"Uue suunana võib välja tuua, et kuna suur osa e-residente soovib mõne aja möödudes ka Eestisse tulla, on mõistlik hinnata e-residendi digi-ID menetluse käigus, kas viisanõudega riigi konkreetse kodaniku suhtes ei esine ilmseid asjaolusid, mis välistaksid talle viisa andmise," ütles siseministeeriumi pressiesindaja Pia Kuusik. "Sest kui näiteks e-resident on siin oma ettevõtte loonud, siis võib tal mõne aja möödudes tekkida huvi või vajadus ka Eestisse tulla. Seega on mõistlik ja otstarbekas juba kohe ka kontrollida, kas tal oleks teoreetiliselt võimalik ka Eesti viisat saada," selgitas ta.

Kuusik lisas, et alati ei ole see siiski võimalik, kuna on raske hinnata taotleja tervisekindlustust või reisiks piisavate rahaliste vahendite olemasolu.

"Lisaks e-residendi digi-ID välja andmisel tehtavale isiku taustakontrollile on plaanis tõhustada ka järelkontrolli, et ennetada õigusrikkumisi," märkis siseministeeriumi esindaja. Selleks töötatakse koostöös erinevate osapooltega välja täiendavad protsessid ning see on ka edaspidi jooksev töö, mida kaasajastatakse jooksvalt vastavalt vajadusele ning uutele tekkivatele võimalustele, lisas Kuusik. "Märgin ära, et ka praegu viiakse isikute suhtes läbi põhjalik taustakontroll," rõhutas ta.

"Selles vaates ei ole hetkel plaanis otseselt muuta isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud e-residendi digitaalse isikutunnistuse saamise tingimusi, küll aga on kavas täpsustada menetluse käigus isikute suhtes tehtavat taustakontrolli protsessi," ütles Kuusik, lisades, et kuna see puudutab menetlustaktikat, siis sellest täpsemalt rääkida ei saa.

Eesti algatas 2014. aastal e-residentsuse programmi selleks, et suurendada Eesti majandusruumi uute (digi)teenuste tarbijate võrra ja tõsta Eesti ärikeskkonna atraktiivsust ning selleks toetada majanduskasvu.

2018. aasta kevadel otsustati leppida selgemalt, täpsemalt ja laiapõhjalisemalt kokku e-residentsuse programmi sisu, eesmärgid ja tegevussuunad. "Selle põhjuseks oli laialdaselt tekkinud arutelu e-residentsuse kasu ja riskide üle, sealhulgas rahandussektoris karmistunud lähenemine rahapesu tõkestamisele, mis esmapilgul tundus ohustavat Eesti väärtuspakkumist e-residentidele," ütles Kuusik. Seetõttu käivitati kümned Eesti asjatundjad, poliitikud, ametnikke ja äritegelasi kaasanud arutelud, mille tulemusena saadi ettepanekud programmi arendamise tegevussuundadeks ehk niinimettaud e-residentsus 2.0. Ettepanekud puudutavad mitmeid ministeeriume ja asutusi, mitte üksnes siseministeeriumi, ütles Kuusik.

Eesti hakkas e-residendi digitaalseid isikutunnistusi välja andma 1. detsembril 2014. Seisuga 12. august 2019 on Eesti 58 572 e-residenti, mis hõlmab kõiki, kellele kunagi on välja antud e-residendi digitaalne isikutunnistus.

Kodakondsuste järgi on enim e-resident Soomest (7,41 protsenti), Venemaalt (6,07 protsenti), Ukrainast (5,81 protsenti), Saksamaalt (5,55 protsenti), Ühendkuningriigist (4,77 protsenti), Jaapanist (4,67 protsenti), Ameerika Ühendriikidest (4,67 protsenti), Indiast (4,45 protsenti), Hiinast (4,37 protsenti), Prantsusmaalt (3,97 protsenti), Itaaliast (3,86 protsenti), Türgist (3,38 protsenti), Lõuna-Koreast (2,45 protsenti), Hispaaniast (2,43 protsenti), Lätist (2,39 protsenti), Hollandist (1,88 protsenti), Poolast ( 1,75 protsenti), ja Rootsist ( 1,68 protsenti).

Selle aasta jooksul, kuni 12. augustini, on esitatud 10 694 taotlust, ehk umbes 330 taotlust nädalas.