Riina Solman: inimeste suurim rikkus on lapsed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riina Solman
Riina Solman Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Riigi ja valitsuse asi pole õpetada peresid elama, aga on selge, et kui meil on peredes keskmiselt vähem kui kaks last, siis sureme me pikas perspektiivis rahvana välja, sedastab oma kommentaaris rahvastikuminister Riina Solman.

Kohtusin reedel Viljandis Eesti Lasterikaste Perede Liidu (ELPL) esindajatega ja tunnustan kogu südamest suuri peresid, milles täna kasvamas pea pooled meie ühiskonna tulevased teadlased, tippspetsialistid, kokad, arstid ja õpetlased, oskustöölised ja paljud teised. Rõhutan ka siinkohal, et Eesti rahva püsimiseks peaks peredesse sündima rohkem lapsi ning seda peab toetama ka perepoliitika.

Me peame ühiskonnana tegema pingutusi, et meie peredes oleks rohkem lapsi. Riigi ja valitsuse asi pole õpetada peresid elama, aga on selge, et kui meil on peredes keskmiselt vähem kui kaks last, siis sureme me pikas perspektiivis rahvana välja.

Lapsed on rikkus nii perele kui ka ühiskonnale

Eesti vanemahüvitise ja lastetoetuste süsteem on loodud sellisena, et see toetaks rohkem suuri peresid. Kavatsen tulevikuski keskenduda neile perepoliitilistele meetmetele, mis aitavad kaasa, et meie peredes oleks rohkem lapsi. See on rikkus nii perele kui ka ühiskonnale.

Rääkides rahast, siis vaadates tulevikku, kui meie oleme vanad, siis tähendab rohkem lapsi meile rohkem raha kõige otsesemas mõttes. Meile maksavad nähtavas tulevikus valdava osa meie pensionist ikka meie lapsed ja lapselapsed, kellest on kasvanud targad ja töökad täiskasvanud. Nii lihtne see ongi. Aga kipub ununema.

Pensionipõlveks, mis kestab ligi poole aktiivse tööea pikkusest, ei ole lihtsalt võimalik piisavalt säästa, eriti ajal, mil me ise maksame pensioni ka oma vanematele. Me jääme igal juhul ka tulevikus oma laste ülalpidamisele. Sellepärast vajame lisaks mõistlikult korraldatud säästmisele ka seda, et meie rahvaarv kasvaks.

Meie suur soov ja eesmärk peab olema see, et meie lapsed ja me rahvana elame tulevikus paremini kui täna. Lootus paremale elule ja usk sellesse on võimsad käimatõmbavad jõud, mis hoiavad meid Eestis koos ja toovad siia tagasi need, kes on läinud paremat elu otsima mujale. Inimesed ja rahvas, kes on kaotanud usu, ei suuda midagi.

Loomulikult ei saa hea elu tulla pingutamata, aga parem elu ei pea tingimata tähendama seda, et neil on meist rohkem raha. Kõlab banaalselt, aga õnn ei pruugi ka tulevikus peituda vaid rahanumbrites. Puhas loodus, värske õhk, hea tervis ja hea haridus ja hea tuju ei ole asjad, mida saab ainuüksi rahanumbriga mõõta.

Õlg-õla tunne naabritega, tugev kodanikuühiskond ja teeme-ära-vaim pole vaid rahanumbrid Excelis. Ja kõige tähtsam – see, kas meil on turvalised ja armastust täis kodud, kus kõigil pereliikmetel on hea olla, ei ole üldse rahas mõõdetav.

Loomulikult on vaesuses ja puuduses raske rõõmus olla. Ja sellepärast peab riik tulema nõrgematele ja õnnetusse sattunutele appi turvavõrkudega. Aga see ei tohi summutada soovi ise oma parema tuleviku nimel pingutada.

Tasakaal üksikisiku ja ühiskonna huvide vahel

Üks rahvastikupoliitika võtmeküsimus on selles, kuidas meie suhteliselt individualistlikus ühiskonnas lisaks sellele, kuidas muuta laste saamine ja kasvatamine võimalikult lihtsaks ja mugavaks, hoida tugevamat sidet iga inimese tulevase materiaalse heaolu ja uute ühiskonnaliikmete kasvatamisse suunatud panuse vahel.

Olen nõus, et ühiskonda võib panustada eri viisidel, aga samamoodi on õigus neilgi, kes ütlevad, et kui iga põlvkond on eelmisest väiksem, siis surevad meie rahvas ja kultuur lõpuks välja või asenduvad sisserändajatega ja nende kultuuriga. Mõne inimese jaoks pole see probleem, aga minu jaoks on see vastuvõetamatu perspektiiv, mille vältimiseks on eesti riik õigupoolest loodud ju ongi.

Tulebki mõelda, kuidas leida tasakaal üksikisiku ja ühiskonna huvide vahel ja kuidas leida viise, mis suunavad ühiskonnaliikmeid mõtlema tulevikule ja käituma viisil, mis kasvatab meie kõigi jõukust ka tulevikus.

Kui siiski vaadata meie rahvastikupoliitikat numbrite keeles, siis pole rahanumbrid sugugi väikesed. Erinevate perepoliitiliste meetmete maht läheneb varsti juba miljardile eurole.

Vanemahüvitis, lastetoetused tavalistele ja suurtele peredele, elatisabifond ja paljud teised perepoliitilised meetmed võtavad veidi alla kümnendiku riigieelarvest. Neile lisanduvad kulud lastehoiule, haridusele ja laste tervisele, aga ka perede turvalisusele ja vanemaharidusele. Samuti lastega seotud maksuvabastused.

Seda kõike on rahas mõõdetuna väga palju. Näen, et on võimalik ja vajalik langetada tarkasid valikuid ja enda rolli rahvastikuministrina näengi ma nende valikute läbitöötamises, et meie rahvas kasvaks ja õitseks ka tulevikus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: