Kaks nädalat tagasi avalikustas statistikaamet rahvastikuteadlaste poolt koostatud Eesti elanike prognoosi kuni aastani 2080. Selle järgi elab kuuekümne aasta pärast Eestis 1,2 miljonit inimest ehk 11 protsenti vähem kui praegu. Kusjuures kuni aastani 2040 on kahanemine alla kahe protsendi, mitte kaheksa protsenti nagu arvati viis aastat tagasi.

See on baasstsenaarium. Kokku oli välja toodud neli võimalikku stsenaariumi.

See on väga tähtis dokument ja alus paljudele teistele prognoosidele. Alates pensionisüsteemist kuni teedevõrgustiku planeerimise ja kinnisvarahindadeni välja. Sest asulatesse, kus elanike arv arvatavasti kiiresti kahaneb, ei ole ju ühtegi ratsionaalset põhjust kinnisvara osta. Aga inimene ei ole õnneks ratsionaalne.

See on väga suurepärane dokument diskussiooni tekitamiseks ja ma loodan, et meedia hoiab seda teemat veel pikalt üleval.

Aga tuleme tagasi meie rahavastikuteadlaste poolt pakutava baasstsenaariumi juurde, mille järgi elab Eestis kuuekümne aasta pärast 1,2 miljonit inimest. See on meie hääbumise stsenaarium.

Optimistid ütleksid siin, et kõik on hästi, me hääbume aeglasemalt, kui me viis aastat tagasi prognoosisime. Aga tegelikult on see kurb stsenaarium. Kahanemine tähendab ju, et me ise ei usu oma tulevikku ega suuda piisavalt lapsi kasvatada ning samuti ei pea teised meie maad piisavalt atraktiivseks piirkonnaks.

Väga kurb perspektiiv. Vaatamata sellele, et meie elanike arv kasvab juba mitmendat aastat järjest.

Liiga pessimistlik prognoos

Ma ei ole rahvastikuteadlane, aga minu arvates on see prognoos liiga pessimistlik. Loomulikult olen ma teadlik meie elanike vananemist ja muudest protsessidest. Aga ikkagi tundub see stsenaarium mulle liiga pessimistlik.

Miks? Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest on tööjõu ehk inimeste vaba liikumine. Eesti on väga hästi arenenud infrastruktuuri ja kõrge palgaga maa, kuhu inimesed tahavad tööle ja elama tulla. Ma arvan, et me alahindame inimeste liikumist Euroopa Liidus. Seda me ei kontrolli.

Ja kindlasti alahindame me ka töötajate tulemist Eestisse kolmandatest riikidest. Seegi on hoogustunud just viimasel viiel aastal. Sellises kiiresti muutuvas ja avatud maailmas on väga raske nii pika ajahorisondiga ennustusi teha. Seda enam, et elame kiiresti muutuval ajastul.

Kui me vaatame tulevikku, siis lisaks kõrgemale palgale tullakse siia ka kliima pärast. Kliima soojenemine paneb inimesed põhja poole liikuma.

Kujutage ette, et peate elame suurlinnas, kus tööle ja koju sõitmise peale kulub päevas kaks-kolm tundi ja suvel on paar kuud õhutemperatuur 35 kraadi. Ei ole just ilus elu. Ja siis satute te suvel Eestis mõnda järve ujuma. Keset vesiroose ja vaikust. Kontrast missugune. Juba praegu ostavad lõuna poolt tulijad meil maid ja maju. Ikka selleks, et suvega hakkama saada. Ennustan, et see on alles algus.

Järgmine trend, mida me alahindame on kaugtöö mõju. Praegu on paljudes tehnoloogiaettevõtetes veerand töötajaid kaugtööl. IT-insenerid või disainerid teevad ona tööd kas Bali saarel, Rõuges või Hiiumaal. Kellele, kus meeldib.

Kaugtöö ja puhas vesi

Mõned kuud tagasi üllatusin, kui kohtasin oma vana head tuttavat, kes on mitmete suurfirmade nõukogu liige. Ta reisib igal nädalal vähemalt kaks-kolm päeva. Tema personaalne assistent asub juba pool aastat temast mõnesaja kilomeetri kaugusel. Me oleme harjunud mõtlema, et assistent peab olema juhile lähedal... aga siis järsku viissada kilomeetrit eemal.

Tehnoloogilised võimalused on viimaste aastate jooksul väga palju muutunud ja see muudab väga paljusid stereotüüpe. Kujutage ette, et näiteks Kärdlas või Karulas saaks pakkuda sellist assistenditeenust Tallinnas, Helsingis või Londonis elavale ettevõtjale. Ja neid ametikohti tuleb aina juurde.

Kaugtöö on kindlasti trend, mis maakohad ja väikelinnad uuesti ellu võiks äratada. Kas ei oleks tore ja idülliline elu, kus kaugtööd saab teha näiteks Viljandis, Paides või Türil.

Tööle ja koju sõitmise asemel saab seda aega kasutada näiteks aias töötamiseks. Just ise toidu kasvatamine on tulevikus aina tähtsam. Inimesed tahavad teha PÄRIS asja ja samuti süüa puhast toitu. See on luksus ja aina rohkem inimesi liigub selles suunas.

Ka puhas vesi muutub maailmas kogu aeg aina tähtsamaks ressursiks. Sellega seoses on mul üks tähelepanek.

Me räägime palju heitgaaside vähendamisest maailmas ja meie metsade maha raiumisest. Samal ajal paneme silmad kinni selle ees, kui palju keemiat meie põllumajandus kasutab. Meie mõju heitgaaside vähendamisele maailmas on marginaalne, aga oma joogivee rikume me ise ära.

Seda saame me peatada ja pikemat perspektiivi vaadates oleks see hädavajalik. Minu arvates peaksime me peamise rõhu keskkonnakaitses panema just puhta vee hoidmisele. Järeltulevad põlved oleksid meile selle eest väga tänulikud.

Uued tehnoloogiad annavad uued võimalused ka mitmesuguste väiketootmiste tekkeks. Ka need töökohad võivad olla just erinevates väikelinnades. Seetõttu arvan, et tulevik ei ole nii tume kui prognoos ette näeb. Kõik sõltub ikkagi tublidest eestvedajatest ja vahel ka riigi väikesest toest. Parimad näited meie lähiminevikust on minu arvates Sillamäe, Paldiski ja Viljandi arengud.

Veel kord, ma arvan, et meil ei ole põhjust leppida selle kahanemise stsenaariumiga ja peaksime positiivselt mõtlema. Me ei taha ju ehitada sellist Eesti riiki, kus inimeste arv kahaneb. Ma ennustan, et kuuekümne aasta pärast elab siin vähemalt poolteist miljonit elanikku. Ehk mitte 11 protsenti vähem aga 11 protsenti rohkem kui praegu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.