Mari-Liis Jakobson: kui globaalne on globaalne eestlane? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Kui tahame tõeliselt globaalset Eestit, mis toetaks nii sideme säilitamist kodumaa ja oma juurtega kui ka finants-, kultuuri- ja rahvadiplomaatiat, on vaja aidata valmis ehitada ka globaalne Eesti kodanikuühiskond, leiab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

On tõeline peonädal. Üks pidu – ESTO päevad – lõppes, teine – laulu- ja tantsupidu – alustas. Kui tänavuse laulu- ja tantsupeo teema "Minu arm" vaatab sügavale igaühe isikliku hinge sisse, siis ESTO päevade teema "Meie tulevik" ergutab visioneerima ja teistegagi arutama, mida ja kuidas koos teha. Äärmiselt õnnestunud kombinatsioon, sest eestlaseks olemine vajabki mõlemat.

ESTO konverentsil tutvustas rahvastikuminister Riina Solman plaani töötada välja Globaalse Eesti arengukava, mis peaks valmima hiljemalt 2020. aasta juuliks. Programm peaks jätkama edukaid tegevusi, mida seni rahvuskaaslaste programmi nime all tehtud, kuid astuma ka sammukese edasi ja laiendama tegevuste portfelli, mis senini rohkem hariduse- ja kultuuri valdkonda jäänud.

Eestlased on mobiilne rahvas

Globaalse Eesti strateegiaga astub Eesti selliste väikerahvaste perre nagu Iirimaa, Uus-Meremaa või Leedu, millel oma globaalsed strateegiad juba olemas.

Meie väliskogukond pole ehk nii arvukas kui näiteks iirlastel (Iirimaal arvatakse elama umbes kuus miljonit iirlast ning laias maailmas veel ligi 100 miljonit iiri juurtega inimest), ent eestlased on siiski märkimisväärselt mobiilne rahvas ning patt oleks jätta seda enda kasuks pööramata.

Ligi viiendik kõigist etnilistest eestlastest elab Eestist väljaspool, seal hulgas ka üle 100 000 kodaniku. Lisaks veel kümned kui mitte sajad tuhanded, kes pidevalt üle piiride pendeldavad või kellel ränne on osa minevikust või tulevikust.

Me reisime ringi, lahkume ja pöördume taas tagasi (Eesti väljarändajate tagasipöördumisprotsent on märkimisväärselt kõrgem kui ükskõik millises teises Ida-Euroopa riigis), ja paljud jäävadki püsivalt mujale. Kuid kui globaalne on globaalne eestlane? Kellele ja millistele vajadustele selline programm katet peaks pakkuma?

Üldiselt näitavad uuringud, et enamiku inimeste ränne tingimata globaalseid mõõtmeid ei võta. Enamik inimesi, isegi need, kes rändavad mitmeid kordi oma elu jooksul, kipuvad jääma käima suhteliselt selge mustriga trajektoori kahe või kolme riigi vahel.

Samuti näitavad uuringud, et rändetaustaga eestlaste identiteet kipub üldiselt olema ikkagi rahvuse ja rahvusriikidega, õiguslikul alusel ka veidi Euroopa Liiduga seotud. Näitas ka meie kunagine uuring eestlastest Soomes ja soomlastest Eestis, et kuigi vastajad määratlesid end sageli mõlema identiteediga, ei nähtud nende vahel mingit vastuolu.

Võib öelda, et paljud olid eestlased rahvusidentiteedilt ning soomlased või ka lausa eurooplased riigiidentiteedilt. Ning loomulikult leidub neidki, kelle jaoks eesti identiteet on vaid üks armas killuke suures päritolu ja elukogemuse mosaiigis.

Muidugi, alati leidub ka päris kosmopoliite, ehkki erinevalt näiteks Šveitsist, kus kosmopoliitne identiteet on võõrsil elavate kodanike seas ülekaalus, on neid eestlaste seas arvatavasti mõnevõrra vähem. Aga see erineb tugevalt ka rändemustrite ja sihtriikide võrdluses.

Tunnustuse puudus

Niisiis, eesti väliskogukonnad on väga eriilmelised. Need on inimesed, kes on lahkunud väga erinevatel põhjustel ning erinevate ajahorisontidega. On nii neid, kes on läinud ajutiselt ning ka neid, kes lahkuvad inimpõlvedeks. Ja kõige rohkem neid, kes lähevad ajutiselt, kuid siis üks asi viib teiseni ja...

On nii lihtsat tööd tegevaid inimesi kui ka äri- ja teaduseliiti, noori ja vanu, lastega ja lastetuid. Millised huvid küll neid kõiki ühendavad?

2017. aasta inimarengu aruande jaoks läbi viidud analüüsis leidsin, et võrreldes paljude teiste riikidega, on meil on jäänud katmata mingis mõttes kõige elementaarsem – tunnustus. See, mida tegelikult nii president Kersti Kaljulaid kui ka rahvastikuminister ESTO konverentsil pakkusid. Kinnituse, et ei ole olemas väliseestlasi, on olemas eestlased, ükskõik, kus nad siis elavad.

