Minister kahe euroheinakuhja vahel: toetustingimused muutuvad poole perioodi pealt ({{commentsTotal}})

Lambapidajatele sobib maa, kus hekseldatud euroheina üles ei korjata.
Lambapidajatele sobib maa, kus hekseldatud euroheina üles ei korjata. Autor/allikas: Birgit Vaarandi/Minupilt.err.ee

Maaeluminister pöörab sellest aastast jõustuma pidanud uue korra, mille järgi põllumajandustoetuse saamiseks tulnuks hekseldatud hein ära koristada, poole taotlusperioodi pealt ootamatult tagasi. Uuest "euroheina" tegemise korrast olid huvitatud lihaveise- ja lambakasvatajad, tagasipööratud nõue aga soodustab nende hinnangul väheväärtuslike rohumaade vohamist, millest on aga omakorda huvitatud taimekasvatajad. Äkkotsuse taga on muuhulgas ministri isiklik huvi.

Eesti põllumajanduspoliitika nõuab põllumeestelt erksat meelt ja kiiret reaktsiooni: iga aasta-paari tagant peab valmis olema järjekordseteks muutusteks toetuste maksmise korras.

Veel paar aastat tagasi kehtis nõue, et "euroheina" toetuse saamiseks tuleb hein püsirohumaalt küll hekseldada, ent seda ära korjama ei pea. Siis aga otsustati peamiselt loomakasvatajate lobistamise tulemusel, et hekseldatud hein tuleb püsirohumaa pidamise toetuse saamiseks ka ära korjata. Uuele korrale üleminekuks kehtestati üleminekuaeg: esimesel aastal võis kümme protsenti heinast maha jätta, ülejäänu tuli üles korjata. Seda aga ei lubanud Euroopa Komisjoni toetusreeglid, nii et tuli valida emb-kumb tee, kas heksel maas või üles korjatud. Edasi võis järgmised kaks aastat heksli maha jätta. Nüüd siis aga jäetakse põllumeestele vabad käed: heksli võib kokku koguda, aga ei pea. Ometi olid põllumehed teinud investeeringuid teadmises, et sellest aastast tuleb heksel täielikult üles korjata, ehkki see oli meeltmööda vaid loomapidajatele, mitte aga taimekasvatajatele.

Nimelt oli loomakasvatajatele soodsam rentida maad, kust heksel tuli ära korjata, sedasi said nad seda loomasöödaks kasutada. Kui aga mahajäetud heksli eest ka makstakse, mis jätab ära koristamiskulud, pole maaomanikel ka motivatsiooni seda maad välja rentida, kui tulusam on teisiti.

Nüüd aga otsustas uus maaeluminister Mart Järvik (EKRE) poole toetusmeetme pealt sellest aastast tagasiulatuvalt korda muuta, nii et kohustust hekseldatud heina üles korjata enam ei ole. See on küll jätkuvalt lubatud, ent kahandab taas maaomanike motivatsiooni seda teha, kuna tegevus on kulukas.

See otsus on põllumehed kahte lehte löönud ja lepitust ei paista: taimekasvatajad on nendele soodsate tingimuste üle rõõmsad, kuid loomakasvatajad, nii lihaveiste kui ka kitsede-lammaste pidajad on ärritunud. Põllumeeste katusorganisatsioonid on aga kahe huvigrupi vahel lõksus - üks toetades kannataks teine, nõnda ei saagi nad selgeid seisukohti küsimuses võtta, ilma et mõnede liikmete huve kahjustaks.

Lihaveisekasvatajad saatsidki maaeluministri otsuse peale põllumajandus-kaubanduskotta pöördumise, kus loetlevad argumente, miks otsus jätta hekseldatud rohi kokku kogumata on halb.

Liha­veisekasvatajad märgivad, et hekseldamise teema on osades piirkondades väga valus probleem, sest igal pool ei õnnestu neil maad loomakasvatuseks rendile võtta. Neis tekitab eeskätt küsimusi, kas heina purustamise toetamine maksumaksja rahaga on mõistlik ja jätkusuutlik tegevus. Nende hinnangul peaksid need maad, mida kellelegi vaja pole, süsteemi jätkusuutlikkuse huvides pigem kasutusest välja minema, selmet kulutada nende hooldamiseks fossiilset kütust.

Lisaks tuleks veisekasvatajate hinnangul leida uueks toetusperioodiks viis, et mitte nõuda kasutusest välja läinud rohumaadele püsirohumaade rajamist, sest see võtaks maha hirmud, et hekseldamise keelamine tähendab teiste põllumeeste jaoks rohumaade tagasirajamise kohustuse rakendumist.

"Igasugune multšimine, mis on pikaajalise purustamise tule­mus, vähendab oluliselt liigirikkust. Kasvama jäävad tugevamad ja lopsa­kamad liigid - angervaks, naat, tarn. Tavaliselt iseloomustabki neid alasid kaks-kolm liiki, mis omakorda kaotab sealt putukapopulatsiooni ja ka kaitstavad linnud. Esimene eelistus rohumaade hooldamisel peaks alati olema karja­tamine ja teine niitmine-heinategu," leiavad veisekasvatajad oma pöördumises. "Püsirohumaade purustamine ei ole asjakohane meede mulla­viljakuse säilitamiseks. Maha purustatud niitest jõuab mulda vähe toitaineid, kuid kindlasti tekitab see keskkonda mõttetut CO2 heidet, mis on kahjulik kliima seisukohalt."

Otsus enne uuringut

Ent veisekasvatajaid ärritab ka see, et kui maaeluministeerium on alles sõlmimas lepingut uuringu tegemiseks, mis selgitaks välja rohupurustamise pikaajalise mõju mullale ja taimestikule, siis samal ajal on otsus juba ära tehtud. "Põllumajanduspoliitika peaks olema teadmuspõhine," leiavad veisekasvatajad.

Meelehärmi tekitab ka maaeluministri avalik üleskutse heksel­da­ja­tele, et nad tuleks toetusi taotlema. "Lisaks meie niigi palju madala­matele toetustele võrreldes teiste riikidega tähendab iga lisahektar toetus­süsteemis väiksemaid toetusi ja konkurentsivõime langust aktiivsetele tootjatele," toovad veisekasvatajad esile.

Mis aga peamine: toetustingimuste ootamatu muutmine pöörab paljude põllumeeste tegevuse pea peale: ohtu satuvad nii sõlmimisel olevad kui sõlmitud maarendilepingud, keerulisemaks muutub noortalunike võimalus maid rentida, tuulde lendavad hekseldamistehnoloogiasse tehtud investeeringud.

Põllumajandus-kaubanduskoda (EPKK) nendib, et nende liikmeskond on selles küsimuses tõepoolest pooleks. Argumente on nii ühele kui teisele teguviisile.

"Ühed liikmed ehk taimekasvatajad arvavad, et heksli kokkukogumise nõue on tootmist piirav ja liiga koormav, teised ehk loomapidajad pigem pooldavad heksli kokkukogumise nõuet selle mõju tõttu maa renditurule," võtab EPKK juhatuse esimees Romet Sõrmus kokku.

Tema peab kõige problemaatilisemaks just mängureeglite muutmist poole taotlusperioodi pealt.

"See on äärmiselt problemaatiline pretesendina põllumajanduspoliitika kujundasmisel. Põllumajanduse planeerimine on väga pikaajaline protsess, poliitika prognoositavus on hästi oluline, et ettevõtjad saaksid oma tegevust planeerida. Üleskutse, et kõik maaomanikud, kes soovivad hekseldada, tuleksid toetust taotlema, tekitas sektoris meelehärmi, see ei ole päris hea mõte. Pigem peaks mõtlema, kuidas aktiivsete põllumajandustootjatega nende elujõulisust parandada, see peaks olema põllumajanduspoliitka keskne eesmärk," leiab Sõrmus.

