Jaak Aab: rohkem või vähem regionaalpoliitikat on poliitiline valik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaak Aab
Jaak Aab Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Mida suuremad on probleemid vananemise ja sündimusega, seda olulisem on perede toetamine ja regionaalpoliitika. Riigil tuleb soodustada maapiirkonnas elamist, elukeskkonna parandamist, töötamist ja laste kasvatamist, kirjutab riigihalduse minister Jaak Aab.

Juuni lõpus ilmus Sirbis ja ERR-i portaalis Kaarel Tarandi lugu "Ääremaad hülgame niikuinii". Artiklis võttis Tarand ette statistikaameti rahvastikuprognoosi aastani 2080 ning leidis, et demograafiat ja linnastumist arvestades tuleb regionaalpoliitika ümber mõtestada.

Kas riik on maapiirkonnad hüljanud?

Oma töös regionaalpoliitika eest vastutava ministrina puutun kokku erinevat tüüpi arvamustega, kas ja kui palju peaks riik Eesti piirkondade vahel raha ümber jagama.

Ühed muretsevad, et mõnda Eesti piirkonda või regionaalarengut toetavasse tegevusse ei panusta riik piisavalt raha. Teised, kes on sageli ka võimalikult vähese ümberjagamise ja riigi sekkumise pooldajad, leiavad, et raha panek hõredama asutusega piirkondadesse ei õigusta end ning linnastumisega vastuvoolu ujuda ei tasu. Tarandi käsitlus regionaalpoliitikast on pigem viimane.

Leidub ka küünikuid, kes väidavad, et riik on maapiirkonnad hüljanud, ent küsimusele "mis on Eesti regionaalpoliitika, milliseid meetmeid ja millises mahus kasutatakse" ei oska nad tihtilugu vastata.

Neid kommentaare on kurb lugeda, arvestades kui palju on Keskerakond maapiirkondade nimel üsna lühikese aja jooksul ära teinud – põllumeestele üleminekutoetuste tagamine maksimaalses ulatuses, lastetoetuste suurendamine ja kolmelapseliste perede toetus, kohalikele omavalitsustele 185 miljoni juurde andmine, Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti programm, kui nimetada mõnda.

Õiguskantsler Ülle Madise on õigesti märkinud, et see, kas investeeringu- või teisi toetusi otsustades võtta aluseks ühtlane jaotus üle territooriumi või rahvastiku paiknemine, on poliitiline otsus. Võrreldes Reformierakonna poliitikaga on Jüri Ratase ametiajal toimunud regionaalpoliitika suunal oluline muutus. Me oleme maapiirkondade toetamise ja kohalike omavalitsuste suurema otsustusõiguse usku.

Nagu ütles Lennart Meri aastal 1996: "Me vajame jõulist regionaalpoliitikat, sest riik on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema kõige nõrgem maakond."

Praegune valitsuskoalitsioon on näinud ette avaliku sektori töökohtade väljaviimist pealinnast, regionaalsete programmide rahastamise suurendamist ning laiemalt parema elu- ja ettevõtluskeskkonna loomist. Väga oluline on avalike teenuste ühtlane ja hea kättesaadavus üle Eesti ning kiire internetiühendus – see on maal elamiseks ja töötamiseks elementaarne.

Parimal juhul 1,2 miljonit ja halvimal juhul 900 000 inimest

Oma artiklis tugines Kaarel Tarand statistikaameti juunis avaldatud rahvastikuprognoosile aastani 2080. Rahvastikuteadlane Jaak Uibu pidas tema käsitlust võhiklikuks ning heitis Tarandile ette rahvastikuprognoosist ebaõige kujutuspildi maalimist ning üleoleva sõnavara kasutust inimeste vastu, kes tunnevad muret oma rahva tuleviku pärast.

Peamine sisuline probleem Tarandi artiklis peitus selles, et ta tõi välja rahvastikuprognoosi positiivseima variandi, mille järgi elab Eestis 60 aasta pärast 1,2 miljonit inimest, kuid jättis käsitlemata negatiivseima variandi, mille puhul on rahvaarv Eestis aastal 2080 vaid veidi üle 900 000 inimese.

Olen Jaak Uibuga päri - see, milline prognoos realiseerub ja milliseks Eesti rahvastiku tulevik kujuneb, sõltub sihipärasest ja süsteemsest rahvastiku- ja regionaalpoliitikast. Seetõttu on Tarandi ülioptimistlik suhtumine rahvastikuprognoosidesse ja naeruvääristav suhtumine regionaalpoliitikasse ja lastega perede toetamisse ebasobilik. Võime arutada, kuidas neid paremini rakendada, kuid jutt nende mõttetusest on vale.

Vananeme ja väheneme

Kaarel Tarand ei andnud rahvastikuprognoosi osas tervet pilti, kuid laiemate trendide osas on tal õigus. On tõsi, et Eesti elanikkond väheneb ja vananeb. Siiski toimub see aeglasemas tempos ning seda vähemalt osaliselt tänu Keskerakonna juhitud valitsuse regionaalpoliitikale, kohaliku omavalitsuse rolli suurendamisele ja lastega perede toetamisele.

Reaalsus on ka inimeste koondumine Eesti suurematesse linnadesse ja nende lähedusse, eeskätt Harjumaale ja Tartumaale. Statistikaameti prognooside järgi elab aastaks 2032 üle poole Eesti elanikkonnast Harjumaal. Aastaks 2045 väheneb rahvaarv prognooside kohaselt võrreldes praegusega kõigis maakondades peale Harjumaa ja Tartumaa.

See on väga murettekitav ning toob kaasa paljusid probleeme, muuhulgas ebavõrdsuse süvenemist maakondade vahel ning suuremat survet Tallinnale ja Tartule teenuste pakkumisel, sh pendelrände tõttu liiklusummikuid.

Mulle meeldib Kaarel Tarandi mõte "kedagi ei jäeta maha", aga mina näen selle taga hoopis teistsugust sisu. Minu jaoks tähendab see, et ühtegi inimest üheski Eesti linnas ega vallas ei jäeta maha. Riik peab pingutama, et kõikidel inimestel oleks võimalik elukohta valida ning igas Eestimaa nurgas hea ja turvaline elada.

Inimesed, kes juba elavad maal, ei peaks olema sunnitud oma kodukohast ära kolima, sest maal elamine muutub liiga raskeks, kulukaks, kool ja postkontor pannakse kinni ning riik annab alla. Vastupidi, riik ei tohi alla anda ja süveneva ebavõrdsuse osas käega lüüa.

Lasterikkamad pered on maal ja kui maalt inimesed ära kolivad, siis on see rahvastiku seisukohast negatiivne.

Mida suuremad on probleemid vananemise ja sündimusega, seda olulisem on perede toetamine ja regionaalpoliitika. Riigil tuleb soodustada maapiirkonnas elamist, elukeskkonna parandamist, töötamist ja laste kasvatamist.

Mul on hea meel, et Tarand sel teemal sõna võtab, aga veelgi parem oleks, kui niisama sarkastitsemisele lisanduks konstruktiivne kriitika. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: