Eesti kutsub kogu maailmas ettevõtjaid üles taotlema e-residentsust ning tegutsema meie ettevõtluskeskkonnas Eestisse jalgagi tõstmata. Samal ajal tehakse meie riigis tööd, et vähendada ettevõtlusega kaasnevaid riske, näiteks rahapesuohtu, mida seostatakse peamiselt mitteresidentidega.

Seadusekuulekate ettevõtjate ligimeelitamine ja kahtlaste eemal hoidmine ei ole tegelikult omavahel vastuolus. Töö, mis Eesti e-residentsuse programmi uuele tasemele viimiseks praegu käib, on seadnud eesmärgiks tegutsemise mõlemal suunal ja paraku ei ole üks ilma teiseta võimalik.

Ma ei hakka teid siinkohal tüütama sellega, et asun järjekordselt kirjeldama e-residentidele programmi poolt osaks saavaid kasutegureid. Tegelik küsimus seisneb hoopis selles, kas programm on kasulik Eestile. Samuti ei ole mõtet arutleda selle üle, kui suurt rahalist kasu e-residendid Eestile toovad ja kui palju aitavad nad kaasa Eesti riigi ja kultuuri mõjule kogu maailmas. Mainitud kasutegurid on niigi selged.

On ammu teada, et e-residendid maksavad Eestis makse ja riigilõivu enam, kui seda kulub e-residentsuse programmi käimas hoidmisele. Samal ajal on e-residentsuse kasu meie riigi majandusele määratult suurem, sest programmi kaudu tekib juurde edukaid Eesti ettevõtteid.

Keskendun hoopis sellele, milliseid riske tuleb Eestil silmas pidada, sest e-residentsus on riigile kasulik ka üksnes siis, kui piirdume vaid selle konkreetse küsimusega.

E-residentide teine nimi

Teeme kõigepealt selgeks, kes on e-residendid. Need on välismaalased, kes tegelevad Eestis ettevõtlusega. Nimetame neid e-residentideks vaid seetõttu, et Eesti on digiriik, kus on võimalik ettevõtet asutada digi-ID'd kasutades. Digi-ID'd saab omakorda konkreetsetel tingimustel väljastada ka välismaalastele.

Selles ei ole midagi erilist. Peaaegu kõikides teistes maailma riikides saavad ka mitteresidendid ettevõtlusega tegeleda, kuigi e-residentsuse ümber toimuvat arutelu jälgides võib jääda mulje, et üheski teises riigis pole see võimalik.

Ometi on nn e-residendid olemas ka paljudes teistes riikides selles tähenduses, et riikidel on kohustus reguleerida suhteid mitteresidentidega. Mujal lihtsalt ei nimetata neid inimesi e-residentideks, nendes riikides pole Eestile sarnast mugavat ja turvalist digitaalset infrastruktuuri ega seetõttu ka meie omaga võrdselt atraktiivset ettevõtluskeskkonda.

Samuti ei saa positiivseks lugeda asjaolu, et mujal maailmas pole e-residentsuse programmi puudumise tõttu ka päris selget arusaama, kuidas mitteresidendid nende riigis äri teevad.

Seega tasub arvesse võtta, et nii nagu teised riigid, peab ka Eesti reguleerima oma suhteid mitteresidentidega. Meie e-residendid eksisteerivad olenemata sellest, kuidas me neid nimetame.

Tugevam kontroll toob suurema usaldatavuse

Digi-ID'd taotledes peavad e-residentsusest huvitatud mitteresidendid nõustuma politsei- ja piirivalveameti (PPA) poolt teostatava taustakontrolliga. See on esimeseks eelduseks, et nad saaksid siinses läbipaistvas majanduskeskkonnas, kus nad jätavad monitooritava digitaalse jalajälje, üldse tegutseda. Isegi halbade kavatsusteta e-residendilt võib temapoolse ettevaatamatuse korral - ja juhul, kui ta seetõttu võimudele silma jääb - staatuse ära võtta ja digi-ID sulgeda.

Seadusekuulekatele ettevõtjatele teatavasti mugavus meeldib ning Eesti ID-kaart on väga mugav. Aga seda kaarti ei saa kasutada rahapesuks. Näiteks saab ID-kaarti kasutades küll imelihtsalt ligi LHV pangaarvele, aga ei saa arvestada, et LHV annaks digi-ID omanikele lihtsamalt arveldusarve või vaataks selle kasutamise reeglitele läbi sõrmede.

Vastupidiselt seadusekuulekatele ettevõtjatele ei hooli halbade kavatsustega ettevõtjad eriti e-residentsuse poolt võimaldatud igapäevase äritegevuse lihtsustamisest. Riigid ja piirkonnad, mis on kahtlaste kavatsustega ettevõtjatele atraktiivsed, ei pea tingimata pakkuma ei kasutajasõbralikke e-teenuseid ega mugavat asjaajamist.

Kurjategijad hindavad kõrgelt hoopis muid asju - vähest läbipaistvust ja vähest õiguslikku regulatsiooni, et nad saaksid peita oma tegevuse varifirmade taha. Lühidalt öeldes on raske uskuda, et Eesti või e-residentsus koos rangema PPA taustakontrolli, digitaalse jalajälje vältimatuse ja ärikeskkonna läbipaistvusega neid kuigivõrd kütkestab. Kajastamist leidnud juhtumites kasutati rahapesuks hoopis teistes riikides registreeritud varifirmasid.

Eestisse registreeritud ettevõtete puhul pole varifirmal isegi õiget tähendust, sest andmed iga siinse ettevõtte kohta lihtsalt kättesaadavad, mis teeb nende omanike ning finantsinfo, näiteks maksulaekumiste, kontrollimise lihtsaks. Eestis võid sa küll väga kiiresti üritada eest ära joosta, aga peitu pugeda on palju raskem, kui mujal.

Asjad, mis kurjategijatele meelehärmi valmistavad, on aga seaduskuulelike ettevõtjate jaoks väga olulised, sest võimaldavad neil ka mujal maailmas suurema usalduskrediidiga tegutseda.

E-residentsuseta ei oleks paljudel seadusekuulekatel kodanikel mingit võimalust juhtida ettevõtet, mida usaldavad ühtmoodi nii selle kliendid, partnerid kui ka investorid. E-residentsus toimib e-residentide jaoks just eeskätt tugevama kontrolli tõttu, mis toob kaasa ka suurema usaldatavuse.

E-residentsuse ulatus ja ootused

E-residentsuse puudumisel kujutaksid mitteresidendid Eestile palju suuremat ohtu, kui nad kujutavad praegu, kui me oleme otsustanud neid nimetada e-residentideks ning seadnud neile sisse digi-ID taotlemise süsteemi.

Kui e-residentide hulk nüüd mingil põhjusel väga kiiresti kasvama hakkaks, siis suureneksid ka need olemasolevad suhteliselt väikesed riskid. Seetõttu oleks loogiline tõhustada riskijuhtimise võimalusi, milleks annab e-residentide poolne majanduslik panus juba praegu rahalised võimalused.

PPA tegutseb koos teiste riigiasutustega juba aktiivselt sellel suunal, et suurendada kontrolli e-residentide tegevuse üle. Selle tulemusel sai suletud osa nende e-residentide kaartidest, kes reegleid ei järginud.

Kui asi oleks pelgalt inimeste hulgas, siis teoreetiliseks oleks ju võimalik viia mitteresidentide riskiaste nulli. Me peaksime lihtsalt keelama kõigil mitteresidentidel Eestisse investeerida. Aga see ei ole ei mõistlik, nagu ei oleks mõistlik ka välisinvestorite eemalepeletamine. Mitte ükski riik ei lükka tagasi välisinvesteeringuid ning kindlasti ei saa asu Eesti esimesena seda tegema.

Teine mure on seotud ootustega. Me peame kindlustama, et e-residentidel poleks ootusi, et nende staatus ja uus digi-ID annab automaatselt suuremad võimalused pangakonto avamiseks. Igal finantsorganisatsioonil on oma eelistused klientide osas. Riigi roll on ainult kindlustada, et turg on avatud ning nii residentidel, kui e-residentidel on võimalikult palju valikuid.

Jättes kõrvale valdkonnaspetsiifilised väljendid, räägin ma siinkohal vabakutselistest professionaalidest ja digitaalsetest nomaadidest, kes kasutavad oma müügiplatvormina internetti.

Need inimesed saavad e-residentsuse programmist kõige enam kasu ja samal ajal on neil ka kõige madalama riskiastmega profiilid. Kui nad on ka tegelikult ettevõtjad, siis on nad oma teenuseid avalikult ja edukalt pakkunud juba mõnda aega ning nende tausta on võrdlemisi lihtne kontrollida, tuleb ainult ühendada arveldusarvel toimuv selle omaniku isikuga.

E-residentsus 2.0 vähendab riske veelgi

Pole mingit vajadust selle järele, et Eestis oleks pank, mis teenindaks igat tüüpi e-residente. Euroopas on rohkelt nii traditsioonilisi pankasid kui ka uusi fintech ettevõtteid, mis on suunatud teist tüüpi e-residentide ettevõtete teenindamisele.

Organisatsioonid, mis on suunatud teistsugustele klientidele, on valmis maandama ka nende klientidega seotud riske. Seepärast on e-residentsuse programmi meeskonna eesmärgiks mitte raisata aega veenmaks mingeid kindlaid ettevõtteid, et neil tuleks teenindada absoluutselt kõiki kliendigruppe, vaid pigem turu avardamine, et igale kliendigrupile leiduks teenusepakkuja.

Et vähendada mitteresidentidega seotud riske, on vaja e-residentsuse programmi edasi arendada. Õnneks on e-residentsuse meeskond suurepärane (kuigi pean möönma, et olen siinkohal mõnevõrra erapoolik) ja selle eesmärgi osas on ka kõik erakonnad ühel nõul - tegemist on ju selgelt Eestile kasuliku olukorraga.

Võib-olla peaksime hoopis küsima, et kas meil on tulevikus üldse vaja investoreid, kes ei ole e-residendid?

Kui mitteresidentidel ei ole e-residendi staatust, kaasneb nendega meie riigi jaoks rohkem segadust ja vähem turvalisust. Eesti võiks hoopis teha kõigile siin ettevõtteid loovatele välismaalastele digi-ID taotlemise kohustuslikuks.

Küllap liigub tulevik selles suunas niigi ja ilma seadusandluslike muudatusteta. Näiteks kaotab maksu- ja tolliamet (EMTA) koostöös pankadega võimaluse saada teenust, kui pole ID-kaarti. See tähendaks, et ka mitteresidentidel oleks mõistlikum taotleda e-residentsust, kui nad tahavad Eestis ettevõtet luua.

E-residentsust turundatakse üle maailma selle kaudu, mida see inimestel teha võimaldab. Olemuselt on E-residentsus aga lihtsalt usaldusväärne digi-ID, mis annab usaldusväärsetele ettevõtjatele võimaluse juhtida usaldusväärseid ettevõtteid meie usaldusväärses majanduskeskkonnas.

Mitteresidendid võivad Eestile tuua palju kasu, aga riskid on meie jaoks madalamad ainult siis, kui need mitteresidendid registreerivad end e-residentidena.