Urmas Viilma: hinge hind – 12 senti?! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Viilma
Urmas Viilma Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kristlikust vaatenurgast ja ligimesearmastuse põhimõtetest lähtuvalt peaks alkoholipoliitika kujundamisel olema esimesel kohal inimeste elu, tervis ja turvalisus, mitte maksuraha laekumine, leiab peapiiskop Urmas Viilma algselt Eesti Kirikus ilmunud kommentaaris.

Alkoholiaktsiisi langetamine on viimastel nädalatel avalikkuses palju kirgi kütnud. Riigikogu lõpetas äsja aktsiiside alandamise seaduseelnõu esimese lugemise. Arvata on, et alkoholiaktsiisid alates 1. juulist ka langevad. Seda meelt on nii valitsev koalitsioon kui oma tingimustel ka opositsioonis viibiv reformierakond.

Minu hinnangul on aktsiisi langetamise diskussioonis küsimuse püstitus liiga tugevalt kaldu maksuraha laekumise suunas. Kellele teeb muret eestimaalaste maksuraha viimine Lätti, kellele see, et soomlased ei taha enam tuua oma raha Eestisse.

Kokku arvutatakse laekumata maksumiljoneid ning sedagi, mitu senti odavamalt saab peagi kätte lauaviina. Kõiki õllesõpru rõõmustab kindlasti uudis 12sendisest kokkuhoiust iga pooleliitrise purgi pealt.

Kristlikust vaatenurgast ja ligimesearmastuse põhimõtetest lähtuvalt peaks olema alkoholipoliitika kujundamisel esimesel kohal inimeste elu, tervis ja turvalisus, mis kõik on seotud alkoholi tarvitamise ja inimeste ostukäitumisega.

Ei tohiks maksudega kiirustades mängida

Alkoholiaktsiisi tõstmine oli paari aasta eest üks nendest meetmetest, mis pidi inimeste alkoholitarbimisele mõju avaldama. Nagu ka käimasoleva kuu algusest jõustunud uus kord, mille kohaselt on alkohol nüüdsest kauplustes paigutatud varjulisemasse ja eraldi asetsevasse piirkonda, et see ei oleks enam kiusatust tekitavalt käeulatuses.

Tegelikult me ei tea piisava kindlusega, kas joomine piiriäärsetel aladel võrreldes aktsiisimuudatuse eelse ajaga on kasvanud või mitte. Kas suuri tagavarasid kokku ostnud eestimaalased on ka tajunud suurte varude omamisest tingitud joomissurvet ning sellele alla andnud? Või hoopis vastupidi: kas kõrgem aktsiis on kahandanud alkoholi tarvitamist ja sellega seotud õnnetus- ja koduvägivallajuhtumite või kuritegude arvu? Kas see on juhtunud isegi hoolimata sellest, et paljud eestimaalased teevad regulaarseid kaubareise lõunanaabrite juurde?

Me ei tea ka seda, kas Läti piiri taha viidav alkoholiaktsiis on samal ajal kasvatanud kütuseaktsiisist laekuvaid summasid, sest bensiini ju kulub rohkem. Või jääb ka kütuseaktsiis lõunanaabrite kukrusse, kuna enne koduteele vuramist tangitakse kütusepaagid täis ka piiritagust odavamat kütust.

Kuni nendele küsimustele pole vettpidavaid vastuseid, ei tohiks maksudega kiirustades mängida. Eriti kui maksumuudatuste peamiseks eesmärgiks on esmajärjekorras parema maksutulu taotlemine ja tagaplaanile jäävad inimesed. Nii võib 12 sendist saada hinge hind!

Alkoholikultuur

Vähe on räägitud alkoholikultuurist üldisemalt. Ükski uus seadusepügal ei takista näiteks mahla- ja limonaadiriiulitele ritta seada sellise absurdse nimega toodet nagu lastešampus. Laste sünnipäevadel ning lasteaia- ja koolilõpupidudel löövad ühtviisi klaase kokku nii täiskasvanud kui ka lapsed, kõigis klaasides sarnase kujuga pudelitest välja kallatud vahutav jook. Nimigi sama – šampus! Pole siis ime, et vastava vanuse saavutamisel peab uus põlvkond loomulikuks, et tähtpäeval peab alati olema laual noobel vahuvein või siider.

Suhtumine alkoholi hakkab peale kodust, väärtust lisavad lastead ja kool ning loomulikult paralleelselt toimiv elukool koos kõigi mõjutusvahenditega. Noorte jaoks on eriti olulised hoiaku kujundajad vanemad, sõbrad, meedia, sotsiaalmeedia ja küllap isegi spordivõistlustel laiutavad alkoholi tarbimist normaliseerivad elustiilireklaamid.

Ajastul, mil tervishoidu toetava keskkonna ja tingimuste loomisele pööratakse suurt tähelepanu, propageerides ökotooteid, veganitoitu, tervisesporti, keskkonnahoidu ja üldist tervislikku elulaadi, on minu hinnangul täielik karskus kui eluviis leidnud liiga vähe toetajaid.

Neid, kes selle valiku on langetanud, tuleb senisest enam esile tõsta kui inimesi, kes on suutnud oma usu ja tahtejõuga, sageli mõttekaaslaste abiga oma alkoholismi kammitseda. Anonüümsete alkohoolikute rühmad kui mõttekaaslaste vennaskonnad väärivad selles kontekstis tunnustamist kõikjal, kus nad tegutsevad.

Tänan siinjuures mitmeid kogudusi, kes AA-rühmadele turvalist peavarju ja lootust muutunud eluks pakuvad. Suurt tunnustust väärib ka kaaskristlastest nelipühilaste asutatud ja aasta vabaühenduse tiitli pälvinud Lootuse Küla ning teised sarnased kristlikud rehabilitatsiooniasutused, kus alko- ja narkosõltuvuse küüsi langenud inimesi kristliku usu abil uuele elule aidatakse.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Eesti Kirik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: