Õpetajad jätavad ka ainekavasse kirjutatud võimalused vanast harjumusest sageli kasutamata.

Ühes Tallinna mainekas koolis, kus uuest õppeaastast algasid põhikoolis eraldi käsitöö ja tööõpetuse tunnid, soovis üks tüdruk valida tööõpetust, sest õmblemine oli tal juba selge. Oma sooviga klassijuhataja juurde minnes, sai ta järsu "ei": õpetaja ütles, et ei saa, sest tüdrukutele on käsitöö tund, poistele tööõpetus. Lõpuks olnuks tööõpetusest huvitatud tüdrukuid olnud juba õige mitu, aga kooli jäiga soopoliitika tõttu pidid kõik leppima käsitöö ja kodundusega, kus asuti heegeldama, tikkima ja kuduma. Poisid samal ajal treisid ja kopsisid tavapäraseid "poiste asju".

Seejuures poisid said kogu oma õppetöö ära teha üksnes koolis, sest treipinke kellelgi kodus pole, nii et neile kodutööd ei jäeta, tüdrukud aga veetsid pool aastat kodudes pikki õhtuid, nädalavahetusi ja koolivaheaegu salle kududes, ristpistet tikkides ja pajalappe õmmeldes.

Kui aga avada riikliku õppekava alla kuuluv tehnoloogia ainekava, siis sealt selgub, et alates teisest kooliastmest ehk alates 4. klassist moodustab kool õpilaste soovide ja huvide põhjal õpperühmad, millesse jagunedes on
õpilastel võimalus valida õppeaineks kas käsitöö ja kodundus või tehnoloogiaõpetus.

"Õpperühmadesse jagunemine ei ole soopõhine ning kooli õppekava koostamisel võidakse II ja III kooliastmes tehnoloogiavaldkonna õppeaineid õpetada ühendatult nii, et see aitaks kaasa soolise võrdõiguslikkuse
edendamisele ja annaks nii poistele kui tüdrukutele vajalikul määral teadmisi ja oskusi nii tehnoloogiaõpetuse kui kodunduse ja käsitöö alal. Vähemalt 10% õppeks vahetavad õpilased õpperühmad nii, et tehnoloogiaõpetuse asemel on kodundus ning käsitöö ja kodunduse asemel tehnoloogiaõpetus," seisab ainekavas mustvalgel kirjas.

See põhikooli tüdruk pole aga oma klassiõdedega õppeaasta lõpuks veel poistega kohti vahetanud, et kätt ka tööõpetuses valgeks saada. Seega rikub kool õppekava täitmist mitmes punktis.

"Otsime poiste tööõpetuse õpetajat"

"Õppekava kui dokument on iseenesest mitte halb ja soopõhist lähenemist kindlasti ei propageeri, aga kui vaatame õppetundidesse, siis paraku ikka veel kohtab niisugust soopõhist segregeerimist, aga õnneks üha vähem ja vähem," ütleb haridusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja Pille Liblik.

Vaatamata sellele, et juba 2014. aastast on soopõhise jagamise keeld sõna-sõnalt õppekavas sees, on endiselt koole, mis vanast harjumusest suunavad poisse ja tüdrukuid eraldi rühmadesse erinevaid oskusi omandama - ikka nii, et tüdrukud heegeldavad terve veerandi susse ja poisid painutavad plekist prügikühvleid.

Ka Õpetajate Lehest on haridusministeerium aeg-ajalt leidnud töökuulutusi, kus mõni kool otsib poiste tööõpetuse õpetajat. Siis on küll koolid selgitanud, et nii olevat lihtsalt lühem ja selgem väljendada, et vajavad just puutööõpetajat, mitte aga näiteks kokandusõpetajat.

"Õppekava tehti kümme aastat tagasi ja juba siis seisis see silmitsi probleemiga, et kui tüdrukud ja poisid õpivad sama õppekava alusel muidu samu aineid nagu bioloogia ja eesti keel, siis tehnoloogiaõpetus on olnud oma sisult ajast aega anakronistlikum kui mõni teine õppeaine," ütleb Liblik.

Seetõttu kirjutati toona ainekavasse sisse, et esimesed kolm õppeaastat õpib kogu klass ühiselt tööõpetust, alates II astmest jaguneb see käsitööks-kodunduseks ja tehnoloogiaõpetuseks, ent kõik, sõltumata soost, peaksid osaliselt mõlemat ainet õppima. See tähendab, et ka poisid peaksid köögis pliidi ees kokakunsti õppima ja tüdrukud trelli käsitsema, juhul kui nad üldse soopõhiselt gruppidesse jagunenud on. Sest ainekava seda ette ei näe.

Kahe kooli näide: klass keskelt pooleks

Timo Nikitin annab tehnoloogiaõpet kahes koolis, Jüri Gümnaasiumis ja Kurtna koolis. Õigemini, õpetas, hetkel on ta elus õpetamisest väike paus, sest ta on kodus lapsehoolduspuhkusel. Ent tema lahendas gruppidesse jagamise dilemma omal meetodil.

"Me tegime nii, et II kooliastmes on klass jaotatud mitte soopõhiselt, vaid lihtsalt nimekirja alusel keskelt pooleks: pool aastat on üks pool tehnoloogiaõpetuses ja teine pool käsitöös ning täpselt poole aasta pealt vahetatakse. Mulle see väga meeldib, nii nad saavad aimu mõlemast osast vähemalt poole aasta jagu. III kooliastmes on alates eelmisest aastast vaba valik, millises rühmas nad soovivad jätkata," kirjeldab Nikitin.

Tulemus on see, et kaks kolmandikku klassist valib alates 7. klassist tööõpetuse ja kolmandik käsitöö. Seejuures tööõpetust eelistab päris palju tüdrukuid, ent käsitööd pole seni jätkamiseks valinud veel ükski poiss. Seetõttu moodustatakse kahe klassi peale kokku üks käsitöörühm ja kaks tööõpetuse rühma.

"Ilmselgelt võiks meil see asi veidi elulisem olla, et see poistele rohkem meeldiks. Käsitööst rääkides mõeldakse eelkõige tikkimist ja kudumist, aga seda müüti on väga keeruline murda. Aga seal võiks ju vabalt hoopis näiteks lampidele ümbriseid õmmelda, käsitööd on võimalik teha atraktiivsemaks, nii et ka poisid oleksid nõus sinna minema ja ka tüdrukutele poleks see vastumeelne, sest kui käsitöö oleks tüdrukutele vastuvõetavam, siis nad ei valiks ka nii palju tööõpetust," arutleb Nikitin.

Nikitini praktika näitab, et tüdrukud oma tehnoloogiaõppes oma loomuselt poistest avatumad.

"Neile see meeldib ja see tuleb neil ka kuidagi kiiremini välja ning on nende jaoks nii äge. Eriti nooremas eas tuleb neil paremini välja, isegi paremini kui poistel," kinnitab õpetaja.

Kokandus meeldib aga võrdselt kõigile, nii poistele kui tüdrukutele.

"Põhikoolis on poistele väga tähtis, et nad saaksid ka kokanduses käia. Kui tööõpetuses mõne poisi laud ei ole pärast töö lõppu nii ideaalselt koristatud kui vaja, siis kokandustunnis seda küll ei juhtu! Ideaalselt koristatakse pärast puhtaks ka," kiidab ta poisse.

Talle sekundeerib ka väikese Haanja põhikooli direktor Urmas Veeroja: "Ma ütlen ausalt, kokkamises on poisid kohati isegi tugevamad."

Haanja põhikool on üks neist, kelle tunniplaanis seisab "Poiste tööõpetus". Veeroja aga kinnitab, et tegelikkuses toimub ikka osa tunde poistel-tüdrukutel koos ka, nagu õppekava ette näeb, kuigi muidu on vaikimisi poisid-tüdrukud tööõpetuse ja käsitöö vahel jagatud.

"Kevadel, teises poolaastas on meil tüdrukud poiste tööõpetuse õpetaja juures ja poisid omakorda käsitööõpetaja juures, mõned tunnid on ka kõik segamini. Me ei taha eraldada poisse ja tüdrukuid, aga mõned käelised tegevused sobivad tüdrukutele rohkem, mõned poistele rohkem," leiab Veermäe. "Aga juba kümmekond aastat tagasi tahtis üks tüdruk osaleda poiste tööõpetuses, tema ema andis nõusoleku, ja kuna ta ise tahtis, siis ta saigi."

Haanja kooli lapsed käisid just sel nädalal õuesõppe päeval, kus tegid pakule ja kangale trükki, voolisid harki, panid helisid liikuma ja valmistasid puuslikku. Lapsed said kasutada kõiki õuest leitavaid käepäraseid vahendeid. Nõnda toimus poistele-tüdrukutele ühine tööõpetus, vahet tegemata. Selliseid koostegemisi on harrastatud kõigi kalendripühade eel, alates valla eakatele jõulukaartide meisterdamisest ja lõpetades munapühakaunistuste tegemisega.

"Tugevat soolist piiri ei ole meie koolis olemas," rõhutab direktor. "Me teeme ikkagi nii, mis on õpilastel reaalseks eluks toimetulekuks vajalik, et nad ei jääks reaalses elus hätta. Lähtume ikka sellest, et ta peab ise elus hakkama saama, see on number üks."

Nii oskavadki Haanja kooli lõpetanud noored kodus nii niidi-nõelaga nööpi ette õmmelda kui trelliga kruvi seina lasta, soost sõltumata.

Käsitööoskust on vaja

Sellega, et käsitööoskus võib olla nüüd, mil riideid on poes vabalt saada, oma aja ära elanud, Jüri Gümnaasiumi tehnoloogiaõpetaja Timo Nikitin ei nõustu.

"Kui koolis sellele sissejuhatust ei tehta, üldse ei õpetata, siis ega keegi seda iseseisvalt pärast kooli lõppu ju ka edasi õppima oska minna," põhjendab õpetaja.

Pille Liblik haridusministeeriumist lisab, et käeline tegevus arendab ka peenmotoorikat. Esimesed kolm klassi on see lapse arengus eriti oluline tegevus.

