kooli kontseptsiooni veel tutvustada jõudnud. Infotunnid toimuvad sel ja järgmisel nädalal.

Ehkki kool on aluseks võtnud sama põhimõtte, mida rakendavad analoogsed loodavad õppeasutused, end võlukooliks nimetavad demokraatliku kooli algatused Võrus ja Tartus, rõhutab Sults, et vaatamata samadele aluspõhimõtetele neid võrrelda ei tasu.

"See on täiesti iseseisev ja seda teevad hoopis teised inimesed. Meil on see kindlasti väga süsteemne, meil on väga läbimõeldud õpikeskkond loodud. Võru ja Tartu "võlukoolid" on nüüd selle mõiste "demokraatlik haridus" ära rikkunud. Nad küll teevad demokraatlikku haridust, aga meil on väga teaduspõhine lähenemine, on teadusartiklid, millele me tugineme. Ma ei saa munitsipaalkooli juhina teha mingisugust "võlukooli"," rõhutab Sults.

Demokraatliku kooli mudel peab ennast alles tõestama

Tallinna ülikooli õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis on öelnud, et Sultsi viidatud Hollandi personaliseeritud õpet propageerivate erakoolide õppetulemused pole senini võrreldes nn tavakoolidega väga head olnud. Samas on niisuguste koolide õpilased kindlasti ise rahul ja rõõmsad, kuid kuidas nad edaspidises elus ja õpingutes toime tulevad, ei ole veel teada.

Poom-Valickis märkis, et ta ei ole konkreetsete Eestisse rajatavate demokraatlike koolide programmiga kursis, kuid õpilastele liiga suurte valikuvõimaluste andmisel on omad ohud. Valikute tegemine eeldab teadlikkust ja teadmisi, mille põhjal valikuid teha. Kui neid napib, siis ei osata valida või valikud ei pruugi olla õppimist ja arengut toetavad.

Eeldus, et õppija oskab oma õpinguid kavandades sisukaid ja mõtestatud valikuid teha, eeldab õppijalt häid õpi- ja eneseregulatsiooni oskusi. Juhul, kui õpetajad teadlikult nende oskuste arengut ning õpilaste õppimist toetavad, siis ei tohiks professori sõnul probleeme tekkida. Arvestama peab ka sellega, et liigne valikute hulk võib õpimotivatsiooni hoopis pärssida. Küsimus on ka selles, kas pakutakse sisulisi või korralduslikke valikuid. Diferentseeritud ja sisuliste valikute andmine on tunduvalt keerulisem kui valik, kas teha matemaatikaülesanded esimeses tunnis või viimases.

Professor rõhutas, et  päriselt toimub süvateadmiste loomine siis, kui peab ennast pingutama, mis ei olegi tingimata tore ja meeldiv tegevus, kuid just nii vaevanägemise tulemusel toimub õppimine.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: