Viilma kirjutab EELK 2018. aasta tegevusaruandes, et viimase sajandi kestel pole kirikul olnud paremat aega ja suuremaid võimalusi oma sõnumi edastamiseks ja kuulutustöö tegemiseks, kui on praegu.

"See, et elame pidevas arvamusfestivali õhustikus, on ju kiriku poolt vaadates tohutu võimalus evangeliseerimiseks ja oma õpetuse levitamiseks. Kui me ka selles olukorras ei suuda, ei viitsi või ei taha oma sõnumit ühiskonda paisata või pihustada, siis anname sellest ühel päeval Issanda palge ees aru."

Peapiiskop lisab, et see, et imeravijad või nõiad avavad kauplusi, peavad konverentse, täidavad oma trükistega raamatukaupluste riiuleid, tele-eetrit ning pakuvad inimestele käegakatsutavaid lahendusi nende eluprobleemidele nii ajalehtede-ajakirjade, online- või sotsiaalmeedia vahendusel, ei ole midagi muud kui süsteemne töö oma ideede levitamise ja sellest tuleneva tulu kokku kogumise nimel.

"Küsimus ei ole kiriku maines või ajale jalgu jäämises, kui meie ise sedasama ei tee. Küsimus on inimeste hingedes! Kiriku käes on võitluses hingede pärast kogu vaimulik sõjavarustus."

Nõidade tants Kaitseliidu peol

Viilma leiab, et ka kirik peab minema rohkem inimese juurde, sest kui kirik ei lähe, lähevad nõiad ja soolapuhujad.

"Paaril sinodil olen toonud näiteks selle, kuidas uue ühinenud Lääneranna valla sümboolika sisseõnnistamiseks ei kutsutud seda talitust pidama ühtegi uue suure valla mitmest vaimulikust, vaid hoopis nõid."

Teise näite toob peapiiskop Kaitseliidu 100. aastapäeva peost Saku suurhallis, kus viibis kohal paar tuhat kaitseliitlast, sealhulgas mitmed kaplanid.

"Kõige suuremate ovatsioonide osaliseks sai nõidade tants Eesti ühe kommertstelekanali nõiasaate võitnud nõia juhtimisel. See nõid olevat Kaitseliidus tööl. Ilmselt veel mitte küll nõid-kaplanina. Ma ei imesta, kui järgmisesse riigikogu koosseisu osutub sportlaste ja näitlejate kõrval valituks ka mõni nõid või imeravija."

Liikmeid vähem, vaimulikke mitte

Viilma toob ka välja, et EELK-s on praeguseks sama palju kogudusi kui 1939. aastal ning EELK teenistuses on ka vähemalt sama palju vaimulikke või isegi enam kui vahetult enne Teist maailmasõda.

"Kas see ei tundu aga EELK liikmeskonna suurusele või väiksusele mõeldes pisut kummaline? Nõnda võime igaüks arvutada, mitu vaimulikku on meil iga koguduse või iga liikme kohta või mitu praosti ja piiskoppi iga vaimuliku kohta. Huvitav on see, et praostide ja piiskoppide karjatada on vaimulike ülematena sama palju või rohkemgi karjaseid kui 80 aastat tagasi. Küll aga pole karjastel karja sama palju kui 80 aasta eest. Liikmete arv on 80 aastaga vähenenud umbes viis ja pool korda ning annetajate arv 10 korda. Koguduste ja vaimulike arv samal ajal on jäänud samaks."

Viilma toob välja veel ühe olulise näitaja - nimelt elas enne Teist maailmasõda Eesti maapiirkondades pisut vähem kui 70 protsenti elanikkonnast ja linnades pisut rohkem kui 30 protsenti elanikkonnast. Aastaks 2000 oli olukord Eestis täpselt vastupidine – maal elas 30 protsenti ja linnades 70 protsenti elanikkonnast.

"Meie kogudustest aga vaevalt 20 protsenti on linnakogudused ja 80 protsenti maakogudused. Suurem osa meie vaimulikest teenib paljusid väikese liikmete ja ametitalituste arvuga maakogudusi ning kõigest väike osa vaimulikest suurema liikmete ja ametitalituste arvuga linnakogudusi. Nõnda on inimesed seal, kus on vähem kogudusi ja vähem vaimulikke, samal ajal kui kari on kahanenud väikeseks seal, kus paikneb geograafiliselt enamik meie kogudusi. Neid teenib aga olulisem osa EELK kogudusevaimulikest."

Viilma nendib, et sellest olukorrast on mõjutatud ka kogudustele laekuvate annetuste summad, millest omakorda sõltuvad koguduste töötegijate toimetuleku summad. Vaimulike palgavahendite ebastabiilne jaotumine ja erinevus koguduseti on Viilma sõnul samuti selle olukorra üheks ilminguks.