Tänavune oli kõige kummalisem teatripäev minu elus. Mõned nädalad tagasi sain kirja, et olen pälvinud Ants Lauteri nimelise noore lavastaja preemia. See on väga väärikas auhind, olin üllatunud ja meelitatud, valisin juba välja kleidi, milles Vanemuise teatris tänukõne pidada.

Neljapäeval vaatasin pidžaamas teleülekannet, juuksed pusas ja kraanikauss musti nõusid täis. Kleit ripub kolmandat nädalat kapiukse küljes puu peal.

Kui metsas kukub puu ja keegi seda ei kuule, kas see puu siis tegi häält? Kui keegi saab auhinna ja keegi ei pane seda tähele, kas see inimene siis ikka sai auhinna?

"No man is an island", kirjutas John Donne. Ükski inimene pole saar. Ma olen teinud teatrit kümme aastat ja alles nüüd hakkab mulle päriselt kohale jõudma, et seda pole olemas vaatajateta. Ja mitte midagi, mida ma teen, pole olemas teiste inimesteta. Eestlaste jaoks on teater olnud see, mis keerulistel aegadel inimesed kokku toob. Ja praeguse olukorra iroonia on see, et nüüd, kui seda on kõige rohkem vaja… ei tohi me ühes ruumis viibida.

Eelmisel aastal tõime Draamateatris välja Hendrik Ibseni "Rahvavaenlase". Lühidalt on näidendi süžee selline, et väikelinna spaast avastatakse eluohtlik bakter ja spaa arst nõuab asutuse kohest sulgemist. Aga linnapea ei taha rasket otsust vastu võtta, sest muidu kaotab suurem osa linna inimestest töö. Tuttav olukord?

Hea dramaturgia alus on see, et kangelasel on dilemma. Tal on kaks valikut ja mõlemal on tohutud tagajärjed. Kas me päästame majanduse ja ohverdame inimelud? Kas me päästame inimesed ja lükkame majanduse rongi alla?

Praegu tahaks öelda, et, inimesed, minge teatrisse, vaadake "Rahvavaenlast", aga teater pidi kevadised etendused ära jätma. (Küll aga soovitan vaadata "Rahvavaenlase" filmiversiooni, milleks on Steven Spielbergi "Lõuad".)

Mulle meeldib, et head lood on alati ajatud. Iga katastroofistsenaarium on alati õpetlik. Iga katastroofistsenaarium on alati sarnane. Ja kõige sarnasem on see, et nendest ei õpita mitte kunagi. Iga kord, kui normaalne elurütm katkeb, tuleb see kõigile enneolematu üllatusena. Mis sest, et märgid on viidanud sellele juba pikemat aega.

"Rahvavaenlases" on tegelane suurärimees Morten Kiil, kelle nahavabrik kohalikku põhjavett saastab.

Kiil küsib spaa arsti käest: "Kas see on tõsi, et veevärki on mingid elukad sattunud? Ja neid on seal õige palju? Miljardeid? Ja palja silmaga neid ei näe?"

Mida ei näe, seda pole olemas.

Me suudame end kokku võtta

Inimesed on ainus liik, kes suudab endale luua abstraktseid kontseptsioone ja käituda nagu need oleksid päris. Näiteks teater: ma tean küll, et see mees seal laval ei ole see mees ja ta ei tunne seda, mida ta väidab. Aga ma olen võimeline talle kaasa elades nutma päris pisaraid.

Me ei näe baktereid, viiruseid ja kliima soojenemist, aga me oleme võimelised looma seoseid nendega kaasnevate tagajärgede vahel. Me suudame oma ajus kokku viia kaks pealtnäha mitteseotud asja. Kätepesu ja lähedase inimese haigus. Ja mida aeg edasi, seda osavamaks me selles muutume.

Väike meeldetuletus: esimene arst, kes käskis meditsiinitöötajatel käsi pesta, leidis tohutut vastuseisu ja ta suri hullumajas. Praegu kiusatakse inimesi, kes näevad seoseid nafta põletamise ja üleujutuste vahel.

Ja kui ei ole tahet vastutust võtta, on alati võimalus öelda, et probleem pole tegelikult olemas, sest keegi seda ei näe. Kui ma ütlen, et probleemi pole, ei pane see probleemi kaduma. See, et mina tahan, et olukord oleks teistsugune, ei muuda olukorda automaatselt heaks. "Oota, mis te tahate öelda, et ma ei või enam ööklubissegi minna või? See on mu inimõigus!" Ja kui me ise vastutust ei võta, peab valitsus meid koduaresti panema nagu käest ära läinud teismelise.

Ärkasin keset ööd oma Tallinna kesklinnas asuvas magamistoas ja kuulisin linnulaulu. Alati on selle asemel olnud möödasõitvate autode mühin. Metsloomad tulevad tagasi tühjadesse linnadesse, Hiinas näeb mõnes piirkonnas üle mitme aastakümne sinist taevast. Lennuliiklusest tulenev saaste on vähenenud. See on naljakas, kuidas me suudame ennast kokku võtta ja ühise eesmärgi nimel ohverdusi teha. Kui me ainult tahame.

Aga mida me siis tahame?

Tundub, et Eesti valitsus tahab koroonaviiruse varjus kiiresti läbi suruda õlitehase rajamise. Mis selles, et keskkonnaühendused ja teadlased on selle plaani täielikult maha laitnud ja noori, õpilasi ja tudengeid esindavad organisatsioonid on teinud valitsusele ühispöördumise.

Ajal, mil avalikud protestid on keelatud, tundub selliste otsuste vastuvõtmine väga küüniline. Alati on võimalik teadlaste häält eirata ja kuulata kedagi või midagi sobivamat, näiteks majanduslikke argumente. Aga ühel hetkel, kui pole enam eluks kõlblikku planeeti, ei ole enam ka majandust.

Ma olen elu jooksul saanud oma valitsuselt kaks SMS-i. Ühe Pronksiöö aegu ja teise nüüd.

Mõlema sisu oli, et hoia inimestest eemale.

Võib-olla on valitsusel õigus: inimesed ei ole just kõige parem liik. Mitte keegi pole veel suutnud nii massiliselt levida ja samas oma ning kõigi teiste elukeskkonda hävitada.

Teiselt poolt on meie koostöövõime täiesti hämmastav. Me suudame luua keerulisi võrgustikke, et luua ja ehitada. Me suudame kiiresti välja mõelda uusi lahendusi. Praegugi panevad paljud teatrid oma lavastusi internetti, näitlejad loevad õhtujutte, tulemas on lausa online-teatrifestivad, kõik otsivad oma publikuga kontakti.

Kõige olulisem on olla seotud. Sest me olemegi seotud. Kipub ära ununema, et meie kõik siin planeedil oleme üks organism. Ja praegu on see organism haige. Selleks, et paraneda, tuleb just nimelt teha koostööd, mitte kapselduda. See ei aita, kui ehitada endale sein ümber, lüüa lipp maalappi ja kuulutada see enda omaks. Orkaan ei küsi, kelle kuulub see maa, mida ta laastab. Pole mõtet minna kingakarbis merele aerutama. See karp laguneb varem või hiljem ära.

Ja isegi kui riigipiirid on ajutiselt seotud ja koduuksed kinni, siis seegi on paradoksaalsel kombel märk edukast koostööst. Me peame kogu aeg õppima, et me ei ole üksi.

Et praegusest epideemiast välja tulla, peame me kõik käituma nii, nagu me oleksime ise nakatunud. Ja üritama siis teha kõik, et me teisi ei nakataks. Kui me mõtleme, et "mul pole midagi viga, mina elan haiguse üle", siis on see kindel, et me nakatame varem või hiljem kedagi teist.

Võib-olla ei ole asi praegu minus. Võib-olla on asi selles, kuidas me kõik koos nende keeruliste väljakutsetega toime tuleme. Äkki saab seda olukorda kasutada õppepolügonina, kuidas tulevikus veel suuremaid globaalseid probleeme lahendada?

Praegusest olukorrast on palju õppida. Ootan põnevusega järgmist vaatust.