Küll aga nõustub Liblik, et praegune ainekava on liialt kasutatava tehnika keskne, st ütleb ette, et peab tegelema just tikkimise, kudumise, heegeldamise ja õmblemisega. Selle asemel võiks aga ainekava keskenduda eesmärgile ja õppeprotsessile, mitte aga konkreetsetele vahenditele ja tehnikale nende tegemiseks.

"Tulevikuperspektiivis, kui laps õpib tehnoloogiavaldkonna aineid, siis koolid võiksid endalt küsida, mida lapsed peaksid oskama," soovitab Liblik. "Õpetajad on esitanud ettepanekuid, milline see uus ainekava võiks välja näha, et see oleks tõesti tulevikku vaatav ega teeks vahet, mida omandavad poisid ja mida tüdrukud."

Teisisõnu, ühe- ja kaherealiste pistete ja kaherealiste sammaste heegeldamise loetelu asemel võiks ainekava rääkida erinevate materjalide, töövõtete jms õpetamisest, mis jätaks nii õpilastele kui õpetajatele vabad käed otsustamaks, milliseid materjale ja tehnikat ta kasutada soovib.

"Ma isegi ei julge kuulutada anakronistlikuks prügikühvli tegemist, kui on vaja õppida metalli painutama, aga meil koolides ei mõelda, mida laps peaks oskama ja miks tal seda oskust vaja on. Tunnis antakse töökäsk, põhjendamata lapsele, miks tal seda on tarvis. Anakronism on see, kui me sunnime igat last üksi nokitsema iga eseme või toote kallal," ütleb Liblik ja lisab, et ka praegune õppekava jätab õpetajale päris palju võimalusi, kui ta vaid ise neid kasutada tahab.

"Selleks, et õppida heegelvõtteid, ei pea heegeldama viit paari susse või selleks, et õppida kuduma, ei pea valmis kuduma tervet kampsunit. See loodetavasti lõppeb varsti ära," ütleb Liblik. "See on pisut sissejuurdunud mõtlemisviis, et alati on nii olnud. Piirangud sünnivad inimeste peades."

Ta näeb lisaks õpetajatele, kes tegutsevad nii, nagu nad alati on tegutsenud, vastutust ka koolidirektoritel, kelle asi on olla õppe sisu vastu nõudlik ja küsida endalt, millega ta rahuldub.

"Minu soovitus on see, et koolid ja lapsevanemad võiksid õppekavas vastava ainekava põhjalikult läbi lugeda ja mõelda, milliseid võimalusi ainekava pakub, sest need on koostatud võimaluste pakkumise, mitte piirangute loomise põhimõttel," ütleb Liblik, lisades, et kogu põhikooli õppekavast leiab sõna "ei" üksnes 22 korral, ja siiski on need võimalusi loovana sinna pandud, nagu "ei jää ükskõikseks" või "kui ei ole sätestatud teisiti, siis võib seda teha".

Ka Nikitin leiab, et paljud õpetajad on oma harjumuste orjad ja nii lastaksegi lastel lõputult susse heegeldada või prügikühvleid teha, selle asemel, et näiteks populaarseid loomakesi heegeldada või lastel ise mingit põnevat metallitööd välja pakkuda.

"See on juurdunud stereotüüp, et aga nii on ju kogu aeg olnud ja nii on kogu aeg tehtud," möönab Nikitin.

Tähtajatu tulevikuplaan

Nikitin kuulub ka töörühma, mis nõustab haridusministeeriumit uue õppekava väljatöötamisel. Tema pakkuski välja võimaluse klass lihtsalt kaheks ilma igasugu tunnusteta grupiks jagada ja siis poole aasta pealt gruppe vahetada.

Liblik aga tõdeb, et isegi kui uus õppekava koos oma ainekavadega kunagi valmis saab - mingeid ajalisi veksleid ta välja käia ei julge -, siis ka edaspidi jääb selle märksõnaks vabadus, millega õpetajaid liigselt ei piirata ega suunata.

Avatuma meelega õpetajatele tähendab see suuremat vabadust loovate lahenduste rakendamiseks, teisalt aga ei sunni miski ka harjumuste orjana tegutsevaid õpetajaid oma tundides midagi muutma - keeldu ristpiste tikkimist või susside heegeldamist nõuda ainekavasse lihtsalt ei tule.

Küll aga jääb sinna alles põhimõte, mis juba praeguski õigusaktis sees on - poisse ja tüdrukuid soo alusel tööõpetuse tundidesse kooli arvates nn soospetsiifilisi tegevusi õppima jagada ei tohi. Seega on igal õpilasel õigus ise valida, kas õppida käsitööd või tööõpetust ja see valikuvõimalus tuleks lastele ka anda.

"Kooli õppekava koostamisel ainekavade põhjal on oma sõna öelda ka hoolekogul. Sinna kuuluvaid lapsevanemaid peab rohkem hakkama huvitama see, mida peavad lapsed oskama ja kuidas õpetaja seda saavutab," kutsub Liblik üles ka hoolekokku kuuluvaid lapsevanemaid suuremale teadlikkusele ja selle pinnalt teadlikumalt õppeprotsessi kujundama.