Ajal, mil mitmed valitsuspoliitikud on olnud üsna agarad piire tõmbama õigete ja ebaõigete, omade ja võõraste vahele, oli seda hea kuulda. Aga selline seoste loomine ja väliskogukondade tunnustamine ja dialoogi hoidmine peaks kindlasti olema pidev.

Eesti rahvuskaaslaste programmis oli mitmeid õnnestumisi ja üks olulisemaid neist oli eesti koolide võrgustiku üles ehitamine ja nende materjalidega varustamine ning lastelaagrid Eestis.

Välismaal elavatele eesti lastele eesti keelt, kultuuri ja ka lihtsalt kooskäimiskohta pakkuvad pühapäevakoolid on äärmiselt olulised selleks, et ka väga suure protsendi oma elust võõrsil veetnud lapsed saaksid aru, et Eesti on midagi suuremat kui vaid suvevaheaeg vanaema juures, või kasvõi selleks, et neil oleks ühine keel, mida oma Eesti vanaemaga kõnelda.

Ent tegelikult oleks samalaadset võrgustikku vaja täiskasvanutelgi. Maailmas on laiali palju tublisid ja aktiivseid inimesi, kes ei hoia Eestit ja eestlust alles üksnes sügaval südames, vaid elavad seda ka väljapoole – organiseerides üritusi, tuues Eesti kogukondi kokku ning püüdes edendada ühishuvisid.

Eesti sees ütleme me nende inimeste kohta "kodanikuühiskond". Aga Eestist väljaspool oleme me seni rääkinud lihtsalt seltsidest või kultuuriseltsidest või Eesti majadest.

2014. aastal viisin Londonis läbi hulga intervjuusid Eesti, Läti, Leedu ja Balti aktivistidega. Sealne n-ö balti kodanikuühiskond on üpris kirju – alates näiteks Eesti Seltsist Londonis, mis seisab selle eest, et igal aastal saaks eestipäraselt jõule, jaanipäeva ja vabariigi aastapäeva tähistada kuni London City finantseliiti koondavate organisatsioonideni välja.

Mis oli aga pea kõigi nende ühisnimetaja, oli see, et nad tegutsevad justnagu "metsikus, metsikus läänes" – kohas, kus pole suurt mingit institutsionaalset tuge ning kus on võimalik loota vaid iseendale.

Paljudele pole see eriliseks takistuseks, aga on ka neid – iseäranis hiljuti kodumaalt lahkunute hulgas – kellele kodanikuharidus pole veel nii tugevat põhja alla ladunud. Sealsed kodanikualgatused ja -ühendused vajaksid tegelikult üsna samalaadset tuge kui kodu-Eestis tegutsevadki.

Seega, kui tahame tõeliselt globaalset Eestit, mis toetaks nii sideme säilitamist kodumaa ja oma juurtega kui ka finants-, kultuuri- ja rahvadiplomaatiat, on vaja aidata valmis ehitada ka globaalne Eesti kodanikuühiskond.

Loomulikult on eri ränderühmadel veel ka omaette vajadused. Näiteks on viimastel aastatel selgelt hoogustunud välismaale õppima minek – nendel noortel on kindlasti vaja tunnustust ja silda tagasi Eestisse, et ajude ringlus ajude väljavooluks ei kujuneks.

Soome sageli lihtsamat tööd tegema läinud inimestel on ehk läheduse tõttu pisut lihtsam Eestiga sidet pidada, aga kui nende igapäevane side Eestiga piirdub üksnes sotsiaalmeedia ja online-uudiste lugemisega, mis sageli maalivad Eesti elust õõvastavamagi pildi kui tegelikkus eales olla võiks, võib tahe kunagi tagasi pöörduda pigem kärbuda kui hoogu juurde saada.

Eestlaste suur rikkus

Ning üks hästi oluline teema on kindlasti ka eestlaste suure rikkuse, Eesti majade võrgustiku tulevik. Omal ajal okupatsiooni eest põgenenud ei hoidnud alles mitte üksnes meie keelt ja kultuuri, vaid investeerisid omal ajal olulisel määral kapitali ka füüsilise kooskäimiskoha loomiseks.

Tänapäeval kolib üha rohkem elust internetti, aga päris kõike neti vahendusel teha ei saa. Samuti pole enam seda eksistentsiaalset tungi, mis nõukogude okupatsiooni ajal motiveeris oma rahanatukest kokku panema, mis aitaks nüüdseks juba küllalt eakaid hooneid endises hiilguses pidada.

Lisaks vajab läbiarutamist, millistes vormides Eesti globaalseks saamisesse on võõrsil elavatelt eestlastelt realistlik oodata, ning milliseid tingimusi me neile omalt poolt pakume. Erinevad riigid on siin valinud väga erinevaid strateegiaid lähtuvalt väliskogukondade eripäradest. Meil on, millest õppida.

Need on vaid mõned üksikud teemad, mis globaalse haardega Eesti ees seisavad. Nii nagu kodu-Eestiski, on ka väljaspool palju erinevaid ning paiguti kindlasti konfliktseidki huvisid. Seega, eduka arengukava koostamise protsessi tunnuseks saab kindlasti see, kui ühisosa leidmine keerukaks osutub.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: