Milline on praegu Eesti maine?

Eesti maine praegu... Euroopa Liidus ei ole see veel väga palju teistsugune, kui varem. Eks muidugi, inimestel on küsimusi ja on hirme, aga täna on vara midagi lõplikku öelda.

Küsimused ja hirmud – mille kohta?

Kas Eesti Euroopa Liidu poliitika võib muutuda? Ühelt poolt on koalitsioonilepingu lubadused, et Eesti Euroopa- ja välispoliitika jääb samaks. See on üks pilt. Kui vaatame aga konkreetsete ministrite ütlemisi, eelkõige enne selle valitsuse moodustamist, siis tekib teine pilt.

Küsimused, mida meilt küsitakse, ongi üldistatult, et kas ja milline saab olema Eesti uus Euroopa Liidu poliitika tegelikult.

Me räägime ju konkreetsetel teemadel, mis on EL-is tähtsad. Majandus- ja rahaliidu areng, kus meil on EKRE rahandusminister. Või räägime rändepoliitikast ja siseturvalisusest, mis on EKRE siseministri valdkonnad. Või kliimast ja keskkonnast... Kõik need on EL-i peamiste poliitikate hulgas.

Kas uue valitsuse koosseis ja segadust tekitavad käemärgid on Eesti mainet muutnud?

Küsigem esmalt – miks on maine tähtis, et Eesti kuvand oleks positiivne? Väikeriigi puhul annab see rohkem poliitilist kapitali ja võimaldab enda seisukohti EL-is tugevamalt kaitsta.

Eks neid riike ja valitsusi on EL-is päris palju, kus võimul on erinevad erakonnad ja sellega ollakse Euroopas harjutud. Ollakse ka harjutud, et kui valitsusse tulevad uued erakonnad, siis – vähemalt alguses – on neil palju erinevaid ideid ja mõtteid, mida kõike võiks teha. Aga eks teised ootavad ära, et milline saab olema uue valitsuse päris poliitika.

Täna me pole veel lõpuni näinud, kas Eesti seisukohad ka päriselt muutuvad.

Saan ma aru, et teie pole valmis EPL-ile usutluse andnud president Kersti Kaljulaidi kombel kordama: "Mul ei ole usku, et see [Keskerakonna, EKRE ja Isamaa] valitsus ei ole ohtlik meie välispoliitilisele kursile ja meie liitlassuhetele."?

Mina räägin Euroopa Liidu poliitikast ja kitsamasse Eesti konteksti ei taha minna.

See on diplomaadile vääriline vastus. Mis oleks aga Eestis teisiti, kui me ei kuuluks juba 15 aastat Euroopa Liitu?

Kõik oleks teisiti.

Oleksime Euroopa Liidu idapartnerite seas, koos Moldova, Valgevene, Ukraina, Gruusia ja Aserbaidžaaniga?

Enam-vähem jah, sinna tahtsingi jõuda. Kui vaatame meie saatusekaaslasi ja kuidas on läinud neil, kes EL-i ei kuulu, siis vaatamegi teie loetletud riikide poole.

Meie piirkonnas on vähe valikuid olla poolt valimata neutraalne ja EL-i kuulumata mitte langeda Venemaa mõju alla. Seda on Eesti rahvas tunnetuslikult mõistnud. Küsitlused Euroopa Parlamendi valimiste eel uurivad ka, millised on inimestele olulised teemad. Kaks põhiteemat – majandus ja ränne – on nii eestlastel kui ka ülejäänud Euroopal samad. Aga meil on erandlikuna teemade esikolmikus samuti kaitse- ja julgeolekukoostöö EL-i võtmes. Teistel seda pole. See on meie geograafilise piirkonna eripära.

Raske on ette kujutada, et EL-i mitte kuuludes oleks Eestil paremini läinud. Ikka vastupidi. Viimaste küsitluste järgi arvab ka 88 protsenti meie inimestest, et Eesti on EL-ist kasu saanud. See on üheksa inimest kümnest.

Samas arvab oluliselt vähem inimesi, et nende hääl Euroopa Liidus ka midagi maksab.

Jah, ainult 22 protsenti, millega oleme koos kreeklaste ja lätlastega [küsitlustabeli] lõpus. Raske öelda, kas see on Eestile omane tagasihoidlikkus, et ah, mis meist ikka sõltub või ongi see tunnetus, et EL on meist nii kaugel. Samas aga, kui küsida, kas te olete rahul selle suunaga, kuhu EL läheb, siis ollakse rahul.

Euroopa Liit ongi inimestele lähedal – kergliiklusteed, Mäo ristmik, renoveeritud ametikoolid ja haiglad, põllumajandus, paljude asulate puhta vee süsteemid...

Olin nädalavahetusel Hiiumaal. Seal ei leia naljalt maja, kus poleks kleebist, et see on rahastatud Euroopa Liidu poolt – väikesed sadamad, söögikohad, avalikud hooned jne. Kokku on ju ca 10 miljardit eurot see summa, mis Eesti on alates liitumisest saanud EL-i eelarvest.

Miks vaadatakse koduste hädade puhul sageli süüdistavalt just Euroopa Liidu suunas?

Eestis pole see teema. Mujal aga on see [EL-i süüdistamine] sisepoliitiliselt kasulik.

Kas olete enda valiku Euroopa Parlamendi valimistel juba teinud?

Ei ole veel jõudnud, millel on lihtne tehniline põhjus.

ID-kaardi lugeja ei tööta?

Jah, Euroopa Komisjoni arvutites ei saa e-hääletada, ID-kaardi lugeja tõesti ei tööta, meil on nii tugevad turvamüürid ees. Kuid eelvalimiste ajal püüan saada hääletamisega ühele poole.

Milliste sõnadega soovitate teistelgi valima minna?

Küsimus on lihtne: kas te tahate mõjutada Euroopas toimuvat, ja parlament seda tõepoolest teeb, või tahate sündmusi ainult telerist vaadata.

Tuleks ka mõelda, mida üks või teine kandidaat tahab Euroopas korda saata, kuhu suunas ta tahab Euroopat minevat. Euroopa Parlamenti pole mõtet kedagi valida lihtsalt sümpaatia põhjal või lähtudes sisepoliitilisest kaalutlusest, arvan mina.

Kas on üldse mõtet Euroopa Parlamenti valida, sest Eestiski kõlavad arvamused, et Euroopa Parlament on vaid jututuba, millest Euroopa Liidu tulevik küll ei sõltu?

Nooh, võtame konkreetsed näited. Kas või [Euroopa Komisjoni] asepresidendi [Andrus Ansipi] valdkonnast rändlustasude olulise vähendamise, geoblokeeringu kaotamise või keskkonnavaldkonnast kilekottide oluliselt väiksema kasutamise poodides, plasttoodete kaotamise... Mitte ükski neist asjadest ei ole juhtunud ilma Euroopa Parlamendi otsuseta.

Euroopa otsustusprotsess on keeruline. Aga on palju valdkondi, kus parlament otsustab koos Euroopa Nõukoguga. Need ajad, kus EP oli ainult jututuba, on ammu-ammu möödas.

Eurooplasel Siim Kallasel on seega õigus, et "Euroopa Parlamendi liige hakkab ikkagi kujundama üleeuroopalist poliitikat, mitte ühegi liikmesriigi poliitikat eraldi"?

Kindlasti on see õige, sest teemad on kogu Euroopat puudutavad. Kuid ei saa öelda, et parlamendi töös on ainult Euroopa mõõde, sest on väga kasulik, kui iga saadik säilitab tugeva tunnetuse ja seose oma koduriigiga. Tegelikult on ilma selleta ükskõik millisel poliitikul ükskõik millises esinduskogus raske oma tööd teha.

Maikuu alguses ennustasite, et Euroopa Parlamendi valimiste peateemad on ränne, kliima ja põhiväärtused. On's nii läinud?

Möödunud nädalal debateerisid Euroopa Parlamendis Euroopa parteiperekondade tipukandidaadid, kelle seas oli ka Euroopa Komisjoni järgmine president. Kliimamuutused, ränne, põhiväärtused – kõik oli teemade hulgas. Veel on Euroopas suureks teemaks, millest Eestis nii palju ei räägita, digitaalne maksustamine, ehk Google'i ja sarnaste platvormide maksustamine, loomulikult ka kõik raha- ja majandusliiduga seotud teemad.

Aga jah, vaadates tavainimeste arvamusi, on Euroopa TOP-3 teemadeks praegu majandusseis ja majanduskasv, siis ränne ja noorte tööpuudus, siis kliima.

Ja Eestis on sisepoliitika, meie uus valitsus ja Jüri Ratase otsus kutsuda koalitsiooni koos Isamaaga ka EKRE.

Paratamatult nii on, et riikides, kus rahvuslikud valimised on lähedal Euroopa Parlamendi valimistele või samal ajal moodustatakse uut valitsust, hakkavad siseriiklikud teemad varjutama Euroopa teemasid.

Siiski, mai alguses korraldasime Eesti erinevates kohtades Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide debatte ja selle põhjal ütlen: inimestel on huvi ka Euroopa teemade vastu ja inimestel on tunnetus, kuhu poole tahetakse Euroopa Liidu minemist.

Küll ma arvan, et sisepoliitiline olukord mõjutab päris palju valimisaktiivsust. Ülespoole.

Räägime sellest, kuhu Euroopa läheb. Kas jätkub Euroopa Liidu varjatud föderaliseerimine ehk liikmesriikide otsustusõiguse vähendamine ja võimu koondamine Brüsselisse, Euroopa Liidu institutsioonide kätte, nagu skeptikud hoiatavad?

See ei saa jätkuda, sest pole alanudki.

EL-i teemadel on lihtne teha retoorilist mustkunsti, sest EL-i toimimine on keeruline, raskesti mõistetav. Ent see, et liikmesriigid otsustavad anda teatud valdkondades EL institutsioonidele – näiteks Euroopa Komisjonile – rohkem pädevust, käib kaasas EL-i tänaste väljakutsetega ja mingist suurest võimu tsentraliseerimisest või föderaliseerimisest rääkida ei saa.

Peab aru saama, et EL saab tegutseda ainult siis, kui tal on selleks pädevus, õigus, volitused. Kus liikmesriigid üksi toimetavad, seal ei saagi EL midagi korda saata.

Kas teie näete Euroopa Parlamendi valimistel poliitilisi jõude, kes läheksid Brüsselisse ja Strasbourgi Eesti rahvusriiki lammutama? Olen sedagi lugenud.

Neid jõude, kellel oleks niisugune plaan, ei ole olemas.

Loomulikult on erinevate riikide erinevate erakondade nägemus Euroopa tulevikust erinev. On neid, kes toetavad EL-i suuremat föderaliseerimist, aga seda ei saa teha poliitilise kampaania korras, selleks oleks vaja avada EL aluslepingud, uusi läbirääkimisi nende üle, heakskiitmist liikmesriikide poolt.

Ja on see pool, kes tahaks EL-i pädevusi oluliselt kärpida.

Laias Euroopa pildis on praeguste Euroopa Parlamendi valimiste põhiküsimus meie põhiväärtuste säilimine. Milline saab olema parlamendis nende poliitiliste jõudude osakaal, kes tahavad näha Euroopa edasist arengut ja kui palju on neid, kes... Ma ei teagi, mida nad tahavad. Pigem nad ei taha arengut, aga milline on alternatiiv, pole päris selge.

Millised on Euroopa Liidu põhiväärtused, millest kõik räägivad?

Need on sarnased väärtustele, mida kannab Eesti põhiseadus. Põhivabadused, inimeste vabadused, liikumisvabadus, õigusriiklus, mis tähendab ka sõltumatut kohtuvõimu, liberaalne demokraatia, millega eriti valimiste eel on hakatud hirmutama, kuid mis on levinud nimetus Lääne-Euroopa demokraatiatele.

Kõik, mis on seotud kultuuri ja rahvuste eripäraga, on ennekõike siseriiklikud otsused.

Kõlavad hoiatavad hääled, et Eesti vanad parteid on ennast sidunud europarlamendi fraktsioonidega (SDE Euroopa sotsidega, Reformierakond ja Keskerakond ALDE-ga ning Isamaa Euroopa Rahvaparteiga), kes ajavad liikmesriikidele – eriti väikestele – kahjulikku poliitikat. Kelle poole peaks siis vaatama?

Kui vaatame, mis on eestlaste seas kõige suuremat toetust saanud poliitikad, siis TOP-5 on: inimeste vaba liikumine, euro, ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika, kaubanduspoliitika, digiturg. Need on samade jõudude – Euroopa liberaalide, konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide – poolt arendatud ja toetatud poliitikad. Selles suunas areng jätkub.

Väikeriike toetab kõige paremini tugev EL ja reeglite põhine EL, mis on alati väikeriikide huvides. Suured riigid saavad ise hakkama, neil on oma huvid ja oma tugev mõju. Aga just Euroopa Komisjon ja ühised reeglid on need, mis väikeriike kaitsevad, mitte ei ohusta neid.

Miks ikkagi soovis Euroopa Komisjon kehtestada rändekriisi ajal liikmesriikidele põgenike vastuvõtu kohustuslikud kvoodid, millest puhkes tõeline torm, mis räsis üksjagu Euroopa Liitu?

See on hea koht süüdistada ennekõike EL institutsioone. Rändekriisile 2015-2016 reageeriti ühelt poolt liiga aeglaselt ja teistpidi oli kollektiivne – Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ühine – viga, et ei reageeritud lõpuni. Komisjon ei saa üksinda midagi teha. Just liikmesriigid annavad Komisjonile suuna, kuhu minna.

Ega keegi olnud siis valmis nii suureks pagulaste vooluks. Ennekõike tehti otsus, et saada hakkama suure hulga juba EL-i jõudnud pagulastega ning keegi ei jõudnud tegeleda päris probleemiga, milleks on EL-i välispiiride kaitse ja see, mis toimub väljaspool EL-i, rände lähteriikides.

Täna ei saaks midagi sellist juhtuda, tollest kriisist õpiti väga palju. Rände numbrid on langenud kriisi-eelsele tasemele, kus need olid aastatel 2012-2013.

Aga mõistest "solidaarsus" on saanud peaaegu sõimusõna ja äärmuspopulistid paljudes euroriikides kasvatavad nii toetust kui ka muskleid?

Mitte kõikides riikides, osades kindlasti. Pole mõtet eitada, et rändeteemal on suur mõju praeguste [Euroopa Parlamendi] valimiste tulemusele. Kuigi rändeteema on inimestele olulisuse esikohalt langenud teisele-kolmandale.

Kuid sõna "solidaarsus" on siiski löögi saanud.

Nii ja naa. Eesti kontekstis on ju palju teemasid, kus teised riigid on meiega solidaarsed, näiteks EL-i eelarve, meie julgeolekuohud ja –hirmud. Vaatame, kui solidaarsed on kõik riigid Brexiti protsessis Iirimaaga...

Ent kui "solidaarsed" olid Balti riikide, Poola ja Suurbritanniaga teised EL-i liikmesmaad Euroopa Nõukogu hääletusel taastada Venemaa hääleõigus Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees?

See on üks suuri EL-i murelapsi pikka aega, et välispoliitikas ei ole meil tihti ühtseid seisukohti ja ühtset välispoliitikat. Arvatavasti jääb nii pikaks ajaks. Seda EL-iga siduda on natuke meelevaldne, sest siin on esiplaanil liikmesriikide huvid. Nii see on. Neid näiteid võib veel tuua, kasvõi Iisraeli-Palestiina küsimuses, kus EL-i maade seisukohad on erinevad.

Solidaarsusest saame peamiselt rääkida valdkondades, kus EL-il on ühiselt otsustusõigus. Ränne, näiteks, ka EL eelarve.

Miks sekkub Euroopa Komisjon euroliidu liikmesmaade siseasjadesse?

Komisjoni ülesanne on tagada, et täidetakse EL-i aluslepinguid ja EL-i õigust. On ju kõigi ühistes huvides, et EL-i õigusruum kehtiks kõigis liikmesriikides.

Kui kuulan viimase aja poliitilisi debatte, kus öeldakse, et soovime EL-i kui majandusliidu ja siseturu toimimist, aga me ei taha ühtseid regulatsioone ja Euroopa Kohtu pädevust, siis olen kimbatuses. Mulle nimelt meenub, et EL-i siseturg toimibki EL-i seadusandluse põhjal, neid ei saa teineteisest lahutada.

Viimase paaari aasta jooksul oleme kuulnud ka jutte, et sügisel 2016 "määras presidendi meile sisuliselt Euroopa Komisjon" ja et pärast 3. märtsi riigikogu valimisi "Euroopa Komisjonis oli otsustatud, et Eesti peaministriks peab saama laitmatult eurotruu, Euroopa Komisjonis läbi katsutud Kaja Kallas".

Ka mina lugesin neid tsitaate ja hommikul tööle tulles oli hea tunne, et töötan nii mõjukas struktuuris ja tähtsal ametikohal. (Naerab) Tegelikult on muidugi need jutud tõest väga kaugel, täpsemalt öeldes puudub neil side tegelikkusega. See kuulub ulme valdkonda.

Mida teie mõtlete, kui loete või kuulete sellist mõttekäiku: "Süvariik on eriteenistused. Nad tegutsevad Euroopa Komisjoni huvides. Jah, räägin täiesti tõsiselt."?

Noh... Ei oskagi midagi tõsist mõelda. Ega see väärigi süvaanalüüsi ja tõsist arutelu.

Seda ütles poolteist kuud tagasi ETV "Esimeses stuudios" Eesti praegune siseminister.

(Laiutab käsi. Paus. Laiutab veelkord käsi. Paus.)

Kas Euroopa Komisjonis on liiga palju volinikke ja mitmed neist dubleerivad üksteist?

Lissaboni leping näeb ette võimaluse, et volinikke oleks vähem. Seda on liikmesriikide vahel pikalt arutatud.

Võib vaadata nii, et vähemate volinikega Komisjon oleks efektiivsem, sisemine koostöö oleks parem. Aga võib vaadata ka nii, et igale riigile on voliniku olemasolu päris tähtis. Ja kõigist liikmesriikidest pärit volinike laua taga olemine annab ülevaate meie ühenduse kõigist maadest, keda otsus mõjutab. Iga Komisjoni otsus mõjutab kõiki liikmesriike.

Ei saa ka alahinnata, et volinikud suhtlevad oma riikidega ning on nõnda heaks sillapeaks Komisjoni ja siseriiklike hoiakute vahel.

Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip valitakse 26. mail Reformierakonna esinumbrina Euroopa Parlamenti. Tõenäoliselt otsustab Jüri Ratase valitsus siis nimetada komisjoni volinikuks endise majandus- ja kommunikatsiooniministri Kadri Simsoni. Kas tema saab Ansipi portfelli?

Ei, tema ei saa Ansipi portfelli.

Vabandust, millise portfelli ta siis saab?

Komisjoni asepresidendid ei juhi ühegi peadirektoraadi tööd, nad koordineerivad teiste volinike tegevust. Praeguses Komisjonis on nad kõik endised peaministrid, väga lugupeetud inimesed. Juhul, kui asepresident lahkub, siis lahkub ka tema kabinet. Nemad lõpetavad.

Riik ja konkreetne voliniku kandidaat ei ole konkreetse portfelliga seotud. On Komisjoni presidendi otsustada, sõltuvalt ka Euroopa Parlamendi valimiste tulemustest ja teiste volinike liikumistest, millise portfelli võiks uus Eestist pärit volinik pooleks aastaks saada.

Kõik see aga ei tähenda, et sügisel ametisse astuvas uues Euroopa Komisjonis oleks Eesti voliniku portfell sama. See sõltub Komisjoni uuest presidendist, kelle nime saame teada mingil hetkel pärast Euroopa Parlamendi valimisi.