Nimelt hoidsid euroheinategijad aastaid maad omanduses üksnes selleks, et kord aastas sealt purustajaga üle sõites saaks heksli eest toetuse välja võtta, kuid lisandväärtust selline maa ei loo, erinevalt loomakasvatusest. Niisugune hõlptulu on viinud selleni, et toetusaluse põllumajandusliku maa hulk on alates Eesti Euroopa Liiduga liitumisest jõudsalt kasvanud: kui 2014. aastal maksis EL toetust 800 000 hektari eest, siis nüüd juba miljoni hektari eest, ent toetussumma on püsinud sama ehk supp on hektarite lisandumisel nende aastatega tegelikult lahjemaks jäänud. Probleem on just selle osaga toetatavast maast, mis ei ole põllumajandusliku tootmise teenistuses, ent mis ometi võiks olla põllumajandustoetuste peamine eesmärk.

"Hekseldatava pinna kasutuses hoidmine või hooldamine on tegelikult kulu ja seda eelkõige maksumaksjale. Kui jätame selle lihtsalt mädanema, tekitame tühja emossiooni, riigile ei tule sellest mingit kasu: ei laeku makse, ei tule töökohti. Kas me jõuame selliseid maid lõputult aktiivses kasutuses hoida ja neid hooldada?" küsib Sõrmus retooriliselt. "Me vajame paremaid raamtingimusi Euroopa Liidust, mis ei paneks meid sellisesse kimbatusse. See kompromiss, mis meil ühel aastal oli, kus kümme protsenti hekslit võis maha jätta, andis kõigile vajaliku paindlikkuse."

Ministri isiklik huvi

Millest siis selline järsk meelemuutus olukorras, millega kõik olid juba arvestanud ja hobuste tagasipööramine?

Sellele otsusele võib leida põhjuse uue valitsuse ministri Mart Järviku isiklikust elust. Nimelt valgustas Järvik veel ministrikandidaadina oma seisukohti 24. aprillil Kehtna valla ajalehes Valla Vaatleja, kus ütles sõna-sõnalt: "See kogu­mise nõue on täiesti arusaamatu kohus­tus, sest heksel on ju üks huumuse tekke allikatest. Luban selles küsimuses endise olukorra taastamise eest seismist. Ma ise loobusin selle tobeda nõude tõttu oma talu maadel toetuse taotlemisest."

Nõnda on minister lähtunud määruse väljatöötamisel oma ettevõtte huvidest.

Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira viis kolm aastat tagasi läbi uuringu, millest selgus tõepoolest, et heksli mahajätmine on kõige odavam viis püsirohumaad hooldada, sest kokkukogumine on kulukam.

"Meil on palju püsirohumaad, mida otseselt ei kasuta, ka loomasöödaks sealt ei varuta. Kokkukogutud heksel jäeti põllu või metsa äärde seisma, kus see pole esteetiline, aga ka keskkonnaprobleemid võivad tekkida. On hulk maakasutajaid, kel endil põllumajandusloomi pole, neid lööb piirangute seadmine valusalt. Halvemal juhul võivad nad jätta maa hooldamata ja maa hakkab võsastuma nagu 90ndate keskpaigas. Olen selle ministri argumendiga nõus, et see on kokkuvõttes odavam," ütleb Viira.

Püsirohumaade hooldamine on osa EL-i kliimapoliitikast. Viira tõdeb, et keskkonnaaspektist vaadates on hekseldamisel nii plusse kui ka miinuseid, aga ideaalset lahendust polegi. Ühest küljest tõesti saab muld maha jäetud hekslist toitaineid, mis aitavad huumust rikastada, teisalt aga paiskavad õhku ka CO2, samuti hävitavad purustajad nii väikeseid metsloomi kui põllulinde, kes masinate vahele jäävad. Seevastu loomade karjatamine oleks metsloomi-linde säästev.

Viira pooldaks paindlikke lahendusi, mis võtaks arvesse piirkondlikke eripärasid ning võimaldaks panna hekseldamise kohustuse näiteks vaid üle aasta. Samas tõdeb ta, et sellist paidlikkust on keeruline nõuetesse kirjutada ja veelgi keerulisem paindlike nõuete täitmist kontrollida.

"Kuna digilahendused arenevad, siis tõenäoliselt läheb administreerimine varsti lihtsamaks. Siis on võimalik vähendada nii hekseldamise ja kokkukogumise kulusid, aga ka negatiivseid keskkonnamõjusid," usub Viira.

Ta rõhutab, et toetuse tingimusi tuleb hinnata tervikvaates. Nimelt on Eestil kohustus hoida püsirohumaa taset üle kehtestatud miinimumnormi, mis on 28 protsenti kogu põllumajandusmaast. Praegu on püsirohumaade osakaal umbes 30 protsenti, kuid mõnel aastal on Eesti ka alla EL-i kehtestatud normi langenud. Uus otsus aitab seda tõsta.

Möödunud aastal püsirohumaade pindala vähenes, mis tähendab et püsirohumaid ei tohi 2019. aastal üles künda ega nende kasutusotstarvet muuta ning nendel, kes varasemalt on püsirohumaade kasutusotstarvet muutnud, lasub kohustus püsirohumaa tagasi rajada.

Viimase viie aasta jooksul on ühtse pindalatoetuse alust maad lisandunud üle 20 000 hektari ja samal ajal on vähenenud ainult hooldatava maa pindala. Kui lugeda maahooldajad, kellel pole loomi ja kes põllukultuure oma maal ei kasvata, niitjateks, siis nähtub, et hekseldatava põllumajandusmaa pindala on vähenenud ligikaudu 30 000 hektari võrra 40 000 hektarini.

Ministeerium: otsus jätab põllumeestele võimaluse kulu tegemata jätta

Maaeluministeeriumi maakasutuspoliitika osakonna juhataja Katrin Rannik põhjendab otsust ühetaolisuse nõudega.

"Kuna rohumaa hooldamise nõuded peavad olema ühetaolised kõigile, saab heksli maha jätta nüüd ka näiteks haljasväetisena kasutatava rohumaa puhul, kus see täidab mullaviljakuse suurendamise eesmärki. Põllumajandustootjatel jääb ära kohustus kokku koguda hekseldatud rohtu, millele otstarvet ei ole," ütleb Rannik. "Kõik toetuse taotlejad, sealhulgas lihaveisekasvatajad, saavad oma rohumaid, millel ei ole loomadele sööda kogumise väärtust, hekseldada ning hekslit ei pea kokku koguma, sest seda ei pruugi olla võimalik realiseerida."

Ministeerium saatis muudatuse teistesse ministeeriumitesse kooskõlastusele 27. mail. Otsus on seotud toetusega, mille taotlemisperiood algas 2. mail ja hilinenud taotluste esitamise tähtaeg kestab 17. juunini, seega on käimas just taotlusperiood.

"Üleminekuaega ei rakendatud, sest jätkatakse sama nõudega, mis kahel eelneval aastal on ka juba olnud ja on taotlejatele tuttav," põhjendas Rannik.

Viira uuringule tuginedes viitab Rannik, et hekseldatud heina kokkukogumise kulu on umbes 16 eurot hektarilt: "Seega on võimalik põllumajandustootjatel, kes hooldavad oma rohumaid hekseldamise teel, see täiendav kulutus tegemata jätta."

Ühtse pindalatoetuse eelarve tänavuseks aastaks on 93,7 miljonit eurot. Toetuse ühikumäära arvestab PRIA taotluste alusel kindlaks tehtud pindala alusel 1. detsembriks ehk sõltuvalt sellest, palju esitatakse taotlusi, selgub ka pindala toetusmäär. Näiteks möödunud aastal oli ühtse pindalatoetuse ühikumäär 90,83 eurot toetusõigusliku hektari kohta.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: