Tänavu möödus kakskümmend aastat kultusfilmi "Matrix" esilinastumisest ja hiljutisel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalilgi toimus selle toonaste vendade ja nüüdsete õdede Wachovskite meistritöö igati kohane eriseanss.

Mäletatavasti sai "Matrixi" tegevus õige hoo sisse siis, kui peategelane Neo kohtus salapärase ja stiilse Morpheusega, kes pani Keanu Reevesi tegelaskuju valiku ette: "Kui võtad sinise tableti, siis lugu lõppeb, sa ärkad oma voodis ja usud, mida iganes sa tahad uskuda. Kui võtad punase tableti, siis jääd sa imedemaale ja ma näitan sulle, kui sügavale see jäneseurg tegelikult ulatub. Ja pea meeles, et kõik, mida ma sulle pakun, on tõde, ei midagi enamat."

Neo võttis Morpheuselt punase tableti, sest ta tahtis teada, mis tegelikult toimub, mis on tõde. Ja tõde, nagu alatasa selgub, oli hirmus.

Tõde oli see, et maailm, milles Neo elas, ja mis meenutas eelmise sajandi lõpu Ameerika Ühendriike, kus ainult kõige vingematel tegelastel olid klapiga Nokia mobiiltelefonid, on täielik vale, arvutisimulatsioon. Päris maailma juhtisid masinad, kellega viimased vabad inimesed võitlesid ja ülejäänud inimkond moodustas masinate akupanga.

Nagu suurema osa raamatute ja filmide puhul, millele viimasel ajal mõtlen, näen nüüd "Matrixi" puhulgi seost tänapäeva Eestiga. Muide, loen praegu antoloogiat "Hirmu ja õuduse jutud" ning pean endale järjepidevalt meelde tuletama, et see on fantaasiakirjandus, mitte minu Facebooki-sein või õhtune "Aktuaalne kaamera".

Punase ja sinise tableti stseen "Matrixist" tundub nüüd samuti hirmuäratavalt tuttav. Mind painab tunne, et oleme kõik ühiselt samuti punase tableti alla neelanud ja avastanud, et Eesti, kus me oma arust oleme harmooniliselt elanud ja kätest kinni hoides katkematult "Mu isamaa on minu arm" laulnud, on tegelikult düstoopiline tühermaa.

Alles see oli, just äsja, mil Eesti oli tubli väikeriik, mis oli õigustatult uhke oma kultuuri ja oma digitaalse eduloo üle. Siin leiutati Skype ja Arvo Pärt lõi maailmakuulsat muusikat, loodus oli üheülbaline, kuid siiski kaunis, hirv ojal jõi ja kägu kukkus raal, aas haljendas ja seal õitsesid lilled ja turvalisus suurenes ja majandus kasvas ja kalur vedas merel vabalt noota ja rõõmulaulust põllul kajas mets vastu.

Siis aga, ei tea millal, sai veega alla loputatud punane tablett. Kõik muutus sedamaid. Inimesed muutusid kurjaks ja hakkasid mõnel juhul vihkama teisi inimesi olenevalt poliitilistest vaadetest või nahavärvist või siis hakkasid lihtsalt kõiki teisi inimesi vihkama, olenemata sellest, kas nad olid vasakpoolsed, parempoolsed, valged, mustad või kollased.  

Ajakirjandusvabaduse kadumise kohta tehti haaravamaid otseblogisid kui Ott Tänaku sõitudest. President ei saanud läbi valitsusega, riigikogu presidendiga, ühed valijad ei mõistnud teisi valijaid, teised ei mõistnud meediat ja nõnda edasi. Üleüldse oli viimase paari kuu ainuke positiivne teade see, et mu meiliaadressile laekus pakkumine tellida kevadine suurpuhastus. "Mis siin enam tellida," mõtlesin jõuetult. "Valijad on oma valiku teinud, valitsus on ametisse astunud, ju tuleb ka puhastus."

Ühesõnaga, kõik on väga halvasti. Isegi need, kellel läheb hästi, arvavad, et kõik on halvasti.

Ükskõik, kuidas ka püüan end suunata mõtlema sellele, mis on tegelikult hästi, kõlab see õõnsalt, nagu oleksin vajunud sügavale enesetsensuuri laukasse. Varem tähistasin enesetsensuuri sõnaga mõtlemisvõime, aga ajad on muutunud, punane tablett mõjub.

Ei tahaks üldse kõige selle halva peale mõelda ega sellest rääkida. Tahaks hoopis rääkida sellest, kui tore oli laupäevane avatud sadamate päev. Rahvast oli sadamas murdu, kõik ostsid kilode viisi värsket räime ja üks pere oli isegi oma kassi sinna kaasa võtnud, et tegelane saaks värsket kraami otse kalamehe käest hambusse võtta. Ilm oli ilus ja pimedaks ei läinud isegi hilisõhtul, sest kõik Edela-Eesti inimesed olid nii palju värsket kala söönud, et tarbitud fosfor pani nad helendama.

Tahaks, et oleks midagi head, aga hea sai otsa, hea läks metsa, hea läks suure kuuse otsa. Ja siis tuli kuri saemees ja saagis selle suure kuuse ka veel maha. Eks ta ole.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.