Kadri Simson: viie aasta pärast loodan tagasi tulla paremasse Eestisse ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Keskerakonna üks oluline nägu ja hääl Kadri Simson lahkub Eesti sisepoliitikast. Tundub, et ta teeb seda heal meelel ja kergel sammul. Euroopa Komisjoni voliniku koht tõstab ta eemale kohalikust erakondlikust nügimisest ning annab võimaluse vaadata kaugemalt siinsetele poliitilistele valikutele ja inimestele, mille või kelle suhtes on Simson viimastel kuudel nii mõnedki torked teinud.

Euroopa Komisjoni voliniku koht läks koalitsioonileppega Keskerakonnale. Aga miks just teie selle saite?

Sest traditsiooniliselt ongi voliniku koht kuulunud peaministri erakonnale. Nii oli see viis aastat tagasi [Andrus Ansipi nimetamise ajal], nii oli see 10 ja ka 15 aastat tagasi [Siim Kallase nimetamise ajal].

Oli teil konkurente? Näiteks Mailis Reps?

Kaheldamatult on voliniku koht see, mida paljud poliitikud soovivad täita. Ja häid kandidaate oli Keskerakonnal enam kui üks.

Kes veel?

Me ei jõudnudki teiste kandidaatide esitamiseni, sest [Keskerakonna] juhatuses olin kandidaadiks vaid mina ja toetus oli ühehäälne.

Kui te ei saaks Euroopa Komisjoni volinikuks, kas oleksite siis Jüri Ratase teises valitsuses minister?

Siis ma ilmselt jätkaksin riigikogu fraktsiooni juhina. Ka riigikogu töövõime ja tugev toetus valitsuskoalitsioonile on ülioluline.

Üliosav oli ka küsimusest kõrvale põikamine. Kui koalitsioonilepingus poleks lepitud kokku, et Euroopa Komisjoni voliniku koht läheb Keskerakonnale ja selle saab Kadri Simson, kas te oleksite siis selle valitsuse minister?

Õnneks ei olnud mul põhjust sellist hüpoteetilist valikut teha.

Tahate Eestist ära?

Tahan arengu hüpet. Olen olnud [seoses magistriõpingutega Londonis] Eestist ära ja tean, et natuke aega eemal olek võib lisada inimesele seda, mida ainult kodus oma tööd tehes ei pruugi lisanduda.

Kes saab teie asemel Keskerakonna parlamendifraktsiooni esimeheks?

Esimese hooga kujuneb ilmselt nii, et kui mina keset suurt suve ära lähen, peavad seda ülesannet täitma [fraktsiooni] aseesimehed Kersti Sarapuu ja Siret Kotka-Repinski.

Kui suured on Siim Kallase ja Andrus Ansipi volinikusaapad, mis neist maha jäävad?

Need on teistsugused. Need on meeste kingad, mis mulle lõike poolest ei sobigi. Need on endiste peaministrite jäljed.

Me ei tea ju, kas sellist positsiooni nagu on Ansipil, Euroopa Komisjoni järgmine president üldse loob. Omal ajal, kui Siim Kallas oli Komisjoni asepresident, kuulus tema alla ka üks peadirektoraat, Ansip aga koordineerib teisi volinikke, kelle all on direktoraadid. See, mida järgmine president tööülesanneteks laiali jaotab, et kõigil volinikel oleks mõtestatud tegevus, on täna veel teadmata. Järgmine presidentki on teadmata.

Millega tegelete Brüsselis novembrini, nn asendusvolinikuna, kuni on ametis Jean-Claude Junckeri juhitud Euroopa Komisjon?

Olen pidanud eelnevaid kohtumisi ja saanud kinnitust, et niisama ma sinna nö ametit õppima ei lähe, vaid saan ka selget rakendust. Aga eks detailsemalt tuleb kõnelusi pidada pärast seda, kui on selge, millised Euroopa Parlamenti valitud volinikud oma mandaadi vastu võtavad ja millised jätkavad ametiaja lõpuni Komisjonis. Neid volinikke on viis.

Milline oleks teie unistuste päris-portfell – millist valdkonda tahaksite volinikuna kõige enam endale saada?

Ilmselt oleks kõige loogilisem mõni valdkond, mida [Euroopa Liidu] eesistumise ajal [majandus- ja taristuministrina] ise katsin. Neid on kolm: majandusareng, ettevõtlus ja tööstus ning siis energeetika ja siis transport.

Peaminister Ratas peab president Junckeri järglase juures head lobitööd tegema, et Eestist pärit volinik saaks võimalikult mõjuka portfelli?

Jah, loomulikult. Peaministri tugi on väga oluline. Aga ma ise ei saa ka lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääda.

Kadri Simson. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Te ei pelga, et sügiseks on Eestis uus valitsus ja Kaja Kallas võib teie päris-volinikuks nimetamise ümber vaadata?

Siis, järelikult, on see millegi jaoks hea. Sellepärast ei tasu ette muretseda, kuigi eestlastel on üldse kombeks kõiki asju ette muretseda ja valdavalt need halvad asjad ei juhtu.

Aga ma olen arvestanud sellega, et tõepoolest, mind saab järgmiseks viieks aastaks ametlikult [Euroopa Komisjoni volinikuks] nimetada siis, kui Eesti peaminister saab selle nimetamise teha Komisjoni järgmisele presidendile. Täna teda alles otsitakse.

Kes saab teie esimeseks teejuhiks Brüsseli käänulistes ja pikkades koridorides? Euroopa Komisjoni transpordivaldkonna peadirektor Henrik Hololei, kes oli 10 aastat Siim Kallase kabinetiülem?  

Mul on eestlastest mitmeid häid tuttavaid, kuigi Eesti esindaja Brüsselis Clyde Kull sai just uue suunamise Pariisi. Henrik Hololei on aga kindlasti üks mõjukamaid eestlasi Brüsselis, nõus.

Kes läheb teie kabinetiülemaks?

Esialgu saan minna Brüsselisse vaid üleminekumeeskonnaga ja esialgu ei ole mul kabinetiülemat. Olen pidanud küll eelläbirääkimisi ja lausa upun sümpaatsete inimeste CV-desse, kes kõik on valmis tulema minu kabinetti tööle. See on oluline valik. Arvan, et seni olen elus teinud häid valikuid ja kaasvõitlejad on alati mulle midagi lisanud, teinud ka mind seeläbi tugevamaks. Seda [nüüdset] valikut ei kavatse ma teha kuidagi kergekäelisemalt.

Kes on Eestist teie üleminekumeeskonnas?

Minuga tulevad alguses kaasa kaks inimest. Ülejäänud meeskonna leian Brüsseli kogemusega inimeste seast. Loomulikult on ka selged reeglid: eestlaste arv on [Eestist pärit voliniku] kabinetis karmilt piiratud, volinik peab palkama Euroopa Liidu teistest kodakondsusest nõunikke ja ka kabineti juhtkonnas peab olema üks inimene, kes ei oma Eesti kodakondsust.

Kes on need kaks eestlast, kes teiega kaasa lähevad?

Minu pikaaegsed nõunikud Peeter Kadarik ja Jaan Männik, nad on olnud minuga nii majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ajal kui ka enne seda.

Tahate jätta Brüsselis endast sama suure jälje, nagu volinik Ansip ja rändlustasude ühtlustamine?

Loomulikult peab iga volinik teadma, et tal on viie aasta jooksul võimalik teha suuri ja Euroopa mõttes edasiviivaid algatusi. Aga kui soovite täpsemalt küsida, et millises teemas, siis ei ole mõtet täna jagada lubadusi valdkonnas, mis mõne kuu pärast võib osutuda hoopis teise voliniku vastutusalaks.

Miks teie arvasite pärast 3. märtsi riigikogu valimisi, et Keskerakonnal oleks õige jääda opositsiooni?

See oli öine arvamus pärast seda, kui Kaja Kallas teatas, et nemad hakkavad läbi rääkima Isamaa ja sotsidega.

Kui kiiresti te arvamus siis muutus?

Päevade kulgedes.

Ja miks välistasite mineku valimised võitnud Reformierakonna valitsusse?

See oli ilmselt [Reformierakonna] läbirääkimiste stiil. Valitsuse moodustamiseks peab olema selge tahe ja ka võime arvestada erakonnaga, kes istub teisel pool lauda. Ma arvan ja tean, et nendel esimestel päevadel [pärast parlamendivalimisi] tehti Reformierakonna poolt nii mõnigi viga.

Isamaa ja EKRE vigu ei teinud?

Nende puhul olime kutsujaks juba meie. Sellele, kes kõnelusi läbi viib, andestatakse vigu palju raskemini kui nendele, kes on kutsutud kaasa mõtlema.

Kas Eesti sai toona parima võimaliku valitsuse või lihtsalt võimaliku valitsuse, mis märtsis-aprillis suudeti kokku panna?

Praeguse riigikogu koosseisu arvestades? Keskerakonna valitsuses olemiseks on see kahest valikust – mis meil olid (juhtida ise võimuliitu koos EKRE ja Isamaaga või olla nn väikevend Reformierakonna valitsuses, toim) – parem.

Ütleksin, et tänane valitsus on maameeste valitsus. Senised otsustajad vaatavad krimpsus näoga, kust nüüd need maakad linnarahva sekka tulid. Aga mitte kuidagi ei saa välistada, et kui valitsuse teinuks Reformierakond ja nad käitunuks nii nagu nad alati käituvad, siis olnuks suur hulk maainimesi äärmiselt nördinud ja pettunud. See rahulolematus poleks [praegusest] sugugi väiksem olnud.

Opositsioonis on poliitiku ainus tegu sõna. Reljeefse sõnavaraga EKRE juhid jõudsid endalegi ootamatu tempoga opositsioonist valitsusse. Kuivõrd on nende sõnad nüüd pehmenenud, muutunud viisakamaks?

Ikka on. Me ju näeme, et on.

Arvan, et igale erakonnale peab andma võimaluse oma sõnu ka tegudega kinnitada. Olnud ise üheksa aastat opositsioonis, ilma igasuguse võimaluseta midagi teha ja pidanud Keskerakonna välistamist mitmes olukorras Eestile valeks, siis ma ei taha panna ühtegi teist erakonda samasugusesse positsiooni.

Kui Keskerakond sai novembris 2016 pärast pikka opositsiooni peaministriparteiks ja teie majandusministriks, siis kas ja kui suurt umbusku tundsite Eesti ametnikkonna vastu?

Mina olin ootusrikas ja esimesest päevast võeti mind [ministeeriumis] väga hästi vastu. Tõsi, esimestel nädalatel tehti mulle sellise tempoga briifi, et koosolekud kestsid kaheksa-üheksa tundi jutti – erinevad meeskonnad tulid laua ümber infot andma, mina muudkui istusin ja ammutasin, mida mulle räägiti.

Võibolla esimesel Brüsseli-käigul tehti mulle kübe kõva katsumus, kui tuli pidada seitse sõnavõttu ja kümme kahepoolset kohtumist. Ju ma siis pidasin katsumusele vastu ja sealt edasi olen näinud ministeeriumi ametnikes ainult professionaalset tuge.

Te ei kahtlustanud, et ametnikud võivad töötada teile ja Keskerakonnale vastu?

Mul ei olnud seda mingit põhjust arvata, ei. Ka hilisem kogemus on täiesti vastupidine.

Julgustate uut koalitsioonikaaslast olema ametnike suhtes positiivne?

Arvan küll. Arvan, et ametnikud on selgelt suunatud positiivsetele lahendustele. Tõsi, kui mõnikord tundub mõni poliitiline punktivõtt neile kahtlane, võivad nad teha ka Itaalia streiki [,kus tööd ei katkestata, kuid kõike tehakse piinliku täpsusega ja samas ülimalt aeglaselt]. (Muigab) Aga päris otseselt nad konfrontatsiooni ei lähe.

Kui ekslik on mulje, et teie ei tunne end selles koalitsioonis just kõige mugavamalt?

(Mõtleb) Mulle ei meeldi, et kogu aeg tuleb rääkida koalitsioonipartnerist ning üldse ei saa rääkida, mida meie [Keskerakonnas] teeme, mille nimel meie poliitikas olema, milline on meie positiivne programm valitsuses. Ja viimased kaks kuud ongi olnud olukord, et lähed küll andma intervjuud enda erakonnast, aga lõpetad ainult partnerist rääkides. See ei ole sugugi mugav.

Kadri Simson. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kui väliskaubandusminister ei täida oma töökohustusi, siis pole sellist ministrit vajagi, kuulis teilt väliskaubandus- ja digiminister Kert Kingo (EKRE)...

Aga eelnevalt ma loomulikult seletasin, miks sellist ministrit üldse vaja on. Pikalt on ju kõheldud, kas majandusministeeriumis peab olema kaks ministrit. Mina kogesin, et peab küll, sest kui ei ole väliskaubandusministrit, siis saaks majandusminister oma niigi suurele portfellile lisakoormuse, koos väga tihedate välissõitude ja vajalike esindamistega.

Ent seda Eesti ettevõtjad ootavadki, et neil aidatakse avada uksi. Ja äridelegatsiooniga, mida juhib minister, neid uksi ka tõepoolest avatakse. Selleks ongi väliskaubandusministri positsioon eriti tähtis.

Ja ta ei saa oma tööd teha ainult Eestis ja ainult eesti keeles?

Pole võimalik... Sa võid olla Eestis ja oodata neid toredaid delegatsioone, kes on juba Eesti leidnud ja siia tulnud. Aga see on kõigest pool lugu. Me ainult ei oota investoreid Eestisse, meil on ju endalgi ettevõtlikke inimesi, kes tahavad leida uusi turge väljaspool Eestit.

Kas piltlikult öeldes oleks väliskaubandus- ja digiministrile EAS tema parem käsi ja meie digikogukond tema vasak käsi?

Nii on.

Kas Kert Kingo peaks vabariigi valitsusest lahkuma?

Arvan, et ta peaks väga selgelt kaaluma, kas tal on võimalus viia ennast kiiresti sellisesse vormi, et töö saab tehtud.

Olen tähele pannud, et tema CV-s on võõrkeele oskusena kirjas inglise keel. Mõistan täiesti, et kui sind kutsutakse [G-20 kohtumisele] maailma 20 tippriigi juhi ette, võib see võtta põlve värisema isegi inglise filoloogil, eriti esimestel töönädalatel. Võibolla oleme tema keeleoskuse ette hukka mõistnud, tuginedes teadmata allikatele.

Kert Kingo on seda ise teinud.

Ei ole teda inglise keeles esinemas kuulnud.

Kas ministrina oleks teile ükskõik, usaldab opositsioon teid või ei?

Opositsioon ei usalda kunagi ministrit. Tean ju, et tavaliselt nopitakse umbusaldamiseks välja minister, kes midagi tähendab. Kui lähed umbusaldama ministrit, kelle nimi ei tule enamusele Eesti valijaist meeldegi, siis see on raisatud energia. Ikka püütakse neid, kellest sõltub valitsuse töövõime.

Ja see on normaalne, kui minister ütleb tema umbusalduse arutelu ajal riigikogus opositsiooni saadikule: "mul suht suva, kas te usaldate [mind] või mitte"?

Ta (siseminister Mart Helme, toim) nentis fakti. Selle koalitsiooni esimesest päevast oli teada, et kahele praegusele opositsioonierakonnale ei meeldi see olukord üldse mitte. Kuna nemad mõlemad välistavad EKRE, on nende mängumaa kitsuke, et keda üldse umbusaldada.

Näiteks sotsid võiksid umbusaldada EKRE-t ja Keskerakonda, sest kummagi erakonnaga ei tule neil lähimal neljal aastal koalitsiooni. See paraku ongi meie kurbloolisus, et valimiste järel vaatasime [riigikogus kohtade jaotust]: sotsidega on neli aastat nüüd nii, et üks meist on valitsuses ja teine opositsioonis, kuid üheskoos me valitsuses olla ei saa.

Kui Eesti liberaalid – Kesk- ja Reformierakond – tahavad aastal 2021 presidendi riigikogus valida, siis oleks valitsuse variant liberaalid pluss sotsid...

Ah et teha väga suur valitsus?

Kellel oleks 70 häält riigikogus.

See on võimalus, mida pole kunagi tehtud. Siis võiksid sotsid arvata, et neil pole valitsuses vetoõigust, nad "on üle" ja kaks suurt saavad valitsuses teha otsuseid ka ilma nendeta. Suhteliselt ebamugav positsioon.

Siseminister Mart Helme umbusaldamise arutelul parlamendis näitasite, et ta eksis või valetas. Nimelt ta väitis, et kui perevägivalla kahtluse alla sattunud eelmine väliskaubandusminister Marti Kuusik helistas EKRE juhide ja peaminister Ratase juuresolekul oma abikaasale, et kõik saaksid teda, kas naine on kogenud koduvägivalda, siis selles skandaalses telefonikõnes olevat küsijaks olnud Jüri Ratas. Selle jutu peale helistasite teie Ratasele ja ütlesite siis riigikogule, et "selles kõnes peaminister Jüri Ratas ei osalenud enamaga kui kuulajana" ja "tema ei esitanud kellelegi küsimusi". Kuidas te üldse tulite mõttele, et keset riigikogu istungit helistada Ratasele?

Reageerisin hetkeolukorrale. Kui Mart Helme hakkas kirjeldama midagi, mis minu teada ei saanud tõele vastata, siis ka hea ajakirjanik teinuks kiiresti faktikontrolli. Ma ei helistanud ainult Jüri Ratasele, järgmise kõne võtsin kohe Martin Helmele, et saada kinnitust enne kui see [tegelikkus] Mart Helmele üle riigikogu saali teatavaks teha.

Muud viisi valeväide kohe maha võtta ei olnud, sest Jüri Ratas ei küsinud [selle telefonikõne ajal] ühtegi küsimust.

Aga EKRE esimehele Mart Helmele oli see päris valus avalik ninanips, mida opositsioon saab ikka ja jälle kasutada.

Las nad kasutavad. Kui see jäänuks ümber lükkamata, olnuks veel halvem.

Kuidas teile üldse tundub selline telefonikõne perevägivalla võimalikule ohvrile?

Selles kaasuses olid kõik tohutu ajasurve all, otsuseid tuli teha minutitega ja igaüks näitas oma reageerimisvõimet erineval viisil.

On kuidas on, aga EKRE hingab vist kergendatult, et teie Euroopa Komisjoni ära lähete?

Arvan, et neil on minu üle rõõm, jah.

Kas see Eestist lahkumine on rõõm ja kergendus ka teile endale?

See on huvitav. Ma ei pea muretsema, mida teeb riigikogu liige pika suvega ja kas ma jõuan Pärnus kõigi oma valijatega kohtuda. Minule tähendab see pärast jaanipäeva väga töise perioodi jätkumist.

Kas see tähendab ka lahkumist Eesti sisepoliitikast, vähemalt järgmiseks viieks ja pooleks aastaks?

Jah, tähendab küll.

Ja millisesse Eestisse te loodate viie aasta pärast tagasi tulla?

Paremasse.

Kadri Simson. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: