Mari-Liis Jakobson: hinnata valitsust või valida tulevikku kogu Euroopale? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Juba eilsest saab osaleda Euroopa Parlamendi eelvalimistel. Samal ajal näikse Eesti jätkuvalt elavat rohkem märtsikuiste riigikogu valimiste vaimus ning poliitika jälgijaid hoiab rohkem põnevil uus valitsus ja selle tormine teekond, arutleb Mari-Liis Vikerraadio päevakommentaaris.

Kuidas langetatakse valimisotsus olukorras, kus kampaania on üsna vaevunähtav ja täpselt polegi aru saada, mille osas valik langetada tuleb? Eestis, nagu ka paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, on Euroopa Parlamendi (EP) valimistel osalenute protsent olnud senini võrdlemisi tagasihoidlik. Esimestel EP valimistel 2004. aastal käis valimas vaid iga neljas valimisõiguslik Eesti elanik (26 protsenti). Ning kui valijate hulk 2009. aastaks kasvas ligi 44 protsenti, siis viie aasta eest oli see taas langenud 36,5 protsendile.

Millist valimistest osavõttu võiks prognoosida tänavusteks valimisteks? Paraku näitavad uuringud, et üldiselt olukorras, kus kampaania on loid ja selgeid teemasid esile ei kerki, jääb ka osalusprotsent kesiseks.

Ent võib minna ka teisiti. Nimelt kujunevad Euroopa Parlamendi valimised sageli hoopis omamoodi usaldushääletuseks riigisiseses võimuvõitluses, kus oma valimisotsusega väljendatakse hoopis rahulolematust siseriikliku poliitikaga.

Ehk siis lihtsustatult öeldes on tõenäoline ka variant, et valima minnakse hoopis soovist toetada võimulolevat valitsust, aga veelgi tõenäolisemalt selleks, et väljendada oma rahulolematust sinna kuuluvate erakondadega. Ehk seletab see ka Reformierakonna ja sotside edumaad reitingutes.

Kuidas otsustada?

Aga kui tahaks korraliku kodanikuna minna ikkagi valima justnimelt europarlamenti, siis kuidas otsustada?

Üks võimalik tööriist on kindlasti üle-euroopaline ning rahvusringhäälingu veebiski leitav valimiskompass EUANDI. Tõsi, antud kompass on suuresti üles ehitatud klassikalistele maailmavaatelistele küsimustele ega arvesta otseselt konkreetsemate väljakutsetega, mis Euroopa Liidu ees seisavad, ega otseselt sellegagi, mida konkreetselt Euroopa Parlament teha saab.

Veel üks hea võrdlusbaas on valimisdebatid, kuid nende valimiste eel kiputakse neiski jagama innukamalt sisepoliitilisi maid.

Võib veel tutvuda erakondade programmidegagi, kuid siin peab tunnistama, et programmide kvaliteet ja ka kvantiteet on tänavu väga ebaühtlased. Hästi põhjalikud programmid on välja töötanud sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, viimane ehk kohati pisut liigagi põhjaliku, kuivõrd programmist leiab omajagu selliseidki punkte, millega Euroopa Parlamendi saadikul oleks vähe peale hakata või mis tegelikult juba lausa seadustatud on.

Teiste erakondade programmid on pigem manifesti moodi ja Reformierakond oma programmi muide nii nimetabki. See muidugi ei tähenda, et programmidest ei saaks üldse ette mingit pilti, mida valituks osutudes tegema hakatakse, aga võrrelda on neid dokumente ebaühtluse tõttu üsna keeruline.

Kuid mis võiksid siis olla need teemad, mida valijakompassides tähtsamaks märkida või mida tähele panna debattides, programme lugedes või kandidaatidega suheldes? Kõiki neid siinkohal mõistagi üles lugeda ei jõua, aga toon välja eri analüüsides mainitud ning minu hinnangul viis suuremat teemat. Eelduslikult võiksid need teemad ära katta ka kogu ideoloogilise spektri.

Viis suuremat teemat

Esiteks, Euroopa Liidu tasandi otsustusmehhanismid ning suhted erinevate võimuharude vahel.

Paljud analüütikud on juhtinud tähelepanu sellele, et Brexiti järel on Euroopa Liit omamoodi teelahkmel: kas jätkata vanaviisi või vaadata teatavaid otsustusmehhanisme üle, sest euroskeptilisi riike on ju liidus mitmeid teisigi – näiteks Kreekas, Tšehhis ja Prantsusmaal usaldab või pigem usaldab Euroopa Liitu alla kolmandiku elanikkonnast.

Ehkki uusi aluslepinguid tõenäoliselt lähiaastatel sõlmima ei hakata, määrab Euroopa Liidu tulevikku päris tugevalt näiteks see, milliseks kujuneb Euroopa Parlamendi, Komisjoni ja liikmesriikide ministritest koosneva Euroopa Liidu ministrite nõukogu omavaheline dünaamika.

Teiseks, väga oluline on ka see, mis toimub Euroopast väljaspool.

Välispoliitilistes aruteludes armastatakse Eestis ennekõike rääkida Venemaast ja Venemaa sanktsioonidest, mis on kindlasti samuti olulised, kuid märksa suuremat hulka EL-i poliitikavaldkondadest mõjutab see, mis toimub mujal meie välispiiri taga. Mingis mõttes on Euroopa Liidul ajalooline hetk valida pooli ja kujundada suundi Donald Trumpi algatatud väliskaubandussõjas.

Mõtteainet pakub kindlasti ka Hiina Siiditee projekt. Ning sellest, kas Aafrikas valitseb rahu ja majandusareng ning millised on poliitikute tasandi koostöösuhted, sõltub, milline on ebaseadusliku sisserände surve meie välispiiridel. Kas senised lepped, arengukoostöö formaadid ja visiidid suudavad seda tagada või oleks siin vaja muutust?

Omaette küsimus on veel, kas me tahame olla ise Aafrika stabiilsuse põhiline garant või mitte. Hiina on viimasel ajal märkimisväärselt suurendanud oma mõju Aafrikas. Iseenesest on ju tore, et meie ressurssi sinna sellevõrra palju ei kulu, aga sellelgi võivad olla omad geopoliitilised tagajärjed.

Kolmandaks, digitulevik – kas Euroopa Liit suudab koos teiste suurvõimudega teha kaasa digihüppe ning kas me piirkonnana püsime innovaatorite esirinnas, mõjutab kindlasti lausa aastakümnete majandusarengut.

Digiarengul on ka oma varjukülg – nimelt võib see juurdegi tuua ebavõrdsust nii eri liikmesriikide vahel kui ka kitsamate piirkondade lõikes. Tõenäoliselt võidavad digiarengutest rohkem need piirkonnad, mis on majanduslikult niigi paremal järjel ning kaotavad mahajäänumad piirkonnad. Niisiis tekitab digitulevik küsimusi ka sotsiaalsest ebavõrdsusest ning Euroopa Liidu integratsioonist.

Neljandaks, keskkond. Küsimus on nii selles, kuidas suudab EL võtta globaalset juhtpositsiooni keskkonnateemalistes algatustes, kui ka selles, millisesse suhtesse jäävad keskkonda kaitsvad bürokraatiapiits ja toetuspräänik ning kas neid suunatakse ka õigetesse valdkondadesse. Keskkonnavaldkonnas on kindlasti suureks riskiks ka nö paukpadruni tüüpi poliitikad – kära on palju, aga mõju tegelikult minimaalne. Ning mõistagi on olemas ka ülereguleerimise oht.

Ning viimaks sõltub meiegi häältest see, kes hakkab juhtima EL-i tasandi valitsust ehk Euroopa Komisjoni.

Sõltuvalt sellest, kuidas jagunevad hääled erinevate Euroopa erakonnaperekondade vahel, on eri jõududel läbirääkimiste ruumi selles osas, kas juhtivatele kohtadele tõusevad taas kristlik-demokraatliku Euroopa Rahvapartei esindajad või hoopis sotsiaaldemokraadid, ning kui suur mõjuvõim hakkab institutsioonides olema liberaalidel, rohelistel või euroskeptikutel.

Niisiis, meil kõigil on 26. maini aega mõelda ja otsustada, keda ja kuidas valida. Kas avaldada oma usaldust või umbusaldust meie praeguse valitsuse suhtes või valida tulevikku kogu Euroopale.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: