Karol Kallas: seene- ja inimtekkelised kliimamuutused ({{commentsTotal}})

Karol Kallas
Karol Kallas Autor/allikas: Danel Rinaldo

Globaliseerunud ja interneetud maailmas pole pisikesel Eestil pääsu ühegi Lääneilma massihulluse eest. Meie progressiivse nomenklatuuri kõige kõrgematesse ešelonidesse on oma kombitsad ajanud kliimapaanika. "Kliimasüüst" on "valge (mehe) süü" kõrval saanud progressiusu üks pärispattudest, leiab oma essees Karol Kallas.

Alljärgneva nurina mõte pole niivõrd inimtekkeliste kliimamuutuste eitamine, kuivõrd viitamine nimet "teadusliku fakti" vastuoludele. Vastutustundetu saastamine pole mitte kuidagi õigustatud, põlevkivi võiks jätta järeltulevate põlvede parema tehnoloogia keemiatööstuse tooraineks, inimesed võiks elada mujal kui suurlinnades, käia rohkem jala, sõita jalgrattaga ja kasutada ühistransporti.

Lühidalt võib käesoleva arutluskäigu võtta kokku tõdemusega, et kliima on niivõrd paljude osade koosmõjust moodustuv tervik, et praegused teaduslikud mudelid ei suuda seda adekvaatselt kirjeldada. Kliima muutub kogu aeg ja me lihtsalt ei tea, millist osa on inimene selles tööstusrevolutsioonist alates mänginud.

Mis on suurem: Maa sulatuum, universumi taustakiirgus või inimene?

Maa kliimat mõjutavad tegurid alates meie "elamise kera" sulatuumast kuni lõpetades kosmilise taustakiirgusega. Kõik elus ja eluta, mis jääb nimet kahe "fakti" vahepeale, on kokku niivõrd keeruline lõimunud süsteem, mida tänane teadus oskab kirjeldada ainult üksikute osade kaupa.

Taimede, bakterite, vulkaanide, kõrbete jne, jne, jne lisamisel kliimamudelitesse suureneb iga üksiku osalisega eksponentsiaalselt malli keerukus.

Teadlased oskavad päris kenasti seletada kuidas toimib seente ja taimede vaheline sümbioos ja milline on selle mõju. Kui me lisame sellele teadmisele "seente interneti", mis ühendab Maa floorat ja mille kaudu taimed omavahel suhtlevad, siis hakkavad mõtted liikuma "poolteadusliku" ning teaduslike meetoditega praktiliselt kirjeldamatu Gaia hüpoteesi suunas.

Seente – kellel on rohkem ühist inimeste (loomade) kui taimedega – ja taimede koosluse otsas elavad bakterid, kelle kogukaal ületab inimeste kogumassi väidetavalt kolm tuhat korda.

Lisame sellele puntrale veel eluta looduse – näiteks suurte kõrbete liivatormid, vulkaanipursked, ookeanite Urr teab mis põhjustel kõikuva albeedo – ning kõik ÜRO rahvusvahelise kliimapaneeli (IPCC) kliimamudelid hakkavad näitama aiateibaid. Mida need teevadki.

Teadust ei ole mitte kunagi tehtud suures karjas

Psühholoogid on kindlaks teinud, et äng ja mure halvavad teaduse tegemise võimekuse. Kiliastlikus (maailmalõpu ideoloogilises) kliimaõuduses elav teadlane ei ole suurem asi uurija. Kõikjal, kuhu me ajaloos vaatame, on karjamentaliteet, tunnelnägemine ja grupimõtlemine teaduse vastased.

Veelgi enam, kui "üheksakümmend kaheksa protsenti teadlastest on mingi "suure" väitega nõus," siis on sama palju põhjuseid nimet väites kahelda. Selline üleüldine nõusolek viitab rohkem Abilene'i paradoksile ja loogikavigastele tsirkulaarsetele arutluskäikudele kui ausale ning erapooletule teadusele.

Nõnda trambib teadus mööda allakäigutreppi põrgu suunas hetkest, kui selle eesmärgiks saab ideoloogia õigustamine.

"Mõistuse" religioone on olnud läbi ajaloo, kuid suurema mürtsuga üritas teadust religioonina kehtestada Suur Prantsuse Hullus.

Progressiajastu alguses (19. sajandi lõpukümnendid) kuulutati tippteaduseks inimeste rassiravi ja Rockefellerite sihtasutuse rahalisel toel loodi Saksamaa eugeenikaprogramm, milles osales enne Auschwitzi suundumist näiteks Joseph Mengele.

Nii oli kõik "teaduslik" ka üliprogressiivses Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus – teaduslik oli kommunism, teaduslik oli ateism, inimene oli looduse kroon ja nõnda edasi. Hitleri Saksamaalt ja Nõukogude liidult võttis progressitõrviku üle ÜRO.

Loomulikult – progressiividele nii omaselt – on kuni ÜRO-ni tehtud kõik valesti ja ÜRO teeb nüüd kõik õigesti. Inimtekkelised kliimamuutused on kuulutatud "lõplikuks (teaduslikuks) tõeks" ja sellise progressiivse ideoloogilise egiidi all üritatakse Hea Uue Ilma huvides anastada kõigi Maa tsivilisatsioonide vereringe – majandus. Süsihappegaasi "vaba" rohemajandus, mille nimel tuleb sõdida nagu natsidega, on kuulutatud "Lõplikuks Lahenduseks".

Mis on kindel: teaduses lõplikku lahendust ega tõde ei eksisteeri. Nobelist Konrad Lorenz on sedastanud, et lõplikku teaduslikku tõde ei ole olemas ja tänane tõde on ainult vahepeatus teel parema tõe poole.

Nii ka kliimamuutustega – kliimat mõjutavad tegurid alates Maa sulatuumast kuni Universumi taustakiirguseni, elik nii palju tegureid, mille üksikute osade omavahelised seosed loovad eksponentsiaalselt uusi seoseid ja selles tohuvabohus asetada inime Suureks Mõjutajaks on piibellik surmapatu kategooria elukõrkus. Inimtoime Gaiast suuremaks hindamine ei ole kõige arukam.

Alljärgnevate tarkade inimeste tsitaatide näol on üritatud viidata vihtidele, millega arukad inimesed võiksid üheksakümne kaheksa protsendiseid väiteid kaaluda.

  • Roger Scruton on artiklis "The End of the University" kirjutanud: "… (progressiivsed/pahempoolsed/uusmarksistlikud) ideoloogilised tõekspidamised mitte ainult ei erine tarkusest, vaid need on tarkuse vaenlased. Ideoloogilised tõekspidamised on ajuhaigus, mille põdemine teeb võimatuks tõe eristamise valest."
  • Ernest Benn (1875–1954) on sedastanud: "Poliitika on probleemide leidmise kunst. Kunst leida häda ja viletsust sealgi, kus seda ei ole. Kui Probleem(!) on leitud, siis antakse sellele vale diagnoos ja ravitakse võimalikult valesti."
  • Konrad Lorenz teoses "On Agression" (, lk 279): "Teaduslikku tõde saab defineerida (ainult) kui tööhüpoteesi, mida saab kõige paremini kirjeldada kui vahepeatust teel järgmise ja täpsema tõeni. Teadlane teab väga hästi, et ta läheneb lõplikule tõele ainult mööda asümptootilist kaart ja mitte kunagi ei jõua selleni. Samal ajal on ta teadlik asjaoludest, kas mõni väide on tõele lähemal või kaugemal."
  • Mark Cartwright artiklis "Laste ristisõda": "Mõned allikad väidavad, et suurem osa lastest viidi laevadega Sardiiniasse, Egiptusesse ja isegi Bagdadi, kus nad müüdi orjusesse."
  • Ja viimaks Piiblis: "Sest kõik, mis on maailmas - lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast." (1Jh 2:16)

ÜRO on kitsas ideoloogilises raamistikus – pahempoolses progressiusus – toimiv organisatsioon. Kui mitte päris kõik, siis 98 protsenti kliimaängi alusandmestikust pärineb ÜRO allorganisatsioonilt nimega Rahvusvaheline Kliimamuutuste Paneel (IPCC).

IPCC kasutab kliimamuutuste hindamiseks ja ennustamiseks üle saja erineva mudeli. Alabama Ülikooli kliimateadlane John Christy on võrrelnud kolmekümne ühe aasta vanuse IPCC seniseid prognoose vaatlusandmetega ja organisatsiooni nime all tehtud teadust ning järeldused on lühidalt järgmised: IPCC kliimamudelid valetavad keskmiselt kaks kuni neli korda ja sõda kliimamuutustega teeb rikkad rikkamaks ning vaesed vaesemaks.

IPCC teab, et nende mudelid ei ole täpsed, kuid eirab "valet" teadust ja avaldab ainult oma mudelitele takka kiitvate teadlaste uuringuid. Lühidalt: IPCC andmete näol on tegu halva (eba)teadusega!

Kui me vaatme Lääne ülikoole ja teadusilma, siis progressiivne vasakideoloogia on pea täielikult ikestanud sotsiaalteadused ja pöörab üha rohkem jõgesid tagurpidi reaalteaduste vallas.

Terve mõistusega inimesed on üha kasvava ahastusega vaadanud pealt, kuidas ühiskonnale müüakse sadu "voolavaid" sugusid, kuidas "dekonstrueeritakse" kümneid tuhandeid aastaid kehtinud ühiskondlikke norme, ehitatakse "uut" inimest ja saadetakse korda õudusi nagu sõjad Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas.

Filosoof Roger Scruton tõdeb eelpool viidatud artiklis kuidas tänastest ülikoolidest on saanud pahempoolsed ajude triikimise vabrikud ja kuidas pahempoolsed/progressiivsed/uusmarksistlikud ning sarnased ideloogilised tõekspidamised kujutavad endast ajuhaigust, mis ei luba maailmas toimuvat adekvaatselt hinnata. Pahempoolsed progressiusulised ei tee vahet tõel ja valel.

Tähtis on vahet teha lokaalsel ja globaalsel

Praeguse kliimapaanika paja juures tehakse üks oluline viga: kliimasupis on segamini lokaalne ja globaalne. Kohalik ja üleilmne. Inimene on tänu "teaduse ja tehnika progressile" omandanud suurepärase oskuse paikkonniti looduskooslusi hävitada ja koos sellega oma olemist untsu keerata.

Ajaloost võib tuua korduvaid näiteid, kuidas tsivilisatsioonid on raju põllumajandusega rikkunud Looduse tasakaalu ja põhjustanud enese hävingu.

Eelmise sajandi kolmekümnendate aastate suure majanduslanguse üheks algpõhjuseks saab pidada USA lõunaosariikides traktorite leviku toel kordades intensiivsemaks muutunud põllumajandust, mis muutis kõrbeks tohutud maa-alad ja võttis inimestelt elatise. 1930. USA tolmukõrbete hiidtormid (n Must Pühapäev) peaksid üle hegemooni massimeelelahutuse olema tuttavad eestlastelegi.

Tuleb leppida tõsiasjaga, et inimeste oskus oma elu untsu keerata on suurepärane. Samamoodi on lokaalsed looduskoosluste hävingud sisse kirjutatud Looduse enda "suurde ringmängu."

Austraalia igaaastased üle mandri ulatuvad "põõsapõlengud", mis "paiskavad" atmosfääri ⅓ mandri CO² kogusest, on kestnud miljoneid aastaid ja teatud floora ei paljune ilma, et tulest läbi käiks. Sama regulaarsusega on metsapõlengud laastanud USA Läänerannikut ja sealse hallmänni seemned hakkavad idanema alles peale tuleristseid.

Rändrohutirtsude nuhtlust, kuidas üks parv võib taimedest paljaks süüa mitukümmend ruutkilomeetrit, on kirjeldatud inimtsivilisatsiooni iidsemates eepostes ja tänapäevalgi kujutavad nimet putukad püsivat ohtu nii Aasias, Aafrikas kui ka Lõuna-Ameerikas. Või kodule lähemale tulles – taimekahjurid on võimelised hävitama ühe hooga miljoneid puid.

CO² mõju kliimale on logaritmiline

Tööstusrevolutsiooni algusest peale – ajavahemikus 1790–2018 – on süsihappegaasi hulk atmosfääris suurenenud 280. osakeselt miljoni kohta (parts per million; ppm) neljasaja osakeseni. Maa keskmine temperatuur on selle ajaga tõusnud 0,6 kraadi.

Selleks, et jõuda Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärgini (+1,5°C) peaks CO² hulk suurenema 160 ühiku võrra. Lühidalt: iga järgneva temperatuuripügalani jõudmiseks peab atmosfääri jõudma eelnevaga võrreldes märksa rohkem süsihappegaasi. Süsihappegaasi mõju ei ole lineaarne vaid logaritmiline.

Sisepõlemismootoriga autod saastavad kaasajal kordades vähem. Natukenegi arenenud riigis ei ehitata ühtegi suurt tehast ja traditsioonilist jõujaama ilma saastefiltriteta ja vanemaid tööstuseid kaasajastatakse üha suurema hooga. Elektroonika muutub iga aastaga üha keskkonnatõhusamaks ja nii edasi.

Lisaks inimeste üha säästlikumale eluviisile on maailm viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud märksa rohelisemaks.

Ühelt poolt on CO² taimedele toiduks ja teiselt poolt on arenenud riigid istutanud miljoneid hektareid metsa. USA astus Pariisi kliimakokkuleppest küll välja, kuid sellest hoolimata on ühest senisest suuremast saastajast saanud enim heitmekoguseid vähendanud riik. Need märgid näitavad, et inimeste saastekogused pigem vähenevad kui suurenevad.

Samal ajal "mängib" Loodus/Gaia oma ringis inimestest suuremat hoolimata edasi. Kui Krakatau kaldeera 1883. aastal vastu taevast lendas, jahutasid selle heitmed Põhjapoolkera suved viieks aastaks 1,2°C võrra maha. Nii ka neljateistkümnendast kuni üheksateistkümnenda sajandini kestnud Väikese jääaja põhjuseks peetakse suuremaid vulkaanipurskeid. Maal on praegu kolmesaja tegevvulkaani ümber.

Samamoodi mõjutavad regulaarselt Maa albeedot kõrbete liivatormidest atmosfääri kõrgematesse kihtidesse jõudnud tolmupilved. Käesoleva aasta maikuu lõpus oli veripunaseid loojakuid tänu Sahara tormidele näha Eestiski. Päikesekiirte peegeldumine sellistelt tolmupilvedelt võib temperatuuri maapinnal kas siis jahutada või tõsta, mis sõltub hulgast muudest faktoritest. Seitsekümmend üks protsenti Maa pinnast katvate ookeanide raskesti ennustatavat mõju kliimale sai mainitud eespool.

Kui "kõva" on kliimateadus?

Teadus on väidetavalt ise ennast korrigeeriv ja vaba ideoloogiast ning usust. Selline väide pole paraku liigagi tihti tõde ja progressiivid on oma ideoloogiaga päris teadust pilastanud rohkem kui sajand. Kui ÜRO on üdini progressiivne organisatsioon, siis on igati arukas suhtuda skepsisega organistasiooni teadusasutustesse ja -uuringutesse.

Selle kohta, kuidas progressiivne pahemideoloogia keerab teaduse untsu, võib näiteks tuua, kuidas progressorite poliitkorrektsuse ikkes teadusmaailm hävitas kaksisheeliksi ühe avastaja James Watson'i karjääri.

Watson andis 2007. aastal intervjuu, milles mainis, et tal on Aafrika tuleviku suhtes mure, sest "afroeurooplaste" rassil jääb intelligentsist vajaka ja mure on geneetilist laadi.

Vaadates empiirilisi andmeid: Zimbwabwe (Rodeesia(d)) oli(d) koloniaalajal "Aafrika viljaait". Sama suurepärane kliima ja mullastik on Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) põhjaosas ning Kongos. Enne sotsialistliku Aafrika Rahvuskongressi võimuletulekut oli Lõuna-Aafrika Vabariik maailma üks võimsamaid majandusi ja tuumariik. LAV on nüüdseks kukkunud kümneid kohti ja majandus, mis seal on alles, on ANC sotsialistlikust poliitikast hoolimata suhteliselt valge.

Mandri traagikat näitab nõndanimetatud "Araabia kevad." Kõige "edukamalt" kulges "demokraatlik" riigipööre Egiptuses ja mis juhtus? Vaesed sindrinahad valisid riiki juhtima Moslemi Vennaskonna terroristid. Praegu on Egiptuses asjalood taas paremini – võimul on hunta, inimesed normaalse elu juurde tagasi pöördunud ja rahu on suhteliselt majas.

Elik demokraatia nõuab teatud mihusega inimesi ja demokraatiavõimekus kulgeb mööda rahvaste- ning rassipiire.

Haiguste ravi algab sõnadest – diagnoosist

Mitte keegi ei väida, et "afroeurooplased" ja araablased oleksid kuidagi vähem inimesed või kuidagi väärtusetumad. Progressiivsest ideoloogiast hoolimata on rassid erinevad.

Haiguste ravi algab haiguste kirjeldamisest ja probleemide lahendamine probleemide tunnistamisest. Kopsupõletikku on märksa raskem ravida siis, kui keegi ei tohi kopsupõletikku uurida ega sellest rääkida. Islamiterrorismiga ei saa võidelda, kui ei tunnistata islamiterrorismi olemasolu. Läänemaailm on peale riikide iseseisvumist süstinud Aafrikasse ümber triljoni dollari (räägitakse ka kahekümnest triljonist) ja kui tulemusi lähemalt vaadata, on sellest olnud rohkem häda kui abi.

Küünilisemalt väljendudes: kui kunagi tähendas abi kui rikkad aitasid vaeseid, siis nüüd aitavad rikaste maade vaesed (tavalised maksumaksjad) vaeste riikide rikkaid (korrumpeerunud ülemklassi).

Progressiivse ideoloogiaga on käinud alati kaasas uuskeel. Uuskeel ei tähenda ainult uute sõnade loomist või sõnade tähenduse sunniviisilist muutmist, vaid ka sobimatute sõnade – näiteks üdini arusaamatute omadustega vihakõne – ärakeelamist.

Üks peamiseid viise, kuidas üks jube ideoloogia võib teaduse untsu keerata on teadusilma kängitsemine poliitiliste normide kütkeisse. Viidatud geeniteaduse ja Aafrika näitel on probleemiks poliitkorrektsus, mis kuulutab probleemide diagnoosimise vihakõneks ning sedasi välistab nende lahendamise.

Kommunistide, sotsialistide ja tänaste progressiivide ideoloogilisse maailmapilti ei mahu tõsiasi, et inimesed ei sünni puhta lehena. (Sotsiaal)antropoloogiast, mis võiks olla geeniteadusele toetudes "kõva" teadusharu, on saanud suures osas udune sotsiaalteadus.

Säherduse ideoloogilise ebateaduse "süü" on suuresti ka progressiivne arusaam, nagu riike oleks võimalik demokraatlikuks pommitada.

Lähis-Ida katastroofid on meil kõigil silme ees. Afganistan on tagasi seal, kust 2001. aastal alustati ja viimased uudised väidavad, et Islamiriik on seal leidnud omale toreda pesa. Iraagi sõda on kasuks tulnud kõige rohkem Iraanile.

Kui Lääs – eesotsas progressiivse Barack Obama administratsiooniga – ei oleks islamiterroriste toetanud, oleks Süüria sõda väga suure tõenäosusega märksa kiiremini otsa saanud, inimkaotused palju väiksemad ja suur osa migratsioonikriisist olemata.

Liibüas asuti "kevade" poolel – taas Obama USA toel – Gaddaffit pommitama ja nüüdseks on riigist saanud orjanduslikku korda tagasi langenud pommiauk. Kõik see oleks olemata, kui progressiivse maailmanägemise asemel oleks päris teadlasi kuulda võetud. Või natukenegi ajalugu vaadatud.

Laste ristisõjad muudavad maailma halvemaks

Kliimapaanikal ja Looduse või Maa hoidmisel pole midagi ühist. Raha on samasugune energiaühik kui söe- või pelletitonn. Oluliselt kallim elekter või toasoe ei ole mitte kunagi roheline. Rohelise energia maks on kõige rohelise vastane.

Progressiivse rohepesu ilusaks näiteks on meie prügimajandus: miks me peame maksma aastas mitu korda kallineva jäätmejaamade prügiveo eest, kui meie enda prügi põletavad jõujaamad ja (tsemendi)tehased peavad prügi välismaalt importima?

Teine näide: riik kogub autokummide pealt taaskäitlemistasu ja nende järjest kõrgemaks muutuvaid hunnikuid on meist näinud vast igaüks. Autokumm on samal ajal keskmiselt 25 protsenti suurema kütteväärtusega kui kivisüsi ja kui ei oleks ees idiootset eurobürokraatiat, sobiksid need suurepäraselt meie koostootmisjaamade kütuseks.

Eespool on viide Laste ristisõjale. Koolinoorte seas levival kliimapaanikal ja Laste ristisõjal on sarnased kiliastlikud/millenarialistlikud maailmalõpuootuse tunnused. Nii nagu progressiivid on massiimmigratsiooni õigustades langenud pedofrastiasse, üritades oma moraalset üleolekut tõestada õnnetul kombel otsa saanud inimkaubitseja poja Alain Kurdi pildiga, nii on ilmselged laste ärakasutamise tunnused Greta Thunbergi juhitud laste "kliimamarsil." Pavlikmorozovid, hung-wei-pingid ja Pol Poti lastearmee(d) on viimase sajandi ajaloo ühed jubedamad laste vasakideoloogilise ekspluateerimise näited.

Kui keegi on väga veendunud, et kliima vajab parandamist, siis algab kõik üksikust inimesest endast. Inimeste kliimamõju vähendamine ei alga hirmkallist rohelisest elektrist, mille tehnoloogia on veel kaugel küpsusest, vaid kõige lihtsamast enese ökojalajälje kokkutõmbamisest.

Kolitagu ära (valg)suurlinnast. Kliima ja looduse mõttes on suurlinnad kohutavad pommiaugud. Tervise seisukohalt jõuti juba aastakümneid tagasi järeldusele, et 70 kuni 90 protsenti kroonilistest haigustest on looduskauge ja rikutud linnakeskkonna süü. Müra, saastunud õhk, vähene õues liikumine jne, jne jne.

Kolitagu elama väiksematesse asulatesse. Elukohta valides võiks vaadata kas lapsed saavad jala kooli ja trenni minna, kas enda töökoht on jalutuskäigu kaugusel ja saab jala käia nii poes kui ka kinos. Millised on asula kergliiklusvõimalused? Kas iga päev ollakse sunnitud autot kasutama või mitte?

Energiavarustuse vallas peaks eelistama lokaalseid lahendusi üldistele. Kodusooja ja elektri vajaduste rahuldamine peaks võimalikult vähe sõltuma suurtest pakkujatest. Kodusooja võiks võimalusel anda kõige traditsioonilisem ahi.

Elekter peaks "valmima" võimalikult kodu lähedal, sest personaalsed ja taskukohased elektrijaamad on veel kauge tulevikumuusika. Ja nii edasi. Nii nagu eespool nenditud, on tehnoloogia muutunud viimaste aastakümnetega märksa rohelisemaks ja keskkonnasõbralikumaks.

Looduse vedrude tolerantsi narrimine ei põhjusta kliimamuutusi

Lõpetuseks veelkord lokaalsest ja globaalsest. Kui on pehmemad talved, siis metsas suureneb kitsede arvukus. Mille tulemusena suureneb ka kiskjate hulk. Mille tulemusena jääb vähemaks nii kitsi kui ka kiskjaid. Loodus on isereguleeruv organism.

Teaduse ja tehnika areng on inimestel lubanud viidatud ringmängu mõjusid viivitada, mis omakorda on jätnud petliku mulje nagu inimene kontrolliks Loodust.

Inimene võib rändrohutirtsu kombel hävitada tohutute maa-alade ökosüsteemi ja pääseda kohestest mõjudest tänu tehnoloogiale. Samas teaduse- ja tehnika hüppeline arengukaar on alles kolme sajandi vanune. Mis Looduse mõistes pole silmapilkki.

Ausam ja õiglasem on väita, et teadus ja tehnika võimaldavad meil mingeid (Gaia) vedrusid üha rohkem pingule keerata. Nii nagu antibiootikumide – mida on laiemalt kasutatud alles 1950. aastatest – üha laiem kasutamine kasvatab üha kurjemaid superbaktereid ja globaalsete pandeemiate küsimus pole enam ammu "kas" vaid "millal", nii on ekstsessid, mida me nimetame "kliimamuutusteks," suure tõenäosusega ainult Looduse/Gaia poolne haiguste ravi.

Maa ja selle kliimaga ei juhtu pisut pikemas plaanis midagi, rumalad inimesed kukutavad ainult endale taeva kaela. Pangem tähele - 1991. aastal avastati Tšornobõli tuumaelektrijaamast ja selle lähistelt kolm seeneliiki, mis olid õppinud toituma radioaktiivsusest.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: